pühapäev, 3. jaanuar 2010

"Haige" haige

Veel kümmekond aastat tagasi meeldis mulle haige olla - nohu, väike köha, palavik. Keegi siis "muretses" ja hoolitses. Oled ise pikali, sest haige eks ole ja keegi siis küsib, kas on väga paha ning ega ma midagi ei soovi ja nõndaviisi. Ma ei tea, kas teistel meestel meeldib samamoodi haige olla, minule meeldis küll. Võib olla sellepärast, et see haige ümber sebimine tuletas natuke meelde lapsepõlve kui ema hool ja need asjad. Juhul kui mees just sünnipärane loru pole, siis nohuhaigus on mehele lubatud nõrkusehetk, kus "karmist" mehemaailmast saab hetkeks põgeneda turvalisse poisipõlve. Aega, millal keegi veel ei oodanud, et mees peab tegema mehetegusid, olema tugev ja vastutav.

Naljakas on see, et kui naiselik ehmatus, mure, hoolitsus ja kädistus on just asjakohane, näiteks kirves on halu asemel tabanud pöialt või näpud mõne raskuse all pisut lömastunud, siis rahmame tavaliselt käega. Ah, pole midagi, tõmbame mõne kaltsu-sideme ümber ja toimetame edasi. Kui aga nohu, siis see on raske haigus, mis vajab lohutust ja hoolitsust.

Nüüd, pagenduses, pole need nohud ja köhad enam ühti meeldivad haigused. Üleüldse pole haigused meeldivad. Keskmise eesti mehe vastumeelsus arstide vahet käimisel on üldteada. Ma olen mõtelnud, et äkki on põhjuseks see, et enamus arste on naised. Perearstid kohe kindlasti. Kuidas ma lähen ja hakkan võõra naise ees hädaldama, et siit on valus ja see või teine annab tunda. Me oleme ju kasvatatud sedamoodi, et poisid ei nuta ja mehed ei hädalda. Ja nüüd siis lähen ja halisen, et midagi on mul viga. Ja siit edasi mõteldes, ega siis meesarsti variant pole parem. Juba lapsepõlvest peale võtavad poisid üksteisest mõõtu, kes tugevam, kiirem, osavam. kes pikem või kellel pikem. Kõigis meestes säilub poiss kogu eluks. Seepärast on ka meesarstile pihtimine paras katsumus.

Muidugi pole minu mõttekäik universaalne ja lõplik tõde. Ometi on teada ka see fakt, et läheks mees õigel ajal arsti poole, oleks mitmed pöördumatud haigused olemata. Lisatud oleks mitmed täisväärtuslikud eluaastad saatuse poolt määratule. Ning kui tõsine haigus ongi juba teada, arstidel käimine paratamatu, siis mees jätkab ikkagi veiderdamist. Vana aasta eelviimasel päeval pidin tegema ühte testi. Oled pikali, pannakse juhtmed külge ja väntad ratast ning tohter mingi jubina kaudu uurib sinu sisemust ekraanil. Olen juba mõnda aega vändanud ja arst küsib, kas jõuate veel? Hahh-ohh, hahh-ohh, jõu-an-ohh, küll-ohh! Nii mitu korda. Test läbi, paber käes lähen oma eriarsti juurde ning milline piinlikus! Paberile kirjutatud, et kõiki andmeid ei saadud, test katkestatud, sest patsiendil ülitugev hingeldus ja sedasi.

Haigused on erinevad. Minu haiguse puhul on kõige tugevam emotsioon viha. Viha seepärast, et enam ei jaksa ega jõua. See on hea, et ma elan üksinda. Vaevalt, et lähedased kannataksid välja seda viha. Mind on hoiatatud, et ma ei tohi teha seda või teist, muidu tekib eluohtlik olukord. Ma olen aeg ajalt just meelega teinud seda ja teist, kuni pildi kaotamiseni. Sest viha on nii suur. Viha sellepärast, et ma pole enam täisväärtuslik mees. Räägitakse, et kõige hirmsam pidi olema kui SELLE tõttu mees ei tunne ennast mehena. Ma oleksin nõus lõplikult loobuma SELLEST kui saaksin vaid tagasi oma jaksu ja jõu.

Kaks aastat tagasi arvas arst, et tuleks opereerida. Kuidagi sai sellest ära nihverdatud. Aastalõpul ütles arst et peab opereerima. Lõpliku sõna ütleb kirurg, kas saab või enam tasub. Minu osaks on ootamine. Lisaks ootamisele ka mõtlemine. Mõtlen sellele, et poisslapsi sünnib rohkem kui tüdrukuid, kuid mehelemineku eas igale tüdrukule poissi enam ei jätku. Mõtlen sellele enesehävituslikule elustiilile, tuntud teatud terviseriskidele, mida mehed alustavad tihti lapseeas, kuid ikkagi riskialtilt jätkavad, nagu poisikestena võttes ette eluohtlike seiklusi veendumusega, et minuga midagi ei juhtu. Mõtlen kõikidele valehäbidele meheeas. Mõtlen nohule-köhale-palavikule. Ja lõpuks sellele, et haigus kutsub esile "haigeid" mõtteid.




5 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Minu isiklik kogemus on selline, et mehed hädaldavad ja ohivad tihti väikeste asjade, nagu "nohu ja nina kinni" pärast, kuid jätavad suured asjad oma teada.
Arsti juurde lähevad siis, kui enam teisiti ei saa, või ei lähe üldse.
Veel ütleb mu isiklik kogemus, et mehed ei ole väga distsiplineeritud haiged, nende üle peab teostama kontrolli: kas nad ikka võtavad korralikult rohtu, ega nad suitseta, kui arst käskis maha jätta jne
Haige ei ole hea olla, eriti pikemat aega.
Ravi ennast ja hoia tuju optimistlik!

jurpik35 ütles ...

Nii südamlik artikkel. Aga vala see viha välja. Kui ma olin väga emotsionaalses seisus, ma jooksin, ma jooksin nii kiiresti, kui jõudsin. Ei jõudnud enam, aga ikka jooksin. Isegi pisarad valgusid silmi. Aga kurbus oli minus nii suur, et see andis nii palju jõudu.
Ära võta seda sõna-sõnalt :)

ninataga ütles ...

Viha ... see maagiline võti. Kõik eesti mehed ( no ikka need, keda me saame meesteks nimetada, sest tänapäeval on enamus meessoost isikuid imetavad ammed ) on osati vihased. Vihased paha ilma peale, vihased selle peale, et asjad pole kunagi nii nagu nemad tahavad, vihased asjade peale üldisemas mõttes.
Kantud viha - viha kandmine .. lõputu meri ajas ...
Aga viha on edasi viiv jõud. Viha on see, mis meid on säilitanud rahvana läbi selle 50 aastase kommunismi kadalipu.. Viha on see, mis on sundinud hambaid ristis hoidma ja edasi minema.
Viha on olnud eluväärtuste kandja...
Nõiaring mis on hävitanud meie meeste tervise aga hoidnud meid rahvusena.
Mul on selle kohta pikka teooria ...
Kui see eelnev nüüd kõrvale visata, siis mina sain vihaseks elu ebaõigluse üle... samas tekkis mure sinu pärast ...

thela ütles ...

Iga raske haiguse puhul pidavat inimpsüühika läbima neli staadiumi: äng, ahastus, viha ja resignatsioon. Niisiis oled sina selles vihastaadiumis (mina ka). Hoolimata väitest, et viha mürgitab organismi, annab see ka elutahet. Vot ei anna alla ja kõik. Libisemine vihast resignatsiooni...ma ei tahaks seda veel niipea kogeda.
Aga kui nuga, siis nuga. On ju seegi üks võitluse vahenditest. Hoolimata meditsiini arengutest olevat siiski lõikus see, mille paranemistõenäosus on 80%, ükski ravim sellist tõenäosust ei anna.
Ja kui üks kirurg ütleb, et ei saa, mine teise kirurgi juure.
Allaandmine on veel vähem mehelik, kui oma probleemide väljarääkimine. Mehed võivad mõnikord nutta küll. Peavadki.

Tiiu ütles ...

Edasiviiv ja tiivad andev jõud on armastus, mis on viha võitnud. Viha saab olla lõppkokkuvõttes laastav ja ta ongi seda alati olnud, kui vihaga ei tegeleta. Edasiiviiv jõud on viha vaid pettekujutelmana, viha on mitteväljaravimise korral tagasiviiv jõud, arengu takistaja, märguandja, et midagi tuleb endas muuta. Vihaga tuleb kindlasti tegeleda. Ta on nagu palavik, mis palub aja maha võtta, sest palavik tuli tegelikult kui sõber päästma.Seda teavad vist kõik plaviku kohta. Seega on vihal hea ja halb külg - tähtis, millisele küljele keskendutakse. Palavik/viha/mis iganes disharmoonia ei vaja eneseõigustusi ega häbi, st probleemi mahasalgamist (ei minda arsti juurde) . Vihaseisund on haiguslik seisund. Viha puhul tuleb alati endasse vaadata. Ühiskond on haige, kuna ta ei tegele oma vihadega, kui, siis viha peitmise või salgamisega meelelahutuse või milleiganes kaudu. Mina tegelesin oma vihaga ja leidsin, et vihast saab lahti üksnes viha juurteni jõudmisel, selle olemuse mõistmisel ja mitte keegi ei saa meie asemel iseeendaga tegeleda, selleks et vabaneda hävitavast. Nohul/ palavikul nagu vihalgi on erinevad tekkepõhjused, aga valehäbi ei lase paljudel vaatama hakata, milles on asi. Olen selle ära näinud, kuidas minu kõrval elav inimene aastatega aina vihasemaks läks, keskendudes välisele, mitte iseendale. Suurem osa inimestest on kahjuks sellised. Mu vennal on krooniline nohu, aga suitsetamast pole loobunud. Lihtsam on suitsetamise või joomisega oma probleemi kinni mätsida. See, et Sa selle sissekande tegid, on hea märk. Enamus oleks vaikinud. Tänapäeva arstiteadfusel on võimalik välja selgitada, mis ainetest on organismil puudus, et ta enam endiselt ei funktsioneeri. Sageli on abi olemas ja väga lihtne, mehed aga abi küsima ei lähe. See valehäbi tuleb jätta. Edu Sulle oma tervise parandamises!