Mul tekkisid mõned kõhklused minu tolerantses suhtumises kaasaegsetesse peremudelitesse. Küsimus niisiis jälle samasooliste pereelust ja laste adopteerimise võimalustest. Ei taha sellel teemal kisada ja kakelda. Lihtsalt kirjeldan, miks need kõhklused tekkisid.
Nagu enamus blogipidajaid teab, on mõnikord põnev mängida kirjutise ja sellele lisatava illustreeriva materjaliga. Valitud pilt võib olla lihtsalt üheselt kirjutise sisu ja mõtet kinnitav. Samas võib pilt olla kirjutise mõtet laiendav ja täiendav. Hea pildivalikuga, mis esmapilgul nagu ei haakukski kirjutisega võib tekkida kirjutisele hoopis uus lisaväärtus. Mõte, mis sõnades on meelega jäetud lahtikirjutamata. Neil puhkudel leiab lugeja ise seoseid kirjutise ja pildi vahel ja arendab iseseisvalt uusi mõttekäike.
Artiklite pildivalik on seega üpriski keeruline loominguline protsess. Erinevatele veebilehtedele paigutatav reklaam on kindlasti ka loominguline tegevus. Ma pole kunagi süvenenud ega ka huvita kuidas tekivad veebilehtedesse GoogleAds poolt levitatavad kommertsreklaamid. Mõnikord on lehekülje tekstiline sõnum ja reklaamitav kaup üpris naljakates seostes või tekitavad lõbusaid mõtteid. Teinekord need juhuslikud seosed aga väga naljakad pole.
Lehitsen eile õhtul järjekordselt veebilehti eesti laste adopteerimise kohta välismaale. Lingitades jõuan teab mitmendat korda asjaliku tekstinstruktsioonini, kus sammude kaupa on seletatud mida ja kuidas adoptiivsed vanemad peavad toimima Eestist võetavate laste puhul. Ning siis märkan teksti kõrval reklaami:
Siin tekiski see tõrge, pisike mõra minu sallivusse, püüdlusesse olla kaasaegne ja mõistev uutes perepoliitika suundades. Mul ei ole tõepoolest midagi selle vastu, et toredad mehed leiavad eksootilisel Kariibia kruiisil endale kaaslase, tore kui seda ka kogu eluks. Seostades aga luksusliku armulustilaeva erootikale pretendeerivad vilkuvad reklaampildid ja lööklause, The way we play, kõrvaloleva tõsise adopteerimise nõustamistekstiga, tekib... Olemegi selle juures tagasi, kus teksti ja pildi kombinatsioon hakab mõnikord elama hoopis uues võtmes.
Tekkis jah rikutud fantaasia, tunnistan oma tagurlust. Pole vaja hakata jälle otsast seletama, et homoseksuaal pole pedofiil. Seda on juba lõpmatuseni seletatud. Püüdsin lihtsalt selgitada, kuidas GoogleAds lapsuse tõttu sellised mõtted tekivad. Miks ei võiks Eestist välismaale "pakutavad" vanemateta tüdrukud või hoopis poisid nagu Raiko(9), Danil(2), Allar(9) või vennad Jüri(12), Kenneth(10) ja Elvis(9) ning paljud teised, keda ei jõua loetleda, leida lõpuks oma õnne tänu meestevahelistele romantilistele öödele Kariibia mere armulaeval. Või kuidas - The way we play?
Postitused
2 kommentaari:
Imelik jah, kuidas need assotsiatsioonid meil tekkivad! Et kui räägitakse lapse adopteerimise võimalusest homoseksuaalse paari poolt, siis mõtlevad kõik alati Kariibi mere kruiisil tutvunud geimeestele, kes tulevad Eestist last tahtma, mitte aga lesbinaiste paarile, kes kasvatavad kahekesi ühe partneri bioloogilist last, kes ema surma korral perest ära võetakse, sest teisel teda kasvatanud naisel pole ju temaga mingit pistmist!
Minuga, Sofie, on sedamoodi, et ega ma sellele kruiisilaevale enne mõtelnud kui vastav reklaam pisut ebasobivas kohas mulle ekraanile kargas.
Olen korduvalt lugenud seni teoreetilisena toodud näidet lesetunud lesbinaisest. Arvan, et sellel toredal inimesel oleks aeg oma nime ja näoga lõpuks avalikuse ette astuda oma lugu rääkima. Kes oli see kalk sotsiaaltöötaja ja südametu kohtunik, kes lahutas lapse tema tegelikust kasuvanemast? Vanemast, kes seda last on senini kasvatanud?
Postita kommentaar