Üks tähelepanek sellest suurest peost, mis üllatas. Ettevalmistuste käigus loopisime lakapealse vanadest, eitea misaegsetest heintest tühjaks. Püüdsime kahe suveabilisega ilusat ilma, et heinamaalt värske lõhnav hein katuse alla saada. Ega ma loomi ei pea, kuid magamiseks heinad lakas - kust sellist luksust siis ikka niiväga leida on? Aimatav osutus aga tegelikkuses millekski muuks. Osadele noorematele inimestele on juba telgis ööbimine piisav ekstreem, saati siis kuhugi lakaredeliga ronimine ja torkivate heinte sees oma pesa tegemine.
See Olav Kinki arhiivifoto kaheksakümnendate lõpust näitab, et vanamoodne heinategu oli juba siis muutumas atraktiivseks muuseumitööks. Selle muuseumi lähistel on mulle tuttavad heinamaad. Kusagil pisut rohkem kui kümme kilomeetri kaugusel aga mu isa kodukoht, lapsepõlvesuvede mängumaad ja värskete heinte magusad uned.
Ei, olen kaugel sellest, et kuidagi noorematega vastanduda,oma lapse- ja noorpõlve emotsioone ilustada ning praegust olmelist nõudlikkust halvustada. Samas ei saa eitada, et need ilusad aistingud lakas heinte sees magamisest, mis sain lapsepõlves, siis kui isa mind linnast suviti maale oma õe juurde kosumisele saatis, ei unune kunagi. Nii ka selle peo ajal näitasid suurimat valmisolekut lakas magamiseks kaks üheksakümmnendates eluaastates linnaprouat, kunagist maaplikat. Kuidagi sedasi, et enne surma veel uinuda heinte peal või niimoodi... Paar generatsiooni nooremad, kellele siinsed ööbimistingimused ei vastanud ilmselt päris standarditele, panid aga ühe neist õhtul auto peale ja viisid suurde linna tagasi. Eks too teinegi mõtles siis ringi ja läks öö saabudes voodisse pehme suleteki alla. Mina ise aga kasutan tekkinud võimalust kindlasti veel mitmeid kordi. Seni kuni ilmad lubavad.
Postitused
2 kommentaari:
Hea mõttekäik, tõi palju mälestusi meelde - maalt ja noorusmaalt, kuigi põlislinlane olen. Muu seas ka selle Georg Otsa esitatud heinaveo-laulu: "Vilksab mööda kadakaid, / sekka männitutte, / piitsaotsaga ma vean / hangedele jutte. / Nahk on soe, / kuid mis see loeb / löön veel hõlmad valla / sõidan uhke sörgiga / lakaluugi alla..." jne, küllap tead.
Muidugi ka põlvkonna sees on erinevaid mõttekäike. Üks mu lähedastest läks mõned aastad tagasi palverännakule. Kusagil Hispaanias pidavat olema mägi, mis on rännaku eesmärk. Jalgsirännak on asja juures tähtis ja vist "mängureeglites". Kutsus nooremat õde kaasa. Too igati päri, aga kaasa siiski ei läinud, sest temale jäi mõistmatuks, miks jalgsi kui autoga saab?
Postita kommentaar