pühapäev, 31. august 2008

Tähtsa päeva eelõhtul

1. september on ka minule, nagu igaühele meist, olnud igal aastal helgete mõtete päev, uue alguse, ilusa tuleviku lootuse päev. Nii on see olnud kui ise õppisin. Edasi, kui oma lapsed koolis käisid ja käivad. Ja ka siis, kui ise klassi või auditooriumi ette astusin. Kui mõni aasta ongi enda vahetu kontakt läbi enese või lähedaste olnud kooliga nõrgem, siis piisab vaid sellel päeval vaadata võõraid lapsi kooliteel ja hing täitub sõnadesse pandamatute ilusate mõtetega. Sellel aastal mõtlen aga teisiti.

Lapsed on meie tulevik - homse kooliaasta algusesse sobilik lause ja muid ilusaid ütlemisi lisaks. Siirad ja südamlikud mõtted, kui räägime OMA lastest. Võõraste laste puhul on asi pisut teisiti. Siis muutub kasvõi see lause: "lapse vajadused eelkõige", sisutühjaks deklaratsiooniks. Me kirjutame selle lause konventsioonidesse, seadustesse, määrustesse, projektidesse, voldikutesse. Tegelikkuses me aga sellest üllast põhimõttest ei juhindu. Lihtsalt selle lause ümber ehitatud konstruktsioon annab mõnedele meist leiva lauale ja ülejäänutele rahustava teadmise, et lastega on meie ühiskonnas kõik korras.

Minu viimased postitused on kõik ühest teemast. Teismeline vanemateta nooruk sattus tänavale. Kümme kuud tänavaseiklusi lõppes tema jaoks haiglaga. Ta on ise aru saanud, et on jõudnud ummikusse kõiges. Tal on soov ja tahe välja rabeleda. Ta lihtsalt ei tea, kuidas. Inimene, kelle otsa ta oma hääletus appikarjes komistab, on oma olemuselt naiivne. Muidugi ta abistab. Abistajal endal on elu pisut sassis, tervis kehv ja suhetes väike kodukootud seebiooper. Abistaja ise on põgenenud pagendusse, et leida rahu. Kuid nooruki olukord on abistajast tunduvalt hullem. Pealegi on noormehel veel terve elu ees. Seega otsustab abistaja, et ega see pisike abi siis tükki küljest ära ei võta - anda paariks ööks öömaja, sööta kõht täis, leida mõned riidehilbud. Peaasi, et poiss taastuks emotsionaalselt ja usuks, et tema olukord pole lootusetu. Kõige olulisem, mõtleb abistaja, on sisendada talle seda, et ta EI OLE vanemateta heidik, nagu poiss korduvalt väidab.

Olen kirjutanud sellest, et mõnede rahutukstegevate telefonikõnede peale saatsin juba enne seda, kui poiss haiglasse sattus, meili selle linna lastekaitseteenistusse, kus poiss sündis, kus kohus otsustas ta vanematelt ära võtta ja kust kohast saadeti ta hooldusperesse. Selle sama linna ametinaistele-lastekaitsjatele, mille tänavatel poiss nüüd kodutuna hulkus. Ega minu naiivsus erine palju meie kõigi naiivsusest. Kuidagi on nagu ettekujutus, et märgates kodutut last, andes sellest teada, sõidab kusagilt kohale mingi "vahva viisik" - ametnikud, sotsiaalpedagoogid, nõustajad, tugiisikud, vabatahtlikud - ja kõik hakkavad kohe toimetama. On ju meil vastavad riiklikud ja omavalitsuslikud struktuurid, kodanikeühendused ja muidu head inimesed. Meil on olemas vastavad konventsioonid, seadused, määrused; vajalikud projektid, targad koolitused, hingeminevad kampaaniad ja ilusad voldikud. Hea küll, ei reageeritud kohe - elasin oma emotsioone välja blogikirjutistes. Poisile aga rääkisin: usu, sind aidatakse; praegu otsitakse võimalusi; on olemas nõustajad ja tugiisikud; see, et sa vanemateta oled, ei tähenda seda, et sa oled heidik; sinu vajadused ja huvid, sinu soov saada inimeseks, seatakse kõrgemale mistahes bürokraatiast; bla, bla, blaa ... . Tema aga rääkis 1. septembrist, soovist vanale elule kriips alla tõmmata, iseseisva elu algusest.

Täna, päev enne kooliaasta algust on seis järgmine. Olen vahetanud meile ja vestelnud telefoniga omavalitsuste sotsiaaltöötajatega. Arvatavasti igati vahvad naisterahvad, eeldatavalt head emad. Võib olla hakkasid nad sotsiaaltöötajateks heas usus ja samasuguse naiivsusega, et lastekaitse on midagi reaalset. Tänaseks on igatahes süsteem nende hea tahte ära nullinud. Jäänud on toimikud ja määrused. Olen saanud teadmisi ja soovitusi. Reaalset abi, lapse vajadustest ja huvidest lähtuvalt, paraku mitte. Olgu mainitud, et mitte ükski neist lastekaitse töötajatest, kellega suhelnud olen, pole kordagi huvi tundnud, KUS see vanemateta poiss, riiklikul hoolel ja ülalpidamisel, hetkel viibib. Seega teadmisi ja soovitusi:

1. Ametinimetus, lastekaitse spetsialist ei tähenda, et töötaja tegeleb laste ja nende kaitsega. Tema tegeleb hooldusperede lepingutega ja vanemateta laste toimikute korrashoiuga, mitte aga konkreetsete laste ja nende vajadustega.
2. Vanemateta lapsena on sellele noorukile ette nähtud täisealiseks saamisel küll sotsiaaleluruum, kuid tegelikult pole neid sotsiaaleluruume olemas. Seepärast peaks ta hakkama elama oma bioloogilise vanaemaga tolle poolt omavoliliselt hõivatud barakis, et ta siis sotsiaaleluruumi kaastaotlejana arvele võetaks. Ja-jah, selle sama alkohoolikust muti juures. Veeta ja elektrita haisvas punkris, kus täidega voodid, kamp rõõmsameelseid assotsiaale odööriuimas uut fufõõrikut ootamas. Sealsamas, kus noormees oma kümme kuud kestnud kadalippu alustas. Ütle veel, et lastekaitseametnikud ei tea, kus nende kadunud orvud, riiklikul hoolel ja ülalpidamisel, tegelikult asuvad!
3. Ei! Tugiisikut ei saa! Neid on vähe ja need tegelevad selle poisi juhtumist tunduvalt keerulisemate asjadega.
4. Nõustajad? Noh, kui te teda näete, las ta tuleb siis siia... Eks ma anna mingit nõu...
5. Ravi ja ravimid? Aga kas teil tshekid on alles? Me maksame kinni!
6. Teate, me vaatasime, et ta on Rahvastikuregistris arvele võetud hoolduspere aadressil. Teate, see pole üldse meie, linna asi temaga tegeleda. Pöörduge kõigepealt ikka selle valla sotsiaaltöötaja poole - see poiss on selle valla, mitte linna oma.
7. Ah, et ikka nagu linnast valda saadetud laps... No, aga tegelikult saab ta ikka ööbida ka linnas, kui tahab. Meil on linnas kodutute varjupaik, avab õhtul kell seitse uksed kuni hommikuni.
8. Mis tähendab, et see poiss pole üldse teie asi! Tore muidugi, et abistasite. Aga, kas te siis ei tea, et tänavalapsele tuleb kutsuda politsei! Ah ei teadnud, nüüd teate!
9. ...

Aitab. Seekordne emotsioon taas välja elatud. Homme on 1. september. Heade mõtete päev. Täna võib veel mõelda võõrastele lastele. Ka neile tuhandele lapsele, kes algaval õppeaastal langevad põhikoolist välja ja jäävad kes, kuhu. Mõned ka tänavale. Homme mõtleme vaid häid mõtteid, oma lastest. Homme pole vaja halbu mõtteid. Sest meil on ju olemas lastekaitse - seaduses, paberil, projektis ja voldikus. Ja ega ma tegelikult ei tahagi olla peotuju rikkuja iseendale.



9 kommentaari:

naine ütles ...

Karm sissekanne. Ideaalne allikas Võsa-Peetrile või Pealtnägijale, kelle kellalöömine on mõnikord abivajajaid isegi aidanud. Samas, kui inimene ise pole valmis oma muret kogu maailma ette lahti laotama, on väga keeruline teda ametlikke radu pidi aidata, selline on ka minu kogemus. Seadused pole meil inimeste, vaid ametkonna jaoks.

Aga mis on sinu arvates see ideaalne lahendus selle noormehe olukorrale? (Tunnistan ausalt, minul endal selge hetkevisioon isegi puudub)

sjgelle ütles ...

Tundub, et väljapääsu ei leia - on labürint, kus võid lõpmatuseni ekselda.Aga labürindil on vähemalt üks väljapääs, mis on ühtlasi ka see koht, kust labürinti siseneti.
Konkreetset nõu ei oska anda, aga ka naiivse(!?)inimesena usun ma, et mingi positiivne lahendus on kusagil olemas.
Kas poiss on veel koolikohuslane(17-aastane, põhikool lõpetamata)?

Anonüümne ütles ...

Kui oleks mingi pangakood, millele ma võiksin raha saata selle poisi abistamiseks, siis oleks tore. Muud abi ma ei oska pakkuda.

Anneli ütles ...

Kuule, hea Hunt, kas Sa Emmeliinelt said abi? Või mitte? Mul on endal parasjagu natuke sarnane värk käimas kahe kaugelt soojalt maalt Eestisse tagasi pagenud lapsega - võiksime kogemusi jagada. Ja igal juhul sain ma need lapsed täna kooli räägitud. Internaati. Mis saab nädalavahetusel, ma veel ei tea, aga midagi kindlasti saab, sest kui inimene on olemas, siis lihtsalt peab leiduma ka lahendus.
Kui tahad, kirjuta mulle kassimaja18@hot.ee. Elan Tallinnas ja eeldatavasti leian ka sõprade abiga inimesi, kes teaksid, kelle kaudu tasub asju ajada.
Ja ma ei kirjuta praegu mitte sellepärast, et sundida Sind rohkem tegema, kui Sa võib-olla jaksad, vaid seepärast, et püüda aidata leida lahendust, mis kergendaks nii Sinu kui selle noore inimese koormat.
Abitute ametnike peale ei maksa kauaks vihastama jääda, see raiskab aega. Parem otsida asjalikumaid, neid on olemas.

Ninataga ütles ...

Kallis Hundiulg, nüüd koputan ka mina vana õelus ja kuivik sinu hingele...
Sina mu blogima meelitasid, nüüd talu see ka järgnev välja.

Mina pole jumal, kuid ometi tahaks hetkel jumala moodi öelda.
Võta siin ja eelpool pakutud inimeste abi vastu. Nad on inimesed, kes on tegelenud asjaga ja bürokraatiaga.
Ma tean, et meie riigi masinavärk on bürokraatia super näide, kuid kohati on see paratamatus... Ametnik on samuti jõuetu, sest teda piirab seadus ja seadused on tehtud teadupärast ju erakondliku võimu pärast.

Tundub, et osad, kes on oma abi pakkunud teavad neid tagauksi, mille kaudu saab kah asju ajada...
Võta see vastu. See on vaid tagauks...

Hundi ulg ütles ...

Tundub, et heade mõtete päev tõigi häid mõtteid.
Koduvalla sotsiaalnõunik proovib leida mingi toetussumma, et poisile riided osta.
Täna lähen ligidal asuva väikelinna kooli, et äkki võetakse poiss 10. klassi ja õpilaskodusse.
Eks siis näeb, mis edasi.

Emmeliinale tänud nõuannete ja hädavajaliku toetava suhtumise eest.

Anneli, natuke sehmin ja siis mõne päeva jooksul kirjutan Sulle.

Tänud kõigile, kes neid lugusid lugedes on kommenteerinud ja tänud ka neile, kes vaikides on kaasa mõtelnud.

kaamos rules! ütles ...

Seekord ei osanud ühegi sõnaga su kurbust segada. Nüüd on heameel lugeda, et lootus pole maailmast otsas.

Trulla ütles ...

Ma hoian mõlemaid pöidlaid nii poisile kui sulle. Õnnetuid ja igasuguse lootuseta asotsiaale on meil niigi karjade kaupa kahjuks, jaksu poisile midagi enamat püüdlemaks ja olemaks!

Anneli ütles ...

Hunt, mul on Su üle rõõm! Õnnestugu kõik edaspidigi!