Kellegi lapsepõlve auto

Ega ma tegelikult suur autohuviline pole. Mulle lihtsalt meeldivad ilusad autod. Seepärast jätavad mind külmaks viimaste autonäituste disainiuudised ja autokaupmeeste värvilised bukletid, sest kenad autod pole ilusad. Kui aga ilule lisada veel lugu, siis võin ma lausa armuda. Turismiala turundusinimesed teavad, millest ma räägin. Igal vaatamisväärsusel peab olema lugu.

Selle aasta alguses pandi Prantsusmaal müüki üks tõeliselt ilus auto, Opel Kapitän Cabriolet. See auto veeres tehaseväravast välja siis kui eesti rahvale rääkisid tema juhid veel muinasjutte muretust tulevikust. Kentmanni uulitski Tallinnas oli vist juba nimetatud (diktaator) Konstantin Pätsi tänavaks. Kõik oli ilus ja kolme kuu pärast algas sõda. Ka see auto sattus suurde sõtta, Idarindele. Arvatavasti kusagile Leningradi lähistele mõne tähtsa mehe teenistusse. Viimase aastakümne jooksul ilmunud loendamatute sõjamälestuste kõrval võiks sellel Opel Kapitänil olla jutustada kindlasti oma ainulaadne lugu kuulsusrikalt alanud ja häbiväärselt lõppenud sõjateest. Võib fantaseerida, et mõni kõrge sõjaväelane põgenes sellega Punaarmee ja Eesti Laskurkorpuse pealetungi eest Tallinna sadama poole. Samal ajal kui eestlane tappis eestlast Sinimägedes ja meie poisikestele oli saksa armee plehku pannes pihku toppinud tankitõrjerusikad, et "kaitsta regulaararmee "taandumist"".

Oli selle sõjaga kuidas oli. Igal juhul just seesama auto jäi Eestisse. Kindlasti on kusagil eesti kodustes pildialbumites toredaid fotosid sellest autost. Ja vaevalt sellega tehti ilusaid perekondlikke väljasõite viljast lookas kolhoosipõldude vahel. Ma ju ei tea sedagi, mitu peremeest sellel autol Eestis oli. Ja kuidas oli tema tervis pidanud vastu ajahambale - kuuldavasti oli tal Eestist lahkudes ZIL-i mootor. Igal juhul 12 aastat tagasi ostis selle auto Eestist välismaale üks asjatundlik huviline. Loodetavalt oli kaup mõlemale poolele soodne, sest teadaolevalt on seda mudelit maailmas 3 tükki. Ning eks hindki oli tollases müügitehingus vastaval kalkuleeritud. Nüüd, pärast restaureerimist küsitakse selle auto eest hinnanguliselt 75 000 - 95 000 eurot. Ilu puhul pole paslik hinnast rääkida....

Kas õudused jätkuvad?

Paari tunni jooksul pean otsustama, kas lülitan lustikummuti sisse või mitte. Eelvoorud on siiani kui õudusfilmi kesköine seanss pimedas üksikus maamajas. Pult on kogu aeg käeulatuses ja kui väga hirmsaks läheb, keeran hääle maha. Pilgu suunan ka ekraanilt lakke, et suures plaanis miimika ei reedaks - mida näitlejad ütlesid?

Ei, ma ei räägi üldse võistlejatest ja laulmisest. Et võistlema tulevad nii andetud kui andekad, arenenud ja alaarenenud - see on normaalne. Iga võistleja esineb täpselt nii nagu hetkeolukorras võimed, oskused, kogemused lubavad. Lõppude lõpuks on ju ka kõige hädisemal olemas vähemalt üks poolehoidja, ta ise. Ning miks mitte proovida kui võimalus antakse.

Ma räägin kohtunikest ja nende kommentaaridest. Kunagi oli mul üks vanem kolleeg, tõeliselt haritud ja väljapeetud daam. Mingis ametialases väitluses olime erinevatel seisukohtadel. Mul on siiani meeles kui meil mõlemal lõppesid argumendid. Pärast pisikest mõttepausi tõstis ta elegantse liigutusega silmade eest prillid, vaatas mulle sügavalt silma ja sõnas vaikse kuid selge diktsiooniga: "Teate, Hundi ulg, minge persse!". See oli tõeliselt väärikas.

Mul on kahju, et tuntud telesaate Eesti meeskond ei leidnud (ei tahtnudki leida?) kogu riigist kolme karismaatilist iskut, kes oskaksid inimesi väärikalt, samas elegantselt persse saata. Ning peamine, kes rõõmustaksid siiralt kui keegi on teinud hea esinemise. Ja ärge tulge mulle rääkima etteantud formaadist, muidu hakkan rääkima eesti Naistevahetusest!

Raadiomaks

Keegi Jaan Laas, Jaanimõisa talus Karksi vallas sai järgmise sisuga kirja: " Palutakse raadiomaksud tasuda hiljemalt 1. oktoobriks s.a. Maksude õigeks ajaks mittetasumisel kaotate raadio kasutamise õiguse ja ühtlasi võib küsimusse tulla raadio võõrandamine."

Teatavasti kehtestati meil esmakordselt raadiomaks 1927. aastal. Kui suur sõda oli jõudnud meie territooriumile, korjati raadiod elanikelt ära. Sakslased omakorda andsid need jälle tagasi ja raadio omanik pidi jälle maksu maksma. Venelaste taas tulles jäeti raadioaparaadid selleks korraks rahule, kuid kuni 1962. aastani tuli tasuda sellelt raadiomaksu. Ei tea, mis põhjusel maksust loobuti. Võib spekuleerida, et tolleks ajaks oli nõukogude impeerium juba kaetud "kvaliteetsete" segajatega. Vaatamata eetri ragisemisele ja undamisele sai iga õhtu kell kuus kuulatud eestikeelset Ameerika Häält, muusikat raadiojaamast Radio Luxembourg ja muidugi lühikest aega legendaarselt piraatlaevalt Radio Nord.

Sellist toredat postkaart-teatist müüakse ühes inglisekeelses internetioksjonis alghinnaga 50 US dollarit. Vaevalt, et hinna on määranud sedavõrd kirja sisu. Pigem ikka posti ja eritemplid.

Mälestused müügiks

Kuna mul linna enam eriti suurt asja pole, siis on jäänud mul üks meelelahutus vähemaks. Need on kõiksugu vanakraami poed ilusate, tihti põnevate, teinekord ajahambast näritute, mõnikord hirmkallite, sekka üliodavate, harva hädavajalike, rohkem küll tarbetute asjadega. Ja see on hea, et nedesse äridesse enam ei satu. Üks ahvatlus ja ka täitumatuid unistusi vähem. Kohane oleks siin see teatud jutt sellest, et lõpusirgel võrdleksime, kellel rohkem asju ja nõndaviisi. Aga siiski ei häbene öelda, et eks ma neid asju ikka tahaks küll. Just neid vanu asju. Õnneks pole aga ka enam raha, et neid osta.

Minu jaoks on vanad asjad isikustatud, igal neist oma konkreetne lugu jutustada. See ei loe, et tihti jääbki meil tegelik lugu kuulmata. Me ei tea ju neid kodusid, kus oli asja päriskodu. Ega inimesi, kelle elus on sellel asjal täita olnud oma roll, suurem või väiksem. Pahatihti ei tea me midagi sellest käsitöömeistristki, kes asjale elu andis. Ometi, kui hoian mõnda eset käes, siis lihtsalt tunnetan, et need lood on selles asjas olemas. Ning iga lugu on kordumatu, nagu on kordumatud nende kümnete miljardite inimeste elu lood, kes siit planeedilt enne meid on korraks läbi astunud.

Kuna ma linnas ei käi, siis astun nüüd päris tihti sisse internetipoodidesse. Sellistesse, kus on vanad asjad. Ei, ma ei osta neid. Lihtsalt vaatan. "Mälestused müügiks" on blogirubriik kuhu paigutan vastavalt viitsimisele oma ülestähendusi oma "poeskäikudest" Miks?

Ma loen mõningase kadedusega teiste blogidest lõbusaid kirjeldusi, milliste otsingusõnadega nende juurde on tuldud. On minulgi blogi küljes mingi vidin, kust siis vastavat näha võin, kuid ei midagi koomilist - tavalised üldised otsingusõnad. Ometi satub sinna sekka aeg-ajalt midagi päris konkreetset, mõni isiku- või kohanimi. Ma usun, et iga internetikasutaja on vähemalt korra elus sisestanud otsingumootorisse lihtsalt uudishimust oma või lähedase perekonnanime. Osa inimesi, teevad seda aga teadlikult ja tihti. Need on need "juurteotsijad", mulle olemuslikult sümpaatset inimesed. Me kõik teame, et internet on ammendamatu infopank. Eelkõige selles osas mida me ei otsi. Seda mida me aga otsime, me tihti ei leia. Oleksin rõõmus kui mõni selles blogis mainitud nimi, koht või sündmus oleks juurteotsijatele mingiks niidiotsaks, et inimene saaks kirjutada pisikese reakese oma suguvõsa loosse ja seeläbi oma elu loosse. Ning neid juhtumeid on selles blogis olnud üllatavalt palju ja ma olen õnnelik. Sest meie tänane olemine, suured ja väikesed teod said tegeliku alguse enne meid. Ning üleüldse oleme olemas vaid tänu sellele, mis oli enne meid.

On olemas ka need inimesed, kes konkreetseid mälestusi müüvad. Oleks lubamatu teha mingeid järeldusi ja spekuleerida, miks mälestused on müüki sattunud. Me teame küll üldteada juhtumeid, kus kõik asjad pole olnud "ilusad". Olgu see armastatud koorijuhi-helilooja pärand või Leningradist pärit austatud ja lugupeetud professori arhiivi lugu. Asjadel, eriti vanadel on lihtsalt omadus, et nad mõnikord kaovad ja siis nad taasleitakse. Ning isegi kui me ka füüsiliselt asja enam kunagi ülesse ei leia, siis asi eksisteerib siiski senikaua, kuni ta püsib kellegi mälus.

Olgu siin ka üks illustratiivne näide müügiks olevast mälestusest:

See II liigi 3. järgu Eesti Vabaduse Rist võib kuuluda ühele neist 1672-st eestlasest, kellele see autasu isikliku vapruse eest anti. Ning kindlasti on sellel aumärgil oma lugu. Saadaval ühel Venemaa oksjonil, alghinnaga 600 USD.

Viinakuu

Kuu rahvakalendri nimetuse järgi peaks nüüd torud pööningult üles otsima, need läbi puhuma ja läikima lööma, et kartulisse peidetud tarkus saaks hakata voolama. Viinakuu ja kogu elu üheks oluliseks küsimuseks on: kuidas võtta? Või jätta hoopis võtmata? See jook on meile vist väga oluline, et kalendrikuu on sellise nimetuse saanud. Viin peaks looma rõõmsa tuju endale ja teistele, vaatamata sellele, millisesse olukorda satume.

Kahjuks sageli on aga nii, et viinast kogutud rõõm ei rõõmusta kedagi peale jooja enese. Ning ka jooja rõõmus meel asendub argise masendusega uue päeva saabudes. Seepärast, Looja, anna tarkust ja jõudu jätta esimene klaas joomata või "veel see viimane" võtmata.

Ilves-Kräpp Presidendiks?

Kolm aastat tagasi sai Eesti endale uue Presidendi. Enamikul meist on lühikene mälu kui asi puudutab poliitikat. Millegipärast on nii, et järgmisteks valimisteks unustatame eelmistel valimistel antud lubadused. Või siis seletame lubaduste mittetäitmist muutunud oludega, objektiivsete põhjuste, ülemaailmsete kriiside ja veel saja põhjendusega.

Samas on inimese mälul imepärane võime talletada emotsioone. Presidendi valimiste eel oli meie rahvas jagatud rüütlimeelseteks, ilvesepooldajateks ja ükskõikseteks. Igaüks, kes kolm aastat tagasi määratles ennast nende kolme grupi vahel, suudab ehk meenutada oma emotsioone ja sedakaudu ka tollaseid argumentatsioone valikute tegemisel. Ka internet on suurepärane abimees toonaste mõtete, lootuste ja ootuste meenutamiseks. Kindlasti tuleb neil 27 000 kaasmaalasel meelde need emotsioonid, mis sundisid neid andma oma allkirja kampaaniale Ilves presidendiks! Samamoodi omavad emotsionaalset mälu need 80 väärikat inimest, kes teatasid, et nad asuvad Toomas-Hendrik Ilvese usaldusmeesteks.

Sellised mõtted tekivad mul siis kui loen üha sagedamini proua Evelin Ilvese töödest, tegemistest, ütlemistest ja arvamistest ning üha vähem Vabariigi Presidendi tööst. Ma tõesti tunnen ennast pisut puudutatuna, et mitte öelda solvatuna. Mulle meenuvad ju oma emotsioonid ja argumendid presidendivalimiste eel. Kus on see keeled suus-rahvusvahelise taustaga mees, kes viib meie väikese riigi visionäärina "pildile"? Mul ei ole midagi selle vastu, et koos Vabariigi Presidendiga saime endale kauba peale särava ja ilusa Presidendi abikaasa. Ma tahan siiralt uskuda, et Evelin Ilves tunneb ka ise muret ja piinlikust, et tema esinemised ja muidu tegemised saavad kordi suurema vastukaja meedias kui seda saab riigipea. Kuid olukorda muuta saab ta ainult ise, sest ajakirjandus nopib seda, mida talle antakse.

Ja et kirjapandud mõte ei oleks üldsõnaline, siis kontrollisin ennast googeldades. Viimase aasta kohta annab Google-otsing järgmised tulemused:

1. Evelin Ilves - 464 000 tulemust

2. Toomas Hendrik Ilves 305 000 tulemust

3. Lennart Meri 207 000 tulemust

4. Arnold Rüütel 114 000 tulemust

5. Helle Meri 94 800 tulemust

6. Ingrid Rüütel 54 000 tulemust

Võib olla tõesti Ilves ka järgmiseks tähtajaks Presidendiks, ainult et milline neist? Üks neist ajab tagasihoidlikult oma ümmargust diplomaatilist mulli, mis kuhugi ei vii. Teine annab aga sirgjoonelisi hinnanguid elu pisiasjadele. Pisiasjadest aga suur elu koosnebki, vähemalt googeldades on see nii.

Soovin tutvuda...

poola naistega, kes õpetaks mulle kõiksugu trikke. Vanus ega ilu pole oluline. Peaasi, et asi tehtud saaks.

Olen oma silmaga ekraanilt näinud, et nad on selles asjas väga osavad. Minu enda käed on suured, kohmakad ja tundetud selle jaoks, eriti kui tegemist on raskesti ligipääsetavate kumerustega. Üksiku meesterahvana olen proovinud kõikvõimalikke tehnikaid ja abivahendeid, kuid täielikku rahuldust ei saa. Aga võib olla teen ma midagi valesti?