Märkamisaeg

Väidetavalt möödus öölaulupidu ülevas meeleolus. Mind see asi ei huvitanud. Kakskümmend aastat tagasi oli teisiti. Proovin unustada tollast emotsiooni. Lootusrikast meie-tunnet. Inimene võib olla ikka lollilt naiivne. Pole mingit MEIE. On ainult MINA. Ja kui minul läheb hästi on ju kõik korras. Ülejäänutele võib sülitada. Parem kui ülevalt alla, et tuul tatiläraka enda peale tagasi ei keera. Kui juhtubki nii, pole hullu - saab ju tati varrukaga maha pühkida, ronida kõrgemale ja proovida uuesti. Vähemalt vanas eas proovin seda õppida. Ning need, kes pole õppimisvõimelised, ärge vigisege. Ise olete süüdi. Hankige endale elu.

"Rahva meeleolu ei kihvtita niivõrd need asjad, milledest lehtedes kirjutatakse, kui see, millest vaikides mööda minnakse, kuid mis siiski rahvale teadmatuks ei jää. See on kõik see kohtade jagamine, need võimutarvitamised erakondlikkudes huvides, mis sagedasti rühmade suhtumist isegi kõige tähtsamatesse päevaküsimustesse mõjutavad. Sageli oleneb rahva teades üks või teine hääletamine riigikogus sellest, kas mõnele asutusele nõutud toetussumma juba on määratud või mitte, või kas silmapaistev erakonnategelane on tulutoova koha saanud või mitte. Kas on siis imestada, kui teatud ringides pettumus tuleb neist mädapaisetest, mida kuidagi ei suudeta välja arstida... Vastasrinnas olles laimatakse kõike seda maha, mis valitsuses tehtud, aga paar nädalat hiljem valitsuse laua taha sattudes süüakse täissülitatud kapsad uuesti ära. Arvatakse, et valija on pime ja rumal, et ta ei saa millestki aru ning kunagi ei mäleta seda, mis talle eile oli öeldud..."

A. Anderkopp

Vaba Maa, 14. märtsil 1933.a.