Koolide pingerida

Järjekordne edetabel on avaldatud. Arvatavasti on sellise koolide järjestamise kohta avaldatud nende aastate jooksul ka kõik poolt- ja vastuargumendid. Vaatamata, mis seisukoht kellelgi on, siis mõlemad leerid kindlasti otsisid sealt seegi kord tuttavat kooli. Nii ka mina vaatasin neid koole, kus ise kunagi käinud või mu lapsed. Ning muidugi tundsin huvi, kuidas läks mu koduvalla koolil. Pole viga, järjepidevalt tõuseme selles tulemustabelis.

 

Isiklikult minul ei ole midagi sellise "võistluse" tulemuste avaldamise vastu. Kunagi pidin mitmeid semestreid õppima statistikat, tegema vist isegi paar eksamit. Seepärast tean, et statistika on lihtsalt statistika. Võrreldav näiteks semiootikaga, mis tegeleb märkidega. Kuidas mingit märki tõlgendada oleneb taustsüsteemist, detailidest ja eelkõige tõlgendaja teadmistest ja fantaasiast. Nii ka konkreetne number statistikas ei pruugi iseenesest peegeldada asja tegelikku olemust. Statistika tõlgendamine ongi suuresti seoste leidmine ja loomine. Koolid, kes sellel aastal on gümnaasiumilõpetajate riigieksamite tulemuste põhjal autsaiderid, ei pruugi seda olla järgmisel aastal. Küll on aga pikema aja jooksul konkreetse kooli asukoha dünaamika sellises edetabelis alus mingiteks järeldusteks.

 

Kindlasti nõustun nendega, kes väidavad, et koolide järjestamine ainult riigieksamite tulemuste põhjal ei loo adekvaatset pilti kooli tugevusest või headusest. Muidugi, otsides tõest pilti, peaksime looma seoseid. Võiks ju avaldada koolide pingerea, mis kajastaks õpilaste poolt toimepandud ja nõutekohaselt fikseeritud seaduserikkumised - kõik need suitsetamised, napsitamised, huligaansused ja tõsisemad asjad. Või siis koolide edetabel õpilaste sportlike või loominguliste saavutuste põhjal. Miks mitte koolide pingerida õpilaste vanemate sissetulekute järgi, elamispinna suuruse, kooli kauguse jms. järgi. Statistika ongi selline imeline asi, et seoste leidmisel avanevad uued võimalused tõlgendusteks.

 

Ma arvan, et need, kes leidsid temale olulise kooli selle edetabeli lõpus, ei saa ennast lohutada sedasi nagu sisendame endile pärast igat suurt spordisündmust. Seda, et näiteks olümpiale pääsemine on juba suur kordaminek. Samamoodi võiks ju antud asjaski lohutada, et ainuüksi kooli lõpetamine on saavutus omaette. Või siis öelda, et kõik ei saagi esimesed olla, mõned peavad ka ju viimased olema! Õige väide seegi, selles koolide edetabelis polegi koht tähtis, oluline on tulemus ja on ikka vahe küll kui esimeste ja viimaste tulemused erinevad kordades.

 

Aga üldiselt tuleb mistahes statistikasse suhtuda ettevaatlikult. Ka järeldustesse. Ei taha ju kuidagi väita, et "vallakoolide arvestuses" selgus edetabelist - Eesti lollimad lapsed käivad koolis Ahja vallas.

 

 Ahja Keskkool on nüüdseks ajalugu, sellest sügisest jätkab Ahja Põhikool

Kolm kirikut

Nähes oksjonil müügis seda sõjaaegset postkaarti, meenus üks magistritöö, millele komistasin kunagi internetis. Andrei Sõtšov on kirjutanud Tartu ülikoolis põhjaliku, samas kergelt loetava uurimustöö sõjajärgse õigeusu kiriku olukorrast Eestis. Igati hariv ja silmaringi laiendav lugemine oli. Eriti minusugusele, kellel pole õigeusuga mingit kokkupuudet ning ausalt, ega ka muudki usundid pole mulle elu jooksul külge jäänud. Tänu sellele tööle proovisin lühikese aja jooksul lugeda kõike kättesaadavat, et aru saada seda praeguseni kestvat Moskva kemplemist Eesti õigeusklike hingede eest ja pärast.

 

Bangkokis asuv müüja määras selle kaardi algväärtuseks 16 dollarit. Oska nüüd öelda, kas selline hind on Adolfi näopildiga margi ja sõjaaegse postitempli eest või on hoopis sedapalju väärt see killuke ehedat Eesti õigeusklikku kirikulugu.

 

 



Eesti riigi tekkimisega eraldus ka siinsetel aladel olev õigeusukirik Moskvast ja sättis ennast Konstantinoopoli alla. See ei meeldinud ilmselt paljudele slaavi päritoluga vaimulikele ja kogu esimese vabariigi ajal hõõgus tüli tuha all. Mingit struktuurset lõhet siis küll veel ei tekkinud. Õigeusklikel kogudustel (loe: vaimulikel) oli selleks liialt palju ühiseid muresid. Teatavasti natsionaliseeris Eesti riik juba esimestel aastatel lisaks maaelu suurtootmistele, mõisatele, ka olulise osa kirikule kuuluvast põhivarast, nende maad ja metsad. Kirikuhooned olid ja on läbi aegade puhas kulu, kuid kinnistud seevastu oskusliku majandamise puhul tulu. Moskvameelsetel ja konstantinoopolimeelsetel oli liialt palju tegemist tulubaasi olulise vähenemisega seotud probleemide lahendamisega. Ometi, lahkulöömine Moskvast ja Eesti riigi otsus natsionaliseerimise kohta tekitas kindlasti pingeid venekeelsete õigeusklike rahvuslikele tunnetele. Luues mõtteseoseid ja paralleele tänasega, siis vaevalt, et tollased venekeelsed õigeusklikud igatsesid ümberasuda Nõukogude Venemaale. Samamoodi nagu tänased venelaste diskrimineerimisest jutlustajad ei ihka kolida sinna, kus neid mõistetakse.

Nii üllatav kui see ka pole, siis õigeusu kiriku lõhe Eestis toimus saksa okupatsiooni ajal, mõned kuud enne selle postkaardi saatmist. Nõukogude võimu kehtestamise järgselt "koliti" Eesti õigeusklikud Konsantinoopoli alluvusest taas Moskva alla. Sakslaste sissetulekul toimus jälle vastupidine liikumine. Samaaegselt säilis de jure ka  Moskva poolt loodud Vene Õigeusu Kiriku piiskopkond. Nii nagu saksa armeele oli 1942. aasta suveks selge, et Moskvat nii lihtsalt ei valluta, samamoodi oli Eesti õigeusklikul kirikul oma "lahingutes" otsustav pööre. Augustis 1942 läksid 24 Eestis asuvat õigeusklikku kogudust moskvameelse ja Nõukogude Venemaa poolt kontrollitava Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonna alluvusse. Seda Saksa okupatsioonivõimude teadmisel, kes parasjagu pidas Venemaaga sõda?!. Eesti õigeusklik kirik oli lõplikult lõhenenud.

Mul on päris kahju isa Aleksander Antoni'st, kes selles suures segaduses, võimude tuuletõmbes, proovib väikese mutrikesena suures masinavärgis saada praostilt selgust, mida ta eestseisjana peab oma Karula ja Kaika kogudustega peale hakkama. Lisaks muretseb ta selle pärast, et koguduste rehnut oleks igati korras ja paberid siledad. Ning muidugi ikka laululehti on ka vaja, mis sest, et eelmiste eest oldi pisut võlgu jäädud. Kakskümmend aastat hiljem, on Aleksander Antoni tegevvaimulikuna tunnistajaks Kaika Püha Kolmainu kiriku sulgemisele, sest koguduseelu on soikunud ja puuduvad rahad kirikuhoone korrashoiuks. Inimesed väsivad, usk jahtub, olud muutuvad, kogudused kaovad, kuid kirikhooned ise on visad. Võrumaad tutvustav portaal paigutas paar aastat tagasi oma lehele fotod ühe ilusa ehitise, Kaika puukiriku viimasest agooniast. Olgu selle usu ja kogudustega nii nagu on, kuid meistrimeeste filigraanse oskustöö hävinemisest on mul alati kahju:

Neil ammustel sõjaaastatel preester Aleksander Antoni poskaardil mainitud Karula Jumalaema Kaitsmise kirikul on läinud palju paremini. Hoone ise on maakivi müüritise kunstiteos. Ning kuigi kolhoosiajal oli kirikus ladu ja kolihoidla, siis majand, kohalikud inimesed olid koguduseta hoonele head peremehed. Jõudumööda tehti remonti, vahetati katust jms. Tänaseks on kirikuhoonel taas oma kogudus ja sinna "pärapõrgusse" on leidnud tee õigeusklikud noored oma laagrite ja muu sellisega. Kiriku praegustest tegemistest kirjutavad noored oma kodulehel:

Kõnealuse postkaardi adressaadil, isa Joann Randverel oli Võrumaa praostina ehk veelgi keerulisem kui tema religioossetel alluvatel. Mida kõrgemal kirikuhierarhias, seda sagedamini tuli teha valikuid. Samamoodi nagu eesti mees pidi pooli valima ilmasõjas, pidi praost Joann Randvere olema kellegi poolel selles õigeusklikus "alluvussõjas". Ma ei tea, kas ta vene võimu taaskehtestamisel 1940. aastal pidi Moskva ees pattu kahetsema, kuid pärast sõda ilmselt ta seda tegi, koos paljude teiste kõrgete õigeusklike vaimulikega. Ikka selle pärast, et vahepeal silm Konstantinoopoli poole vaatas. Kaotas ta ju ajutiselt isegi praosti ametikoha, mille ta suure sehkendamisega siiski taas tagasi sai. Isa Joann teenis Jumalat, kirikut ja ülemusi 60 pikka aastat. Ning nüüd vaatab ta taevastest kõrgustest, et Konstantinoopol on tulnud jälle Eestimaale. Hetkel, enne rahvaloenduse tulemuste avaldamist arvatakse, et õigeusklike "konstantinooplasi" on 30 000 ja "moskvalasi" 150 000 hinge, kokku rohkem kui "riigikirikus" lutherlasi.

Ning lõpetuseks siis foto ka Võru turismiinfokeskuse kodulehelt, kus näeme nüüdisfotot isa Joanni viimasest töökohast, Võru Suurkannataja Ekaterina kirikust, kust Tema kõrgestipühitsetu isa Joann kusagil kaheksakümnendate alguses puhkama jäi. Ning eks foto räägib enda eest, kuidas sellel kirikuhoonel läinud on:

 

Heinad lakas

Üks tähelepanek sellest suurest peost, mis üllatas. Ettevalmistuste käigus loopisime lakapealse vanadest, eitea misaegsetest heintest tühjaks. Püüdsime kahe suveabilisega ilusat ilma, et heinamaalt värske lõhnav hein katuse alla saada. Ega ma loomi ei pea, kuid magamiseks heinad lakas - kust sellist luksust siis ikka niiväga leida on? Aimatav osutus aga tegelikkuses millekski muuks. Osadele noorematele inimestele on juba telgis ööbimine piisav ekstreem, saati siis kuhugi lakaredeliga ronimine ja torkivate heinte sees oma pesa tegemine.

 

See Olav Kinki arhiivifoto kaheksakümnendate lõpust näitab, et vanamoodne heinategu oli juba siis muutumas atraktiivseks muuseumitööks. Selle muuseumi lähistel on mulle tuttavad heinamaad. Kusagil pisut rohkem kui kümme kilomeetri kaugusel aga mu isa kodukoht, lapsepõlvesuvede mängumaad ja värskete heinte magusad uned.

 

Ei, olen kaugel sellest, et kuidagi noorematega vastanduda,oma lapse- ja noorpõlve emotsioone ilustada ning praegust olmelist nõudlikkust halvustada. Samas ei saa eitada, et need ilusad aistingud lakas heinte sees magamisest, mis sain lapsepõlves, siis kui isa mind linnast suviti maale oma õe juurde kosumisele saatis, ei unune kunagi. Nii ka selle peo ajal näitasid suurimat valmisolekut lakas magamiseks kaks üheksakümmnendates eluaastates linnaprouat, kunagist maaplikat. Kuidagi sedasi, et enne surma veel uinuda heinte peal või niimoodi... Paar generatsiooni nooremad, kellele siinsed ööbimistingimused ei vastanud ilmselt päris standarditele, panid aga ühe neist õhtul auto peale ja viisid suurde linna tagasi. Eks too teinegi mõtles siis ringi ja läks öö saabudes voodisse pehme suleteki alla. Mina ise aga kasutan tekkinud võimalust kindlasti veel mitmeid kordi. Seni kuni ilmad lubavad.

Pidu läbi

Aeg on pöörduda tagasi argiellu. Rahvast oli tõepoolest palju. Ühekorraga palju enam kui siit läbi käinud kõigi nende aastate jooksul. Ning eks oli seegi sündmus, et ühel ajal ja ühes kohas nägin ära kõik oma lapsed. Ei mingid mobiilid ega arvutid asenda seda kui saad oma tütreid kallistada ja poegadele õlale patsutada, näha neid oma peredega. Ka oma õed ja vennad tulid läbi oma meeste, naiste ja lastega. Mida suurem pere, seda väiksem tõenäosus, et kõigil on aega ja võimalust kindlal ajal kokku saada. Eriti nüüd kui maailm on avatud elamiseks, töötamiseks ja õppimiseks. Nii saavadki tihti õdede-vendade, vanemate ja laste kokkusaamiste ajenditeks olla vaid pulmad või matused. Esimesena mainitu puhul muidugi vaid siis kui kutsutakse. Kindlasti on paljudel peredel, suguvõsadel ka teisi traditsioone. Minu enda vennad ja õed kogunevad kord paari aasta jooksul oma järglastega isa sünnikohas külapäevale. Kahjuks viimase ikskümne aasta jooksul olen oma liikumistes sõltuv teistest, nende meeleoludest ja tahtmistest ning sellega on siis nii, et rohkem pole käinud kui läinud. Pealegi oma lapsed erilist huvi mu suguvõsa suhtes vist ei oma. Seetõttu pole ka enam eriti kutsutud. Pisut kahju sellest.

 

Nüüd siis aga uuesti igapäevased tööd ja tegemised. Vaikus, rahu, üksindus ja püüd iseendaga hakkama saada.

 

 

Kiire, kiire!

Kuidagi on läinud nii, et pidevalt on tegemist ja toimetamist. Oma blogi pole juba ammu lahti teinud ning ka teiste omasid pole lugenud. Ju siis pole seda õiget "vaimu" peal. Täna nägin, et ka selles vaikuse perioodis on kirjutatud mulle kommentaare. Tänud!

Järgmine kuu on mu koduõuel suur pidu. Nii palju rahvast pole kunagi siin olnud. Vaja vaadata, kus need paarkümmend autot saaks parkida, kuhu suured telgid ja väiksemad, kuidas elektrit vedada ja toitu vaaritada. Lakas on aga juba värsked heinad... Ega ma ise niiväga liigutagi nende ettevalmistustega. Seda teevad ikka nooremad ja krabedamad, peo põhisüüdlased. Mina pean lihtsalt ennast selleks ajaks füüsilisse vormi ajama, et tantsupõrandal särada :)

Tüdrukute kaklus

See postitus oli eile valmis kirjutatud ja tahtsin vajutada avaldamise nuppu. Siis tuli meelde, et see ei ole kuidagimoodi sobilik. Oli ju emadepäev. Eks minagi mõtlesin eile eelkõige oma ema peale. Muidugi õnnitlesin oma kõikide laste emasid, seda siiralt ja südamest. Lisaks saatsin sõnumid nendele lähedastele järgmisest põlvkonnast, kes ise on juba saanud emaks. Passlik oleks tagantjärgi soovida midagi ilusat ka kõigile nendele vähestele selle blogi alalistele lugejatele, kes on emad. Minu jaoks on emadepäev olnud midagi olulist juba lapsepõlvest alates. Sellest ajast kui enamikes peredes tähistati naistepäeva. Meie peres oli naistepäev tavaline argipäev, seevastu emadepäev oli oluline.

Nüüd aga see lugu, mida ma ei pidanud võimalikuks emadepäeval avaldada.

Selles blogis on viimasel ajal mõned jutud tekitanud hajevil vestluse meheks ja naiseks olemisest, võrdõiguslikkusest, poiste ja tüdrukute erinevustest või vastupidi, sarnasusest. Mina olen esitanud oma seisukohad ja tunnistanud enda märgatavat konsvervatiivsust. Samas olen õppinud vestluspartneritelt teistsuguseid arvamusi ja lähenemisnurkasid. Olen siiani oma arvamistes, aga ka vestluspartnerite omis piisavalt skeptiline mõistmaks, et kusagil ega milleski pole absoluutset tõde. Samaaegselt eksisteerib aga mingi märgatav trend, muutus meie igapäevastes arusaamistest, mis mõjutab meie nägemust sellest, kuidas see maailm toimib.

Siin on üks video. Ma ei püüagi seda vene keelt mitteoskavatele reaaluselt tõlkida. Mõned vene keelele ainuomased sõnad on siiani juurdunud ka meie noorte tavakeelde, mida kasutatakse tõlkimatult. Pealegi on liikuv pilt siinkohal olulisem kui verbaalne helitaust, mis selgitab antud konflikti olemuse. Minu sõnum selle video kopeerimises on järgmine: näete nähtust, mis minu lapsepõlves-noorusajal oli tundmata. Ning isegi kui seda esines, siis oli see midagi enneolematut. Jutt on tüdrukute kaklusest. Mitte seesugusest, mida pisut paljad plikad meestele raha eest näitlevad. Tegemist on reaalse eluga. Ja minule üllatuseks selgub mitmetest vestlustest noortega, et see, mis selles videos kujutatud, on tegelikkuses ka meie, paljude Eesti laste igapäevase elu pärisosa. Meie lastel on lihtsalt rohkem "tarkust" selliseid videosid mittelaadida internetti. (Ning mitte rääkida kodus, mis tegelikult väljaspool koduseinu toimub, nagu mõnikord ei räägita sõpradele sellestki, mis elu kodus elatakse). Tüdrukute kisma on mitmete meie koolide tavapärane rutiin.
Märkus: originaalvideo asendatud samaväärsega 25.01.2018.

Ma olen enam kui kindel, et mingil ajahetkel pole see video enam vaadatav. Samamoodi kui Youtube'st kadus video, kus Kalingradis peksis üks alaealine tüdruk omavanust invaliidist tüdrukut. See kadunud video sai sedavõrd suure resonantsi, et Venemaa parlament arutab hetkel võimalust alandada vanust täisrauaga kriminaalkaristuse kohta kaheteistkümnenda eluaastani. Ning pange tähele! Selle arutelu ei põhjustanud poiss peksab julmalt teist poissi, vaid see fakt, et tüdruk peksab tüdrukut. Ei taha olla irriteeriv nagu kunagine staarblogija Ninataga, kuid eks seegi nähtus räägib mõndagi võrdõiguslikkusest tegelikkuses.

Lisandus täna: nendestki tüdrukutest saavad emad, kellele oleks kombekas edaspidi soovida ilusat emadepäeva.

Poeg või tütar, ei lapselaps!

Uudishimu sai minust võitu. Helistasin siiski lähedasele, et teada saada, keda siia ilma on oodata. Minu ajaga võrreldes jääb  kahjuks ära see üllatusmoment, mis oli oluline. Olgu tüdruk või poiss, rõõm oli tollal ühesugune. Olles iseenda vastu päris aus, siis oma laste puhul oli poja sünd ehk ikka oluline küll. Mitte millegi muu pärast kui ainult seda, et arvasin poistega omavat suuremat ühisosa. Kui minu ellu tulid aga tütred, siis sain aru, et see on täiuslik õnn. Olgu ma pealegi nii koba lapsevanem kui tahes. Nüüd jääb jälgida, mida ütlevad vennad ja õed.