Valitsus lühendas viinamüügi aega

Restoranides lõpeb viinamüük kell pool 1 öösel. Kell 3 hommikul suletakse öölokaalid. Ka ballid ja peod peavad lõppema kell 3.

Vabariigi valitsuse poolt vaadati läbi ja anti vabariigi presidendi dekreedina alkoholimüügi seaduse muutmise seadus, mis jõustub avaldamisega, s.o arvates 13. jaanuarist.

Tehtud muudatused seisavad alkoholiliste jookide müügiaja piiramises, mis tabab niihästi harilikke restorane ja öölokaale kui ka balle ja muid pidusid selleks, et öörahu saabuks varem.

Alkoholimüügi seaduse muutmise seadus sisaldab ainult kaks paragrahvi.

Paragrahv 53 uuel kujul lubab alkoholiliste jookide müüki kohaltarvitamise õigusega müügikohtades kella 9 kuni kella 22.30 (seni kella 7-23). Üksikutes paremates restoranides võib politseitalitus, ära kuulanud linna või vallavalitsuse arvamuse, pikendada müügi aega kuni kella 00.30 öösel.

Öölokaalides lõpeb alkoholimüük senise kella 6 hommiku asemel juba kell 02.30, olles seega kõige kaugeleulatavamaks piiramiseks. Sama saatus tabab ka seltside, ühingute, klubide või muude koondiste poolt korraldatavaid tähtsamaid balle ja pidusid, mis senise kella 6 hommiku asemel edaspidi peavad lõppema juba kell 3. Samuti on tunni võrra edasi lükatud alkoholiliste jookide müügiaja algus riiklikel pühadel ja puhkepäevadel, s.o. kella 12-lt kell 1-le päeval.

Mäletatavasti tegi vabariigi valitsus, lähtudes peaminister K. Eenpalu kevadisest teadaandest rahvaesindusele, mõni aeg tagasi majandusministrile ülesandeks koostada seaduseelnõu, mille eesmärgiks oleks teha tagasitõmbamisi alkoholimüügi senistes liiga avarates võimalustes ja viisides. Et aga küsimus nõuab väga põhjalikku ja mitmekülgset kaalumist, siis ei jõudnud majandusministeerium enne riigikogu istungjärgu vaheaega eelnõu viimistlemisega kogu ulatuses lõpule.

Müügiaegade osas on aga kavatsetud reform oluliselt ühendatud aasta algusega, mil toimub trahteriasutiste maksukoormuse kindlaksmääramine. Seetõttu osutus muutmise seaduse eelnõu müügiaegu käsitavate pargagrahvide kehtimapanek juba nüüd dekreedi korras paratamatult tarvilikuks, kuna muidu oleks kogu alkoholipoliitika reform, mida meie avalikkus juba pikemat aega ootab, tulnud terveks aastaks edasi lükata. Suuremas osas aga lähevad muudatused ja nendega seotud väga elulised ja rahvast kõige laiemalt haaravad küsimused, nagu müügiasutiste võrgu harvendamine maal jne., riigikogu arutada ja otsustada harilikus korras, kus loomulikult siis uuesti kaalutakse ka dekreediga määratud müügiaegu.

Maa Hääl, 4. jaanuar 1939

Pärnu naiste seiklused

(Meie kirjasaatjalt traaditeel)

P ä r n u, 13.sept. Eile kella 5 paiku pl. sõitis puusillale auto, millest astusid välja noor daam ning hiljem mees. Oli kuulda mingisugust sõnavahetust ning selle järgi hüppas naine üle käsipuude jõkke, tahes uppuda. Mees jooksis naisele järgi ning tõi ta veest välja. Selgus, et vettehüppanu oli Hilda Seebel, kuna mehe nimi oli Johann Riikmann. Nad on vabaabielus. Tulid kusagilt napsutamast, läksid tülli, milleks andsid põhjust mitmed romantilised asjaolud.

Sama päeva pealelõunal nähti vallikraavimäel pummeldamas suuremat seltskonda. Võeti viina ja lauldi. Viimaks tekkis seal kellegi naisterahva sõnavahetus meestega. Asi lõppes sellega, et naine lubas jõkke hüpata ning end uputada. Hüppaski vette, kuid toodi meeste poolt välja.

Esmaspäev, 14.septembril 1931

Kes on sinu vanemad?

Mulle meeldib vanu ajalehti-ajakirju lugeda. Lühike või pikem kirjutis aastate tagant tekitab minus küsimuste rea: kes need inimesed olid, kuidas nad elasid, mida mõtlesid, mis nendest sai suurtes sõdades, kas neil on järeltulijaid ja mis inimesed nad on, millised on need paigad täna, kus kirjeldatud sündmused toimusid. Nende küsimuste ja paljude muude vastuste kogusummast saaks palju romaane, näidendeid, filme. Arvatavasti on see ka põhjuseks, miks televiisor minu majas on enamuse ajast tumm.

Minu aktiivne huvi piirdus algul kahe ilmasõja vahelise perioodiga. Selle ajajärguga, kus oli minu vanemate lapsepõlv ja kujunemisaastad. Arvatavasti on see olnud alateadlik huvi õppida tundma oma vanemaid. Muidugi ma tean neid ema ja isana. Aastate lisandumisel on see hea omadus, et ühel hetkel tekivad eneselegi ootamatult mälupildid lapsepõlvest, mille olemasolust polnud seni aimugi. Seega on mul mingi ettekujutus oma vanematest nähtuna läbi lapse silmade. Mina tahan aga neid tundma õppida täiskasvanuna. Ma tahan teada, kes nad olid inimestena. Mitte lapsepõlve ilusate ja mõnede vähem ilusate mälestuste kaudu, vaid nii nagu täiskasvanud inimene hindab teist täiskasvanut. Mis neid rõõmustas või kurvastas, millest nad unistasid, kas nad olid õnnelikud? Lõppude lõpuks, kas nad armastasid teineteist? Nendele küsimustele ma vastust ei tea. Selleks ajaks, kui mina täiskasvanuks sain, oli nende aeg juba läbi saanud.

Täitumatu soov, saada teada, kes mu vanemad olid, tingib selle, et võõrastes blogides jääb mulle paratamatult silma laste kirjutised oma vanematest. Ma ei pea silmas seda enese ja maailma avastamise valu. Kus ümbritsevad inimesed ja vanemad eelkõige ei mõista kirjutaja Mina erakordsust, Minaga toimuvate situatsioonide unikaalsust ja muud. See põlvkondade vastuseis on minu jaoks heldimapanevalt ilus oma pidevas korduses läbi sajandite.

Mind paneb pead vangutama need kirjutised, kus täiskasvanud laste ja vanemate vahel valitseb mittemõistmine. Muidugi on ka nendes vastuoludes palju korduvat ja samas varieeruvat, mis annaks ainest jällegi tuhandetele romaanidele: lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad; igivana kahe naise, ema ja tütre konflikt; nad eelistasid mu venda või õde; millal nad lõpetavad minu elu korraldamise; jne. Ning mulle tundub, et kogu see problemaatika on millegipärast rohkem täiskasvanud tütarde kui poegade rida.

Jah, mul puudub kogemus suhelda oma vanematega täiskasvanuna. Seepärast ma ei saagi aru, miks täiskasvanud lapsed ei suhtu oma vanematesse täiskasvanulikult. Teadmisega, et ema ja isa on tavalised inimesed. Kellel on palju häid inimlikke külgi aga ka puudusi. Kellel võivad olla iseloomuomadusi, mis meile ei pruugi meeldida, kuid millega tuleb leppida.

Muidugi tekib küsimus, miks täiskasvanulik suhe ei ole kahepoolne. Tegelikult ma arvan, et ju ta ikka on. See on rohkem inimtemperamendi küsimus. Need täiskasvanud, kes ei mõista oma vanemaid, ei pruugi teadagi, kui palju nende vanemad veel tegelikult ütleksid, kui nad end tagasi ei hoiaks. Võib olla hetkedel, kui ennast tagsi hoitakse on nendel vanematel meenunud aastatetagune tsitaat arhitekt Harry Sheinilt: "Vanemad peavad oma lapsi austama, sest nemad valivad neile vanadekodu." Oleks kurb, kui sama mõte vasardaks pidevalt ka minu täiskasvanud laste peas.

Selle talve surnud 9.

(... järg)

Arvi võttis peale Heinot naise. Tema naiseks sai Eevi. See Eevi oli lahutatud, väikese tütrega. Tuli kolhoosi kontori. Eevi oli meeldiv, kuid ta põdes mingit naistehaigust. Ta oma tütar oli Kaja. Anneli ja Tõnu olid Arvi lapsed.

Kaja abiellus noorelt töökoja juhatajaga. Sai niru mehe. Praegu on tal kaks noorukist poega. Nüüd, kus Arvi ja Eevi on surnud, hoolitsevad nad talu eest. Tegid kevadel vilja ja kartuli maha, sest Anneli ja Tõnu ei pidanud tahtma jännata. Ja kodu ei taheta võõrastele müüa.

Algul, pärast naisevõttu oli Arvi korteris siin ja seal, kuni nad oma maja ostsid, sest Olgal polnud sellega midagi peale hakata ja Arvil oli kodu vaja. Seal siis kasvasid Arvi lapsed, ehitas kõrvalhooned ja korrastas aia. Annelile osteti mööbel. Tõnule sai algul pood ostetud, kuid kui poes hakkasid iga 3-4 nädala tagant vargad käima, siis ilma küll ei jõua rikkaks teha. Siis ostis Arvi Tõnule "Järva Teataja" aktsiad ja Tõnule pidi lehetöö meeldima. Eevil läks tervis ikka viletsamaks, et enam lehma pidada ei jõudnud. Kui neil kord aastane pull ära suri, lõpetas lehmapidamise ära.

Paar aastat tagasi läks Eevi tervis nii halvaks, et rohkem aega oli Hiiul kui kodus. Ka Arvil tulid koledad valud sisse, käisid Eeviga kordamööda arstide vahet. Eevi suri kaks nädalat varem kui Arvi. Küll on neist kahju. Arvi oli alati nii vastutulelik. Minul tõi ta kõik surnud linnast ära ja nüüd magab ta ise ka seal. Kui me tädi Madleene suri, siis viisime ta kiriku sandikotta ja tõime Trammilt kiriku võtme.

Margus ja Tõnu tegid karjaaia rõhtaeda Juliuse silma all. Julius ütles: "Õpetan poistele rõhtaia tegemist, suren ära, kes veel neid õpetab."

Juliusel oli veel pesamuna, tütar Aldi. Aldi oli meie Eeva pinginaaber. Ilus ja õbluke, läks Rannamiku Tõnule. Rannamiku on suur talu, nagu mõis. Aga varanduslikult alla käinud. Peened inimesed, peened kombed. See võtab raha. Aldi oma rahaga tõi elu majja. Kõige pealt osteti auto. Aldi sai kaasavaraks 10000 rubla. See oli kohutav raha. Tõnu oli küll hea suuvärgiga, kuid muidu jõhker poiss. Nad mõlemad Aldiga olid hellitatud lapsed ja elu ei tahtnud kuidagi minna. Aldi tuli koju Trammile, kuid 10000 vaevas - Tõnu pidi jälle järele tulema. Neil on kaks üle kahekümneaastast last. Praegu nad peavad talu. Kõik läheb hästi, jõukus kasvab. Aga Tõnu ütles Kaarlele: " Kõik on korras ja kõike on küll, aga õnne ei ole." Tõnu olevat jooma hakanud. Üks suvel kuivatas Kaarel ühel pühapäeva peale lõunal Rannamikul nisu. Poiss oli platsis abiks. Kui Kaarel küsis, kus isa on, vastas Hardi, et kes teab kus vanamees joomal on.

See inimese elu on küll lühike. Alles algad, juba lõpetad. Arvi ja Eevi olid mõlemad pisut üle kuuekümne. Ammuks see oli, kui meie poisid pisikesed olid ja pärast kirikust tulekut oma sandaletid viisid kesale suure kivi peale, kust Arvi nad leidis. Ńüüd on nemadki juba vanad mehed.

(järgneb...)

Roosa paelaga kirjad 9

Tallinnas, 12 Martsil, 1903

Austatud Neiu!

Saadan oma pildi - ning täidan sellega oma lubamist. Kas tohin seda ka Teie poolt loota?

Elage õnnelikult

August

Minu unistuste töö

Kui ma Suurest Linnast jalga lasin, põletades kõik sillad, unistasin ja lootsin, et leian kunagi võimaluse kodus töötamiseks. Selline tavaline, lihtne unistus - mul on majakene, aiakene, töökene. Tõusen hommikul ülesse, kratsin trepi peal kõhtu, teen oma igapäevaseid askeldusi ja muuseas nokitsen midagi ka leivatööks. Sellest unistuste kolmainsusest kulus üks aasta aiakesele, kaks aastat majakesele, aga töökesega oli nii nagu kõigil.

Nüüd, üle mitme aasta tekkis vajadus, võimalus ja ka tahtmine midagi leivatööks teha. Mõtelda vaid, ei peagi kusagil ametis käima - istuda seal oma tagumiktunde, liigutada paari paberit edasi-tagasi, ajaviiteks lüüa seitungiga mõnd kärbest ja oodata tööpäeva lõppu, et siis väsinuna koju jõuda ning unistada elust, mis võiks olla hoopis teistsugune. Jah, ma sain oma unistuste töö, aga...

Selgub, et töötamine kodukontoris on väga vaevaline enesesund. Eriti siis, kui mitu rauda korraga tules - rahaahnusel pole ju piire! Iga tööotsaga on konkreetne asi teha. Kindlad tähtajad, pidev iseõppimine täiesti tundmatutes valdkondades, üle ääre ajav mailbox ja palju muud närviajavat. Minu kaks ruutmeetrit kirjutuslauda on täis kuhjatud tobedaid ofitsiaalseid pabereid. Nendega tuleb tegeleda, analüüsida, vastata, koostada. Lisaks manuaalid, juhendid, instruktsioonid, seadused, memod. Arvutist kostavad võpatamapanevad häälitsused. Järjekordne mail - "plinnn!", samas msn - "plõnnn", skype'i jubedalt nõudlik plärin. (Kuidas küll neid hääli muuta saab???) Mobiiliga tahaks juba ammu minna puukuuri ja näidata talle kirvest. Ühe nädala jooksul suhtlen inimestega rohkem kui eelneva kolme aasta vältel kokku.

Tööpäevad venisid algul pikaks, nüüd on nad ülipikad. Sõber hundikoer on loobunud minuga suhtlemast. Avastasin, et külapoest ostan üha suuremates kogustes seda ühe maitse, kuid erinevate nimetustega valmistoitu. Teate küll, snitsel, kotlett ja see muu jura. Üha vähem pakub rõõmu aiake, majake. Aju otsib meeleheitlikult väljapääsu tekkinud olukorrast. Ja tekibki parem unistus: linnake, korterike, pereke, tööpäev mõni tunnike... Tahan saada katsemagajaks diivanivabrikus. Hommikul tööle, lõunani katsemagamine, pärast lõunat veel natuke tööd ja siis koju. Vaikus, rahu, veidike pikutamist peale rasket päevatööd. Miks küll teistel inimestel on kõik see olemas aga minul pole?

Hoiatus

Kohaliku Ortskomandandi korraldusel tuletan veel kord meelde ja hoiatan, et igasuguste kuulujuttude levitamine ja rääkimine on k e e l a t u d. Keelust üleastujaid karistatakse raskelt sõjaseaduste järgi.

Samuti on keelatud mitte-saksa raadiojaamade kuulamine. Keelust üleastujate raadioaparaadid konfiskeeritakse ja isikud langevad karistuse alla.

Pärnus, 29. dets. 1941.a.

A.Orgusaar, (allkiri).

Pärnu prefekt

Uus Elu, 30.detsember 1941