pühapäev, 10. jaanuar 2010

Pisut plugemist - teine ehk viimane


Ei tea, kas keegi on kunagi kokku arvutanud palju inimene elu jooksul üldse loeb. Kas selle kohta on üldse mingit mõõtühikut? Olen kusagil kohanud arve, et elu jooksul niimitu tundi telekavaatamist, söömist, magamist. Aga loetud tähemärke, poognaid, mistahes teksti? Ning mida meie õnnetu aju kogu selle informatsiooniga elu jooksul ja lõpuks oskab peale hakata? Leidsin interneti raamatukauplusest kõrvalpildil oleva omapärase kalendri. Olen kindel, et enamus selles kalendris olevad asjad jäävad mul nägemata. Kuid kindlasti loen kuni silmad seletavad ja mõistus veel töötab. Kõige muu hulgas loen hetkel veel neid blogisid, mida julgen eelmise postituse jätkuks plugida.


Mul on arvutis veel mitu nimekirja blogidest, mida proovin jälgida. Sealhulgas on mitmeid võõrkeelseid. Seda Eestist adopteerimise blogi või teise eesti tüdruku, Amanda lapsendamise lugu loen kaasaelamise ja inimliku huviga. Tahan mõista nende inimeste südame suurust ning headust. Ja seda, miks minu riik ja rahvas, mis varsti Euroopa viie rikkama hulgas, loobub oma lastest.

Jõudumööda olen proovinud lugeda mõne koolipoisi, hästi noore mehe tegemistest. Võib olla sellepärast ei tunne ma isiklikult eriti suurt põlvkondade mõttemaailmade erinevust - no polnud see rohi rohelisem! Enne suurt blogipausi lugesin Myrti, kelle teadmised ja haritus mind tihti kadeduseni hämmastasid. Pärast blogide juurde naasmist olen kaotanud ta silmist ja hetkel loen ühe teise toreda noormehe, Oliveri ajaveebi. Ja jällegi olen heatahtlikult kade - noormehe ülim positiivsus ja energia. Väidetavalt paneb ta edaspidi osa postitusi parooli alla. Igati mõistetav samm tema eas. Kuid kuna ma põhimõtteliselt ei loe kasvõi osaliseltki lukus blogisid, siis pean ehk uue "ohvri" leidma.

Bianka blogi hakkasin lugema juba siis kui Bianka polnud veel Bianka. Ei mäletagi, kes ta siis oli. See tegelane ei aja mingit oma kindlat joru, mida mina kipun siin blogis enamikel juhtumidel tegema. Bianka räägib kõigest, mõnikord harva ka oma loomingulistest kõhklustest. See tuletab mulle meelde natuke seda sama, mida lapsepõlves nägin ja kuulsin kodus ning hiljem ka tööelus.

Ega ma täpselt tea, kuid kümme aastat juba kindlasti räägitakse mingist emamonumendi püstitamisest (oih, ei õnnestu need monumendid meil kuidagi...). Selle blogi tekstid on minu jaoks sõnaline monument eesti emale ja eesti naisele. Kes loeb see mõistab.

Kui täna lund kühveldasin järjekordse küttepuude koorma tarvis, siis lohutasin ennast, et kevad tuleb ikkagi. Selle blogi lugemine on alati kosutav ja tõendab, et meil on ikka normaalseid inimesi ka. Muheda huumori ja haruldase eneseiroonia kõrval on Kaamos mõnikord terav ütleja. Ning ka see on tore eluterve nähtus.

Mina loen Ninataga paljudest blogidest neid mõttetaskuid. Väidetavalt on pealtnäha konfliktse, provokatiivse, jäärapäise, vastanduva autori tegelik mina, inimlik Ninataga, kusagil mujal, teistes blogides. Minul nendesse teistesse asja pole, vaid jälgin huviga, kuidas Ninataga ajab asja ülejäänud maailmaga just selles blogis. Ehk ei oska tema arvukad lugejad nendes käratekitavates lugudes õiget Ninataga tihti ära tunda. Ma ei väida, et ise oleksin hea inimeste tundja. Ma lihtsalt mäletan ühte ammust kirjutist Nipitirilt, minu kommentaari sellele ja kogu kirjutise kustutamist blogist. Sellest piisas, et mõista - tegelikult on Ninataga sisemuses üks hea inimene, hüpaku ja tõestagu aga pealegi oma blogis vastupidist.

Sjgelle oli, on ja jääb. Kui ise olen siin blogis hakkama saanud mõne "suure", maailmavalulise kirjutisega, siis piisab lugeda Sjgellet, et mõista - elu koosneb eelkõige pisiasjadest. Mistahes ängistav, globaalne, ülisotsiaalne ja muu superprobleem polegi enam niiväga probleem kui õppida Sjgellelt oskust näha suure taga väikest ja tavalist. Vähestele meist on antud ajada suuri asju. Tegelikult me ajamegi kõik ju pisiasju ja sellest kui hästi me neid ajame, kõikide inimeste pisiasjadest sünnivad need suured.

Mitte küll soolise võrdõiguslikuse printsiibil vaid lihtsalt tasakaalustuseks jälgin mõne noormehe tegemiste kõrval ka mõne sümpaatse neiu blogi. Ka siin on asjakohane see ajaga kaasas käimise jutt. Ma palun väga, et need, kes praegu loevad klikiksid selle neiu blogis olevale lingile. Ühe tema tuttava magistritöö tarvis oleks vaja täita üks lühike emakeele test. Muuseas õpin ma hea ja kaasaegse eesti keele kasutamist just Adeliina blogist. Seni edutult.

Iltaka pole oma blogis teinud saladust, et tal on juba õigus olla eemal aktiivsest tööturust. Seda põnevam on lugeda, et inimene teeb oma pensionieast huvitava ja täisväärtusliku elu. Ma olen tihti mõtelnud, et ma läheksin linnakorteris lolliks mittemidagi tegemisest. Just hiljuti vestlesin ühe naisterahvaga sellest, et kui ta saaks praegu, 55 aastaselt pensionile - kas siis järgnevad 35 aastat on tema elu mõtteks siis telekas ja 24/7 seebikaid?

Nahkanuia lugu on tegelikult veel päris alguses. Juhtusin sellele ajaveebile samuti päris alguses. Nahkanuia peremees on võrreldes minuga noor mees. Seepärast jääb see lugu minu poolt kindlasti lõpuni lugemata. Kuid ma loodan ja usun, et sellel lool saab olema ilus lõpp. Ning ilusa lõpuga loole järgneb uus lugu, noore Nahkanuia peremehe lugu. Soovitan lugeda seda blogi kõigil noortel meestel, et nad õpiksid, mida tähendab olla isa. Meil, vanameestel, läks nii nagu läks.

--------------


Mõnikord saab inimene ennast ja teisi petta. Nii on ka selle Tiiauspaikka poolt antud ülesandega. Enda arust täitsin ülesande kuhjaga, mitmed blogid jäidki kajastamata. Seekord siis selline valik ja valimatus - ei midagi isklikku. Ja mis peamine, ülesanne täidetud tähtaegselt. Vana uue aasta saabumiseni veel kolm päeva.

7 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Aitäh ära mainimast, tunnen end nüüd tõesti upitatuna! :D
Tänu Su kaheosalisele plugemisele olen ka enda jaoks leidnud paar seni avastamata põnevat blogi, sellegi eest tänu!

Pean ütlema, et Sa oled hea inimene, ehkki tänapäeva kaledas maailmas ei ole see moes. Tühja moest, ole niisugune edasi!

sjgelle ütles ...

Mina, kes oli, on ja jääb, tänab ka hääde sõnade eest. Vahel on mul tõepoolest tunne, et olen lõputult bloginud, kedagi ei koti enam;)
Mis puutub elu pisiasjadesse, siis ütles kunagi väga lugupeetud Voldemar-August, et kui vaadata ainult "suures plaanis", siis pisiasju ei näe. Ei saa vaadata üheaegselt lähedale ja kaugele.

Eks blogid on just sellepärast põnevad, et nad on nii erinevad. Ja erinevad on nad just seepärast, et inimesed on erinevad.

Jõudu, Hundi ulg!

Adeliine ütles ...

Oi, ma tänan äramärkimise eest, aga oma blogi mingi keelelise eeskujuna küll ei julgeks soovitada. Ortograafia- ja grammatikavigu ikka leidub ja mingit kirjanduslikku stiili pole ollagi.

Hundi ulgu olen ise kahjuks väga harva sattunud lugema, aga edu sellegipoolest ja rõõmu ka :).

iltaka ütles ...

Aitäh heade sõnade eest.

(Seebikaid ma tõesti ei vaata.:))

Muide, Myrti viidatud blogi viimases postituses on tema uus aadress täitsa olemas, blogspoti asemele tuleb ainult wordpress kirjutada.

Sinu huvitavaid analüüse on alati põnev lugeda.

Oliver ütles ...

Ma ilmselt esialgu ei pane siiski postitusi parooli alla, aga tänud positiivse tagasiside eest. Väga huvitav blogi sul, muide.

ninataga ütles ...

Hundiulg - tead, ma olen just selline nagu on näha taskutes. Just selline on minu tööelu - igapäevane ja tihti ka 24/7 olek.
See mis ma tegelikult olen.. seda ei huvita enamus inimesi ja kas peaks?
Aga sellegi poolest, kui sa tahad teada, kus ma olen - siis sulle võin öelda :)
Sulle ainuisikuliselt teatan: kui mind üldse kuskilt otsida, siis sealt -
http://pildimasinaga.wordpress.com/

Anonüümne ütles ...

Eelmise postituse kommid olid küll suletud,ent lisan siia ühe huvitava blogi.Pole märganud,et sellest oleks juttu?
http://heinar.webs.com/minuelunmmel.htm
Aga tegelisnski ja osaline,nende blogidest olen saanud meeldiva äratundmise oma ema lapsepõlvemailt.Küll sai siis emaga arutatud "Setu Paulist" ja kellest kõik.Vahel näkkab e r i t i !