Kas sa tuled mulle...

Mõtlesin pisut koristada oma arvutit. Tarkade inimeste blogidest loen, et igasuguse träni säilitamiseks peaks aeg ajalt arvuti sisu kuhugi väliskettale (???) salvestama. Minu jaoks on see tume maa - mis ja kuidas. Igatahes kustutan praegu hoolikalt videoklippe, mida erinevatel aegadel olen salvestanud. Igal klipil on salvestamise hetkel olnud minu jaoks mingi tähendus ja mõte.

Kindlasti on seda klippi näinud kõik mitmeid kordi. Seega kuidagi tobe on seda taaskord eksponeerida. Siiski teen seda. Nähes seda esmakordselt, ei häbene ütelda, pisar tuli silma. Niiiii... ilus! Meelde tulid enda kohmakad ettepanekud ja kõik muu. Muidugi ma kahtlen, et kogu see asi on täielik lavastus. Kui nii, las olla. Vähemalt tüdruk, kellele ettepanek tehakse väärib sellisel juhul Oscarit. Tegelikult tahan ma uskuda, et tüdruk tõesti ei teadnud. Et ta pole lihtsalt üks osatäitja. Tahan uskuda, et tõepoolest nii see oli ja üks poiss oskas lavastada oma armastatud tüdrukule muinasjutu.

Mõnikord teevad ilusad võõrad hetked mind heldinuks. Sest ka mina proovisin, küll harva, luua oma elus neid ilusaid momente. Soovisin, et need hetked jääksid mu lähedaste mällu. Ning kui kavandatu mingitel põhjustel esimestel kordadel ebaõnnestus, siis üha harvemaks jäid uued katsed. Ebaõnnestumise valu oli liiga kibe. Mehena polnud mul ka lapsepõlvest eeskujusid võtta. Mu isa oli nendes asjades saamatu. Enne sõda ei võtnud ta viina suu sissegi. Sõda õpetas tema põlvkonnale viinajoomise selgeks. Mitte küll joodikuks, kuid siiski. Eks ta siis ilusate momentide loomiseks teinekord võttis nagu julgustuseks ja see mida ta kavandas ei olnudki enam ilus. Aja jooksul loobus temagi üritamast ja perekondlikud sündmused ja traditsioonid jäid siis ema korraldada. Ning eks mu maguskibe nukrus seda videot vaadates ongi selles, et kõik me tahaksime alustada ilusasti ja ka lõpetada. See "nii heas kui halvas" ja need asjad.

Millegipärast usun, et eesti mees pole siiski tundetu ront. Ega eesti naine üks tuim olend. Mõlema puhul on see sageli kasutatud "abielu on lihtsalt paber" jutt üks suur mull. Venelastel on ütlus: et oleks nagu inimestel. Seepärast, vaadates seda videot usun oma sisemuses, et pigem kardetakse ebaõnnestuda. Hirm selle ees on liialt suur. Paber seob liiga tugevalt, et taganemiseks pole nagu ruumi. Ning kui oma armastatult juba küsida, kas sa tuled mulle naiseks ning vastuseks on jah, siis võib hiljem alati vabandada ennast sellega, et mind ju suruti nurka. Nagu oleks sunnitud või sedasi. Ja aastakümneid hiljem, lahutatuna või koos elades, mees siis kohmab, et ma ju armasta(si)n sind. Ja naine vaatab ehmunud silmadega ning ütleb: aga miks sa kunagi ei ütelnud seda!? Mees vaikib, kuid mõtleb - ega sinagi ütelnud.

Sellised mõtted siis ühe talletatud videoga, mille kustutan.