Uudishimu sai minust võitu. Helistasin siiski lähedasele, et teada saada, keda siia ilma on oodata. Minu ajaga võrreldes jääb kahjuks ära see üllatusmoment, mis oli oluline. Olgu tüdruk või poiss, rõõm oli tollal ühesugune. Olles iseenda vastu päris aus, siis oma laste puhul oli poja sünd ehk ikka oluline küll. Mitte millegi muu pärast kui ainult seda, et arvasin poistega omavat suuremat ühisosa. Kui minu ellu tulid aga tütred, siis sain aru, et see on täiuslik õnn. Olgu ma pealegi nii koba lapsevanem kui tahes. Nüüd jääb jälgida, mida ütlevad vennad ja õed.
Postitused
8 kommentaari:
Oot-oot, ega sa ometi esimest korda vanaisaks ei saa..? Või..?
No õnne on nagu narr soovida - see tuleb isegi - aga palju toredaid hetki marakratiga soovin ikka! Kõige tähtsam: jää talle meelde. Seda ei saa keegi ära võtta :)
üks küsimus ka, kas tütred oleks siis ka täius, kui poissi üldse poleks olnud? või oleks siis ikka kripeldama jäänud?
Eestis on olnud ikka kombeks lastel vahet teha ja n6rgematele oma viha v2lja valada, sest keegi peab ju vaesuses ja n2ljas syydi olema. Tore oleks, kui t2nase enneolematu heaolu tingimustes inimesed m6istlikumaks muutuksid ja oleksid r66msad iga lapse yle - sest selleks, et laps sind vanadusp6lves k2ruga p2ikese k2tte veeretaks ja supikausi k2tte annaks, pead sa seda k6igepealt ise tegema, kuni tema on v2ike ja v2eti! Soovin meile k6igile h2id ja armsaid lapsi-lapselapsi. (Et me neist hooliksime.)
Ma ei ole päris kindel, kas lastel vahetegemine on meil läbi aegade kombeks olnud. Ma vaataksin viimast 200 aastat. Enne ja tükk aega ka pärastpoole, kui tänu papa Jannsenile me eestlasteks saime, olime talurahvas. Talumajapidamises oli iga töökäsi, sealhulgas laste omad, alati teretulnud. Kombeks oli küll talu jätta vanemale pojale, kuid ega see siis niisama käinud. Talupärija pidi tihti surmani rügama ainuüksi selleks, et õdede-vendade osad välja osta. Pisut sarnane tänase pangaorjusega.
Kertu, minu jaoks on sellele küsimusele vastamine võimatu. Arvan, et ehk oleks midagi jäänud kripeldama. Ma arvan, et paljud tahaksid, et peres kasvaks üks tütar ja poeg. Minul on olnud õnneks neid mitmeid.
Meenub aga lapsepõlvest üks naabertänava pere. Neil sündisid järjest tütred ja ikka üritati poega. Lõpuks see ka tuli, seitsmendana. Kahjuks pereisa oli selleks ajaks juba sedavõrd "muserdatud" selle suure naistekarja sees, et vahetas poja ja ülejäänud viinapudeli vastu. See, et isa läks pere juurest ära, oli tollal suursündmus, millest rääkis kogu asum.
Ma tunnen ikkagi mingil määral mõistmist ja kaastunnet sellele isale. Aga kui on 6 poega ja alles seitsmendana sünnib tütar, kas siis ema võib muserdatud olla?
Eestlastel on terve hulk vanas6nu stiilis "tytar viib, poeg toob" ja rahvalaule, kus ema pidi vastsyndinud tytre ojja uputamisele viima, aga ennem istub murule ja laulab yhe laulu. Ka on perev2givallateemat tavaliseks tunnistavaid ytlemisi terve hulk, nt "isahirm ja emaarm". Vaadates, kuidas inimesed ymberringi elavad, ei saa 8elda, et need k6nekujundid k6ik tyhjalt kohalt tulevad. Kahjuks v2ga paljud inimesed pigistavad selle n2htuse ees silmad kinni kas hoolimatusest v omakasupyydlikust mugavusest. Ja teised saavad rahumeelega j6umeetodeid viljelda, kuna seda tegid juba nende vanemad ja nende vanemad jne. Yks meeste-naiste range vahetegemise mootor oli veel ristiusk, inimesed pidid vanasti kogudustesse kuuluma, kooliharidus p6hines kiriku lauluraamatul ja sedakaudu samuti taoti lastele p2he mh naiste p2rissyyd Eeva 6unaloo n2itel. Selle idee muteerunud vorme kohtab t2nap2eval ypris palju nt v2givallakuritegude puhul kurjategijate 6igustamise kombe n2ol ja v2ga levinud suhtumises, et ohver on alati ise syydi ja kuriteost teatamine on asjast endast suurem ja andestamatum kuritegu.
See on see, mida inimesed r22givad ja kuidas oma samme s2tivad, minu t6lgendus asjast on universaalne - rohkem haridust! Kui inimesed saavad koolitarkust, siis ei keskendu nad niipalju oma sugudele ja n22rmetalitlustest tulenevale - sest k6igepealt oleme me lihtsalt inimesed.
Mul on enesel lapsi just parasjagu - õel on õde ja vennal on vend, keegi pole ilma.
Üks mu kallis kooliõde sai aga jutti poja poja järel. Neljas poeg sündis mu noorima tütrega samal päeval. Internetieelne aeg, paberkirjad olid veel moes. Kirjutasime teineteisele samal päeval - mina teatasin tütre sünnist, tema kirjutas, kuidas ta paltisse viimisel oli lahinal nutnud - jälle poisimait! Teised naised ei olnud julgenud küsida ka, mis viga, ervanud, et mu kooliõel läks õige kehvasti.
Pärast neljandat poega sündis sinna peresse kolm tütart jutti, pereema ütles, et ei saanud suurest tütrerõõmust enam pidama :)
Aki, Kaamos vastas Sulle :)
Sinu seekordsed sõnastatud argumendid panid mind mõtlema, Kaaren.
See, parasjagu, ongi kõige õigem, Kaamos. Täna ei kujutaks ma ette, et keegi mu lastest oleks olematu. Ning ega ei igatse taga ka seda, kes jäi ehk tulemata. Aga kordan, mul on olnud õnne - tuli poisse ja tüdrukuid.
Postita kommentaar