Ants Juske

Praegu on mälestusteraamatute kirjastamise, ostmise ja lugemise üldine vaimustus. Siia blogirubriiki, Loetud mälestused, olen teinud ainult paar sissekannet. See ei tähenda, et ma selliseid raamatuid vähe loeks. Olen lugenud küll, kuid enamus neist paneb vaid pärast lõpetamist õlgu kehitama - no ja siis!? Loed näiteks Reet Linna raamatut: palju tuttavaid inimesi, kohti ja sündmusi, mida hea meenutada. Kuid tervikmuljena tahaks Reet Linnale öelda tuntud briti telesarja vastupanuliikumise "kangelase", kohviku-Rene sõnadega: You, stupid woman!

Ants Juske raamat "Kirglikud aastad" on hoopis teine lugemine. Tsivilisatsioonis olles ma eriti kunstiringkondadega ei lävinud. Küll aga olen tema tegemisi jälginud oma paarkümmend aastat. Neist mitme aasta vältel on olnud ka põgusaid tööalaseid kohtumisi. Selle mehe karjäär on ainuüksi selle aja jooksul, mida mina teda tean, väga hüplik. Nüüd kui olen ta mälestused läbi lugenud saan aru, miks see on nii. Juske avab raamatus asjade tagamaid ja praktiliselt kõigi tööalaste käänakute põhjuseks tõdeb ta raamatus korduvalt - "olin oma karjäärile kriipsu peale tõmmanud".

Raamat ise on kompositsioonilt pisut hüplev. Autor liigub küll punktist A punkti B, kuid teekonnal teeb ebaproportsionaalseid valikuid millel pikemalt peatuda, millest aga hoopis vaikida. Väga oskuslikult ja delikaatselt on Juske käsitlenud ka iskliku elu pöördpunkte, kolme naist ja oma lapsi. Mis tegelikult on ju olnud samamoodi olulised põhjused selleks, mida Ants Juske on tänasel momendil elus saavutanud või saavutamata jätnud.

Mitmetel lehekülgedel võib märgata kibestumist, kuid mitte kellegi süüdistamist mingites oma ebaõnnestumistes. Küll aga ei hoia ta tagasi hinnangutest mitmetele konkreetsetele iskutele. Neid inimesi nimetab ta põlastusväärseteks. Enamikel juhtumitel olen Ants Juskega täielikult päri. Nagu ka "põlastusväärsete" üldistustega:

"Ma ei saa aru, miks need kaabakad elavad siiani sadu kordi paremini kui tol ajal ausaks jäänud inimesed."

"Vaevalt tundsid aga kõik need värvivahetajad mingeid süümepiinu oma mineviku pärast - konjukturistid-karjeristid olid nad siis ja on siiani. Kummaline on vaid see, et nad vihastavad, kui neid õigete nimedega nimetada."

Lisaks saavad oma osa nn. kuuekümnendate kogu põlvkond ja varasemad nõukaaegsed, millega mina isiklikult päriselt ei nõustuks. Näiteks hindab nälestuste autor:

"Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi "40 kirja lugu" meenutab pigem pioneerilaagri luuremängu."

Või teisal:

"Hiljem, kui käisin sadamas külalistel vastas, vaatasin haletsevalt mitte niivõrd Soome laevalt tulevaid noori ärikaid, kuivõrd vanapaar Jaan Krossi ja Ellen Niitu, kes lükkasid vaevaliselt kärusid televiisorite, kodutehnika ja muu träniga."

Tegelikult on Ants Juskel selles raamatus eelnevate põlvkondadega arveteklaarimises väga hea tähelepanek. Pärast sõda, viiekümnendatel, kui praktiliselt enamus "tegijatest" olid kas Siberis või välismaale putkanud, oli korraga vabanenud palju juhtivaid ametikohti. Kolmekümneaastased said rektoriteks, direktoriteks, esimeesteks. Täiendan Juske mõttekäiku vaid sellega, et hilisematel kümnenditel täienes ja uuenes see nomenklatuur tollaste noorte poliitbroileritega. Taasiseseisvunud Eestis proovisid ja proovivad nad kõik tugevalt reest kinni hoida, kes poliitikas, kes äris.

Ainuke asi on see, et Ants Juske ei vii oma mõtet lõpuni. Liiva Hannese loomulik rotatsioon ja muud asjaolud teevad praegugi aegajalt ree peale ruumi ja vabanenud kohtadel võtavad istet uued poliitbroilerid. Teiste hulgas ka Antsu vanim poeg Jaak Juske. Tõsi küll, tema poliitiline karjäär sai äsja tagasilöögi, sest kuulsa mehe vähekuulus poeg ebaõnnestus munitsipaalpoliitikuna - jäi oma blogis musta valgeks värvimisega ikka päris lolliks. Äkki siis poegki peab kunagi ütlema, et "olin oma karjäärile kriipsu peale tõmmanud." Aga võib olla Ants Juske ei tahtnudki oma mõtet raamatus lõpuni kirjutada. Oma mälestuste kirjutamisel ja jutustamisel oleme ikka subjektiivsed, ka oma laste suhtes. Ja see on taoliste raamatute võlu.