laupäev, 26. jaanuar 2019

Närvi ajab - alimendid

Üksi elava inimesena mängib mul tihti taustaks raadio. Need ei ole muusikaraadiod, kus saatejuhid palade vahel lobisevad eetriaja tühja juttu täis koos lamedate naljadega. Rohkem ikka jaamad, kus tööd teevad ajakirjanikud, kus hääl edastab mõtestatud ja informatiivset sõnumit. Eestis on paar sõnalist raadiojaama. Mõnda võõrkeelt tonksates on neid maailmas aga loendamatult. Sellega seoses olen avastanud, et on suur vahe, kas kellegi mõtteid kuulen häälena või loen neid trükisõnas. Viimase puhul kehitan tavaliselt õlgu ka siis kui tekkinud diskussioonis arvajaga nõus ei ole, enesekriitikata tõdedes, et lolle leidub igasuguseid. Aga raadiost häälena tulev arvamusavalduse peale käivitub minus miskit muud. Kusagil sisemuses otsin ühes või teises asjas oma arvamust. Mõnikord on see olemas, teinekord mitte.

Mõnikord aga vihastan. Need on maailmavaatelised, elu põhimõtteid puudutavad, inimeseks olemise küsimused. Minu jaoks on olemas mõned asjad, kus mul puudub tolerantsus arvamustele, mis erinevad minu omast. Nädal või rohkem tagasi räägiti Vikerraadios elatistest. Teatavasti on elatisi mitut liiki. Jutt käis oma lastele ülalpidamise maksmisest. Noh, ja siis anti sõna raadiokuulajatele ja läks lahti ...

"Kui mina pean maksma seda miinimumi 270, sis naine peab ju sama palju maksma, on ju? Ma kõige parema fantaasiaga ei kujuta ette, kuidas lapse peale kulutada 540 eurot kuus?"

"Minu poeg on nii tubli, hommikust õhtuni töötab. Kui ta nüüd selle summa peab ära maksma, siis talle endale ei jää elamiseks midagi!"

Siia võiks lisada see tavaline, "naine lööb selle raha läbi ilusalongides", "kui laps minu juures on, siis ma ostan talle süüa", jne.

Kuuldes kõike seda, tahaks midagi inetut teha. Habemenoaga. Muidugi ainult sõnades, sest kardan verd. Kuidas saab üldse selle peale tulla, kurta, et oma laps elab majanduslikult kindlustatult või isegi paremini kui teised lapsed? Kindlast oli pojake tubli voodis, kuid miks ei ole ta tubli, et teenida rohkem raha oma lastele ja iseendale? Mis on halba selles, et minu laste ema näeb välja kena ja hoolitsetud? Kas mu lastele see ei meeldi? Kas tõesti pead märkmikusse üles tähendama oma lapse iga ampsu, et teha mingeid tasaarvestusi? Jne.

Ma olen mõelnud, kust kohast on pärit selline, minu jaoks väärastunud ellusuhtumine? Ka enne sõda maksti lahutuse korral oma lapsele alimente. Kolmekümnendatel viidi sisse isegi kriminaalkaristus, kuni kuus kuud vangistust alimentide mittemaksjale. Jah, siis oli traditsiooniline pere ja vallaslastega olid asjad pisut teisiti. Sõda muutis palju asju inimeste arusaamistes. Okupatsioonivõimud tõid enesega kaasa ka "uue mõtlemise". Enne sõda oli Eestis teoreetiline võimalus, et kohtu kaudu sai kohustada ka vallaslapse isa maksma alimente. See jätkus ka pärast 1940. aasta riigipööret, kuid nõukogulik suhtumine vallasemadesse nende alimentide nõudmistes oli negatiivne. See suhtumine seadustati 1944. aastal kui vallasemadel võeti võimalus lapse isalt alimente nõuda. Seda kõike situatsioonis, kus oli ette teada, et mehi saab olema füüsiliselt vähem kui naisi. Olukorras, kus demograafilistel eesmärkidel keelustati abordid ja kontratseptiivid olid defitsiit. (Abielu)naised ise olid need, kes sõjajärgselt kujundasid suhtumist oma sookaaslastesse, "sellistesse" naistesse, kellega nende mehed olid abieluväliselt "vallatlenud". Need alimentide nõudjad olid paljude teadvuses kui šaakalid, kes tahtsid lõhkuda korralikku peret, võtta siivsa pere lastelt ära leivatükk. Ja seda kõike ainult tänu oma lõdvale püksikummile ja ära kasutades "korraliku pereisa looduslikult sätestatud nõrkust".

Väga paljud mehed nautisid seda olukorda, terve põlvkond "loodusliku nõrkusega" täiskasvanud mehi, kellel paljudel omakorda olid "korralikus peres" kasvamas pojad, kes jälgisid mängu. Kuuekümnendate lõpus keerati aga laev uuele kursile. Mees pidi oma abielulapsed niigi kindlustama, kuid kui kohtus leidis tõendamist, et ka kõrval kusagil lapsi tehtud, siis tulid ka alimendid. Lahutuse korral olid alimendid endast mõistetavad. Riik maksis varasemalt vallasemadele mingit toetust, nüüd pidid aga asjaosalised ise kindlustama oma ühiste laste ülalpidamise. Alimentidena 25% palgast ühe lapse puhul, 33 % kahele lapsele ja 50% kolme ja enam lapse olemasolul. Ning ega suurt vingerdamise võimalust antud. Mees oli arusaamatuses. Marksistlik feminism andis naistele õiguse (loe: sunnikohustuse) tööle. Mehe teadvuses oli sellega tasalülitatud ainukohustus kindlustada oma abieluperekond materiaalselt. Ja nüüd siis veel lisakohustused "looduslikult sätestatud nõrkuste" eest. Ka mehel oli sotsialistlik õigus/kohustus tööle. Tööl ei käi ja alimente ei maksa, järelikult saad kaela paragrahvi hulkurluse eest. Pealegi pandi passi tempel, et oled kohustatud alimente maksma. Tõepoolest, skeemitamistele palju ruumi ei jäetud. Lisaks ühiskondlik hukkamõist. Põlvkond mehi koos häbiga.

Ei tea millest, kuid nüüd siis meie endi tehtud Eesti riigis järsku selline olukord. 10 000 ametlikku elatise võlglast. Palju tegelikult mittemaksjaid, kes seda teab. Lapsi, kes rahata, 1,2-1,5 korda suurem arv. Ja häbi ei midagi. Mõned aastad pandi võlglased veel kusagil nimekirjas häbiposti, kuid siis leiti, et delikaatsed isikuandmed ja nimekirjas olevate isikute suured hingelised üleelamised. Seepärast kadus ka nimekiri. Vingerdamiseks ja skeemitamiseks on peaaegu piiramatud võimalused. Peaasi, et ise tehtud lapsed hästi ei elaks. Ja õigust jääb ülegi. Süüdistada, õigustada ja olla solvunud.

51 kommentaari:

Nele ütles ...

Mind panevad elatise teemadel kõige rohkem imestama kommentaarid, et miks meest karistatakse "eelmise elu" lastele elatise nõudmisega ning kas ta siis tõesti "uues elus" ei tohigi õnne tunda... No kurat! (vabandust). Kui inimesed elavad koos ja saavad 3 last kuna see on just nende võimekuse piir (majanduslikus ja ka aja mõttes nt) siis mis mõttes sa selle suhte lõppedes otsustad saada veel 2-3 last ning oled esimeste laste ema peale tige, et too "oma" lastele elatist küsib... Juba enne lapse saamist on ju teada, et järgmised 20 aastat tuleb tema inimeseks kasvatamiseks panustada nii aega kui raha. Väidetavalt eristab inimesi loomadest analüüsioskus aga kõik selle liigi esindajad seda oskust küll saanud pole.

MO isetegemised ütles ...

Tänapäeval on nii, et nn '' eelmise elu'' lapsed ja ''uue elu'' lapsed peaksid olema materiaalselt võrdses seisus. Keegi ei tohi jääda kehvemasse olukorda. Väga palju on kohtukaasuseid, kus elatise miinimumi vähendatakse, et kõik lapsed oleksid võrdselt koheldud. Puhtalt tõendamise küsimusi. Mina, kui kolme lapse ema, vaidlen Sulle vastu selles osas, et elatis on mõeldud ikka ja ainult lapsele, mitte emade iluprotseduuride jaoks. Nähtud küll daame, et kulda täis riputatuna, maniküüritud, pediküüritud ja huuled täis süstitud kurdavad, et laps paljas ja näljas, kuna mees elatist maksta ei jõua. Just nimelt, ei jõua, mitte ei taha. Selliseid on küll vähemus, kuid ikkagi arvestatav osa.

Hundi ulg ütles ...

Kui hakata detailidesse minema, siis selle ilusalongiga ma muidugi pingutan üle. Lihtsalt see sobib minu suhtumise mõtteviisi illustreerimiseks. Lastele mõeldud elatise küsimustes on kohtus hagejaks just laps, ei keegi teine. Selge on ka see, et kohus arvestab eelmise ja uue elu kõigi laste huvisid. Isegi seda kui maksjal on objektiivsed, temast sõltumatud raskused. Mõtteviisis on aga siiski jube, et lapse isa või ema pöörduvad kohtusse elatise vähendamise küsimuses formaal-juriidiliselt oma enda lapse vastu - palun vähendada minu kohustust tagada materiaalselt oma lapse heaolu!

Vanavanematest, kes hädaldavad, et nende lapselapsed saavad liiga palju raha - selle koha pealt olen lihtsalt sõnatu.

Elu on kindlasti värvikam kui minu must-valge käsitlus. On neid naisi-usse, kes lapse kaudu manipuleerivad ja keeravad käru ja muud sellist. Vaatamata sellele peaks mees säilitama (enese)väärikuse.

Ning tõepoolest. Kui oled sedavõrd äpu, et ei suuda oma eelmise perekonna lapsi kindlustada, milleks siis uues peres lapsed? Jah, meil kõigil on õigus isiklikule õnnele, otsida seda õnne. Kuid mitte laste arvelt vanas ja uues peres. Seda on mulle elu õpetanud.

Ene-Liis ütles ...

Inimkond on mitmekesine nii ühes riigis kui ka terves maailmas.Endal õnneks pole olnud niisugust probleemi ja olen tänulik, et meie lapsed ka ka peale isa surma meenutavad teda sellega , et toetavad isanimelist preemiat lenduriks õppijatele.Meie pere ei ole rikas, kuid austus nii vanemate kui ka laste vastu on loomulik elu osa. Mina paneksin alimentide mittemaksjad iga kuu teatud hulga tunde tasuta tööd tegema ja et riik siis selle raha suunaks nende laste toetuseks. Samuti ei peaks vanglas istujad lihtsalt seal looderdama, vaid ka nemad peaksid ühiskondlikku vara oma tööga suurendama.. Ene-Liis

Rents ütles ...

Ma vahel tunnen, et ei sobitu hästi inimühiskonda, ei ole tehtud "inimese" malli järgi. Keskmine inimene tundub paljunevat suht sama moodi nagu loom - tal tekib teatud vanuses TUNG lapsi saada. Mina olen selles mõttes läbikukkunud eksemplar (geenide edasikandmise seisukohalt), et erilist tungi ei ole, mõtlen, et lapsed võiksid ju olla, kui on suur armastus, aga nad ei ole hädavajalikud - ja kuna laste loomisega peaksin ma ka võtma vastutuse nende elukvaliteedi eest, siis peaksin neid sünnitama ainult olukorda, kus tean, et neil on emotsionaalselt turvaline. Pole vahet, kas on ilmtingimata oma tuba ja uus iPhone, aga just emotsionaalne turvatunne on miski, mille järele ma ise igatsenud olen. Ja selle kerge hälbe pärast ma ei suuda mõista inimesi, kellel on lapsi nii hädasti VAJA, et nad on ka üksinda olles või juba mõne lapse olemasolul või olukorras, kus isegi iga kord hästi üüri ei jaksa maksta, valmis selle eest tuhandeid eurosid maksma.

Huvitav on see, et enda lähedasest tutvusringkonnast näen oma seisukohta pigem katkistel inimestel, kelle loogika on, et "minu enda lapsepõlv oli sitt, mind on nii palju väärkoheldud, ma kardan, et selle tulemusel ei suudaks ma olla hea ema/isa". Sekka mõni, kel on näiteks rohelised kaalutlused või pole sobivat kaaslast kohanud. Ma ei kuulu neisse rühmadesse, aga ikka on alati olnud pigem see "mida võiksin mina hetkel lapsele pakkuda", mitte vastupidi, nagu see mõne inimese puhul väga selgelt on.

Elatisest. Kui minu isa kodust lahkus, lahkusin üsna peatselt ka mina. Nii et isa maksis väikevenna eest elatist tema emale ja minuga oli kokkulepe, et kuni ma õpin, maksab ta otse mulle (pole ohtugi, eks ole, et ehk läheb ema juuksuriarveks - ja see ema oli väga toetav, mis sellest, et tegelikult mitte bioloogiline, ta on terve elu mulle väga hea ema olnud). Igatahes ei olnud ilmselgelt mingeid vabandusi teemal "äkki ei lähe raha ikka lapsele", aga sellest hoolimata jäid maksed näiteks pidevalt hiljaks - ja ma ei julgenud isegi küsida, kas raha on tulemas, st sundisin end seda tegema, aga sain alati sõimu, sest parim kaitse on teatavasti rünnak. Ja no vähemalt ühe korra seda ei tulnudki ning põhjenduseks oli konkreetselt "noore naise peale kulub palju raha", sest ta oli uue naisega Itaalias käinud. Jah, ta ei ole enam selline mees, ta näiteks toetas mind väga lahkelt, kui ma korteri ostsin - aga minu jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas tema ja mu ema siiralt ei tundu aru saavat, miks ma veel lapsi ei taha. Selle pärast ei taha, kallis isa, et sa õpetasid mulle, et mehi ei saa usaldada, nii et ma tahan olla kindel, et mu tööalane positsioon on piisavalt turvaline, enne kui ma nende saamisega alustan. Ta vahel ikka ohkab ja ütleb, et ei tea, miks me vennaga lapselapsi anda ei taha - ja mis ma vana inimesega ikka norin, nii et ei ole öelnud ka, et mõtle nüüd elu üle järele. Aga inimesed võiksid rohkem aru saada, et nende käitumine mõjutab teisi inimesi.

Emmeliina ütles ...

Teema puudutab mind isiklikult läbi kahe poja. Esimene läks lahku just naise ebamajanduslikkuse ja usalduse kuritarvitamise pärast (salaja võetud laenud jne.) Teades ja tundes oma tütre ema ei saa talle mingil juhul sularaha anda. Nii maksabki poeg tütre huvikoolid, laagrid, klassireisid, igakuise taskuraha ja teeb suuremaid väljaminekuid nagu jalgratas, suusavarustus, arvuti, telefon jm. Loomulikult säilitab ostutšekid. Tean, et see pole päris õige, et igapäevakulud jäävad lapse emal saamata ja ema on kindlasti üks nendest, kes oma raske elu üle kurdab. Poeg aga korjab raha lapse tulevikufondi, sest siis võib seda rohkem tarvis minna kui sadade euride eest firmariideid osta. Loomulikult on tütrel koht poja uue pere juures. Kahjuks mida vanemaks piiga sirgub, seda nõrgemad on peresidemed.

Üldistades - mina pole nõus, et isad panustavad rahaliselt ja emad otsustavad ainuisikuliselt mida selle rahaga teevad. Loomulikult on 270.- küllaltki väike summa, aga 600-ga (ema sama suur panus pluss 55.- lapsetoetus) peaks juba hakkama saama.

Anonüümne ütles ...

Aga mina olen mõelnud, et kui mees pere juures elas, kuidas siis kõik käis ? Või ongi otseselt nii, et koikusse enam ei saa, pole seda titte ka vaja . Vaata ise, kuidas hakkama saad?
Või pidas naine siis meest ka üleval ?

On kuidas on, kuidagi kasvavad need lapsed üles . Ainus lohutus on, et isad jäävad ka vanaks.
Ja tahavad ükspäev ka , et nende eest hoolitsetakse . Vähemalt hooldekodu arvegi aidataks maksta .
Siin sõltub juba lapse emats, kuidas ta oma lapsed üles kasvtaanud on, ja kui palju raha lõppedes lastele isa kirunud . Ega siis saa lapsi väga süüdistada ka, kui nad toetuvad sellele, et nemad ei saand lapsena kopikatki .

Hundi ulg ütles ...

Ma millegipärast usun, Ene-Liis, et tänapäeva noored mehed üldiselt on vastutustundlikumad. Tahaks uskuda, et mehed ise suudavad oma põlgliku suhtumisega kuritahtlikult elatise maksmisest kõrvalehoidjaid kuidagi mõjutada. Aga ehk loodan liga palju.

Mingi aeg tagasi blogides arutati, et kas on imelik kui naine (hetkel) lapsi ei taha. Minu arust normaalne ja pealegi vastutustundlik. Oma tänase tarkuse juures olen ma noortele inimestele kogu aeg korranud, et lapse saamine on rahaline kohustus. Hinnanguliselt 70 000 eurot maksab ühe lapse normaalne ülalpidamine 0-18 aasta vanuseni. On olemas tung ja emotsionaalne vajadus ja teisel pool ratsionaalne pragmatism. Ise sain esimesed lapsed vara, kuid aeg oli teine. Emotsionaalselt siiski võõristan, kuid ratsionaalselt kiidan heaks kui inimesed kolmekümneselt hakkavad alles lapsesaamiseks plaane pidama.

Emmeliina. Sinu näide ongi sellest, et pole must-valget. Kokkulepped või otstarbekus on detailides erinev. Kuid põhimõte, et mees peab hoolitsema oma laste eest on Sinu näite puhul ju igati täidetud.

Hundi ulg ütles ...

Anonüümne. Minu elu õppetundide postulaat on ühene - mees peab oma laste eest hoolitsema vaatamata millelegi. Ning kõige suurem oskus ongi see, kuidas mehe-naise suhted hoida lahus lapsevanema-lapse suhetest. Seejuures raha on üks asi (kohustuslik), lapsega suhtlemine hoopis teine. Viimase puhul on mõnikord sedavõrd keerulised psühholoogilised sasipuntrad, mida mõni mees lahkab iseendas kuni surmani. Kuid see on hoopis teine teema.

Anonüümne ütles ...

Ei ole teine teema. Kõik on ju seotud .

Võib ju muidugi küsida, miks üldse minnakse paari inimesega, kes ei oska majandada , ei osale pereelus jne, aga tõsiasi on, et lapsed tuleb üles kasvatada . Sõltumata sellest , millest mõjutatuna laste elu üldse alguse sai .

Siin ilmas palju asju peab , aga miskipärast ei tehta . Ja see suhtumine pärandub põlvest põlve . Minu arust ka peaksid mõlemad vanemad vastutama oma laste heaolu eest . Ja kui ikka ülejõu käib titekasvatamine, siis rohkem enam mitte juurde tootma õnnetuid hingi .

Aga ikka tehakse . Ja omad lapsed saavad äkki võõrasteks lasteks. Või jagatakse ära, Sulle-mulle , Sulle - mulle .

Inimesed ei peaks lapsi saame enne, kui nad selleks valmis on . Tungile vaatamata.


Hundi ulg ütles ...

Ma saan aru, miks Sa ütled, et see pole teine teema. Samas, mõtteviisi väljendamiseks eraldan sihilikult kogu kompotist raha koos kohustusega. Lahus elav vanema ja lapse seoste terviklikkus on sedavõrd lai teema, et kõiki aspekte mängu tuues läheb arutlus rappa.

Kusjuures mööndusega ütlen, et tõepoolest ongi tõesti nii nagu Rents kirjeldab. Tühja sest rahast, kuigi oluline. Emotsioon mõjutab kasvavat inimest. Emotsioon on minu sõnul "teine teema". Aga siiski. Kui lapsel kõht täis, siis võib rääkida ka emotsioonidest. Vist sedamoodi?

Emmeliina ütles ...

Veel rahast: kui hr. Hunt pakkus välja, et 70 000 ühe lapse normaalne ülalpidamine täiseani, siis jagasin ja sain tulemuseks 3900 aastas, ütleme ümmarguselt 4000.- Seega ühes kuus 333.-
Siis need mehed, kes maksavad 270.- oleksid ju väga hästi panustanud. 100.- jääks siis emale nn. kasvatamisraha.
Aga loomulikult pole see ju nii. Ei ole must-valge.

Isiklikult oleksin nõus olnud paljustki loobuma et vanima poja pere oleks kokku jäänud, õppinud ja leppinud. Kuid olime üles kasvatanud ausa, aga jäärapäise poja.

Hundi ulg ütles ...

Aga ma arvangi, riik ehk seadus ehk meie, Emmeliina, et hästi panustanud. Aga äkki nii peabki olema? Moraalselt, eetiliselt, praktiliselt. Mõne alimentide mittemaksjale "aru pähe panemiseks" olen öelnud: mine peldiku taha ja lase kuul pähe. Lapsele määratud toitjakaotuspension on vähemalt suurem kui sinu praegune olematu rahaline panus.

Kordan. Ma ei räägi praegu hingest ja emotsioonist. Ma räägin rahast.

Hundi ulg ütles ...

Ja veel, Emmeliina. Oma lapse lahkuminekut elavad eakamad vanemad (vanavanemad) mõnikord rängemini üle kui lahutajad ise. Oleme oma vanuse tõttu käinud enamikus läbi partnersuhte torudest ja viledest. Teatud vanuse saabudes usume, et meie lastel läheb kõik paremini. Usume sama siirusega, nagu lapsepõlves uskusime Jõuluvanasse.

MO isetegemised ütles ...

Arutamine arutamiseks, ega see reaalselt elu muuda. Inimloomud ja inimsuhted on niivõrd üle võlli keeruline värk, et kogu seda kupatust ühte patta panna ei ole võimalik. Jah, on elatise, raha probleemid, on peresuhete probleemid, on ema ja isa vaheliste suhete probleemid, on lapsed, kes nende probleemide vahele lõksu jäävad,on vanavanemad, kes liialt sekkuvad oma laste ellu ja vastupidi, on eluvõõrad ja on elutargad vanemad. On hea ja on halb. On mees, on naine ja on laps ja on raha, et hing sees püsiks. On inimene ise, kes tunneb just nimelt neid tundeid ja kannab just nimelt seda raskust, mis talle kanda on antud ja mitte ükski teine ei saa öelda, et ta teab, mida ta tunneb. Ei Sina Hundi ulg ega ka mina ei tea kunagi, mida PÄRISELT tunnevad, tajuvad meie lapsed, lähedased elades läbi teele ette veeretatud eluraskusi. Inimloomus on juba kord selline, et me oleme loodud säästma oma lähedaste tundeid ja seetõttu jääb väga palju meie lähedaste jaoks varjatuks. Puhtalt MINU seisukoht.

mustkaaren ütles ...

Kogu tantsupeo ja tagaajamise juures unustatakse ära, et laps ei ole seksi soovimatu tagajärg ja igavesti "biomass", vaid väike, aga kasvav INIMENE, meie koopia ja dna. Kui sa oma last ketikoerana kohtled ja teda surmahirmu abil kasvatad, siis ole yhel hetkel valmis ise ketikoerana surema. Hää isa lapsed ei kao niisama silmapiirilt, isegi, kui ema kruvid mingil hetkel logisema hakkavad.
Rents, sa vist ikka pead oma isale rääkima, mis sul on laste saamise kohta öelda.

mustkaaren ütles ...

Sest ta ei saa seda muidu kunagi teada.

Emmeliina ütles ...

MO - Arvan, et kui suhtumine rahasse st. selle läbi saavutatud vajadustesse oleks kõigil selline "et hing sees püsiks", siis ei töötaks noored pered ennast katki. Ja vanavanemad ei rügaks pensionieas juurde teenida , vaid eksisteeriksid.

soodoma ja gomorra ütles ...

Ma jälle kommenteeriks seda, et mis jutt see kogu aeg on, et pool raha isalt ja sama palju emalt. samal ajal, kui laps elab ema juures enamuse ajast? Sellest loogikast lähtudes, epaks ju ka lapse hoidmine nö pooleks jagunema. mind ikka huvitaks, kui meestele seda võimalust pakutaks, siis kui paljude mehed oleks nõus last ajaliselt üooleks hoidma ja raha mitte maksma? seda enam, kui minu mäletamist mööda statistika räägib, et kas oli ainult 10% lahutatud meestest, kes soovivad oma lapsi näha ning kohtuvad nendega regulaarselt.

MO isetegemised ütles ...

Emmeliina, olen sinuga täiesti nõus, kuid meie väikesel kodumaal on väga suur hulk isasid, emasid, vanavanemaid, kes rügavad, selle sõna otseses mõttes, et lihtsalt, kuidagi eksisteerida. Siin on väga palju põhjuseid, tervislikud probleemid, oskamatus majandada, vähene haridus, töö kaotus, võlad. Ainult nimeta! Nagu ma juba ütlesin, elu on üle võlli keeruline ja igal ühel erinev.

Rents ütles ...

Kui ta tõesti ei kahtlusta, on ta loll, ja mis sa lolliga ikka vaidled. Sest ta ütles mulle ka näiteks, et ma võin soovi korral alati tema juurde kolida, aga kui ma selle võimaluse kohta päriselt huvi tundma hakkasin, sain noomida, sest näen ju isegi, et neil väike korter ja poleks minu jaoks ruumi ja kuidas ma ometi olen nii nõme, et ta selle küsimisegagi ebamugavasse olukorda panen. Külaskäike oli vähe, sest uuele naisele ei meeldinud - ja Eesti mees teeb teatavasti nägu, et ta on tuulelipp, kes keerab, kuhu kästakse, mitte iseseisev inimene. Ning ma ei usu, et mu lugu unikaalne on, kindlasti on paljud lapsed mingil hetkel tundnud, et neid pole kellelegi vaja. Minu lool ainult see positiivne pool, et NÜÜD on ta hulga hoolivam inimene, näen, et suhtleb oma lähedastega paremini. Ma väga sinna ringi ei kuulu, sest olen ise kuidagi vaimselt irdunud ja ei oskaksi uuesti seda suhet luua (ja milleks?), aga näen, et ta mitme koha pealt tõesti on nüüd parem inimene.

Lendav ütles ...

Olles võidelnud iseendaga 13 aastat, kas minna jälle kohtusse ja püüda tõsta alimentide määra või mitte, oleks mul paljugi öelda. Kohtusse ma ei jõudnud. Alimendid kahe lapse peale kokku on 44 eurot. Needki läbi kohtutäituri. Kohtusse minekust ma loobusin eelkõige seetõttu, et see oleks küll tähendanud sõda, kindlasti ka alimentide suurendamist, aga väga suure tõenäosusega poleks ma saanud siis isegi seda 44.- kuus mitte. Surm ka ei võta sealt, kus pole.

Siinkohal saan ma süüdistada muidugi eelkõige iseennast, et ma valisin lastele vale isa. Vabanduseks saan öelda ainult seda, et ma olin siis noor ja loll. Ja oma lastele olen püüdnud seletada, et lastesaamisega kiiret ei ole. Enne võiks ikka mõistus pähe tulla ja mingigi vastutustunne tekkida ning kuigipalju kogemust mõistmiseks, kas valitud paariline ikka sobib koos pesa punumiseks.
Lapsed on aga oma isa kohta aja jooksul nii palju õppinud, et raha nad talle ei laena - paps ei maksa ju tagasi. Isaga suhtlemist ma ei ole piiranud - neil on õigus oma isa tunda. Piirangud on pannud laste isa ise, kui ta mingil perioodil keeldus neid isegi koolivaheaegadel mõneks päevaks enda juurde võtmast.
Olen neid vedanud väiksemana kaasa puuskulptuuride saagimise laagritesse ja mujale sarnastesse kohtadesse, et neil tekiks mingigi arusaam, et on ka teistsuguseid mehi. Inimlikke, usaldusväärseid, abivalmeid, osavaid, töökaid. Kui palju sellest nüüd eeskuju on olnud, eks aeg näitab, aga ma olen vähemalt püüdnud.

Mehi on igasuguseid, nagu naisigi. On olnud suur rõõm kõrvaltvaatajana näha, et on ka teistsuguseid isasid. Selliseid, kes oma lapsi armastavad, hoolimata sellest, kas ollakse laste emaga koos või lahus.

Hundi ulg ütles ...

Te uskuge mind. Hirmu valus on lugeda neid emotsioone, mis pärit lapsepõlvest. Ja neid, mis seotud oma enda laste eemal viibiva vanemaga. Konkreetselt mitte kellelegi ja mitte millestki, kuid siiski. Traagika kui lapsel puudub igapäeva teadvuses üks vanem. Poolik arusaam normaalsest elust? Mis kandub edasi kuidagi moodi. Kindlasti te kividega ei loobi, kuid jään oma tõe juurde - kusagil seal hakkab kaduma mehelikkus ja naiselikkus.

P.S. Soodoma, kogu lugupidamise juures Sinusse (siiralt!) toonitan veel kord, et mina räägin rahast. Suhtluskord või hooldusõigus on veelgi olulisemad lapse jaoks, kuid siiski teine teema. Minu kogemuslik arvamus on see, et mees ei ole reeglina parim variant väikelapse eest hoolitsemiseks. Kuid suurepärane ja asendamatu persoon lapse isiksuse kujundamisel. 50/50 ei ole raamatupidamine emotsionaalselt. Pigem statistiline rahalistes suhetes.

mustkaaren ütles ...

Ei saa kedagi syydistada, et miks ta siis läks paari sellise ja sellisega, miks naine siis yldse rasedaks jäi.
Päriselus ja eriti noored inimesed, kes mitte just eriti hoolivat kodust välja kolivad, (kes on 1980-tel ja 90-tel noor olnud ja pidevas majanduskriisis midagi muud nägemata yles kasvanud, ja neid jagub meil ka täna, teab, millest jutt), kes ei ole enamasti veel isegi isikliku kinnisvara majandamist õppinud ja alustavad kõike nullist, ei saagi olla suured selgeltnägijad ja elukaasa hästi rajatud puudusi ja tabuteemasid teada. Nn käimine ja kooselu ei ole ju sama, mis lastega perele igapäevast turvalise elu tagamine. Laste synd on nii suur elumuutus, umbes nagu maavärin tsunamiga, ja äkiline elumuutus toobki meis välja meie sisu. Kahjuks alati mitte just parima.
Tagantjäreletarkus on täppisteadus.

mustkaaren ütles ...

P. S. Äraneetud autocorrect. Elukaasa HÄSTIVARJATUD puudused...

Anonüümne ütles ...

Kas ikka ainult noor on süüdi, kui valesti valib ? Ühiskond , meedia ja enamus ümbritsevatest eakaaslastest annab ju hagu ainult takka tänapäeval ? Meelega viiakse eksiteele, sest muidu mine tea- kas neid tulevasi maksumaksjaid üldse tuleb. Ja kes too ikka out tahab olla, et luuseriga abiellub , nii et ainus kaasvara ellu on ehk kaks kätt ja ähmane ettekujutus pereelust tugineb ilukirjandusel ja seebikatel ? Paljud julgevad ? Vähesed ju .
Meie siin maalapil oleme väidetavalt teist sajandit iivega miinuses .

Kindlasti on hingel ilus neid seepe vaadata, mis suurest armastusest räägivad , ainult et argipäev on väheke teine. Suisa hoopis teine . Hea, kui argipäeval pidevalt tõusvate hindadega maailmas isa last magavanagi näeb .Kui hommikul tööle läheb, laps magab , ja kui sealt tagasi jõuab, siis laps ka magab .
Ja siis tulebki tõdemine , et see pole ju üdlse see. Mind on petetud , ja pannakse hõlmad vöö vahele ning kõnnitakse järgmisele ringile. Seda enam, et ajakirjandus ju õpetab ka kärgpere lastega hakkama saama .

Nii et, kas on ikka noor üksi süüdi ? Ja vanemad, need on muidugi aegunud lubjakad, kes elust midagi ei tea. KÕIK ju elavad nii ...

mustkaaren ütles ...

Kui vanemad on lapsi pidevalt alavääristades ja sõimates kasvatanud, siis arva, kui palju lapsed vanemate "armastavaid" nõuandeid kuulda võtavad? Tavaline on, et kodust väljas tehakse head nägu, aga koduuste taga lastakse kõik oma deemonid valla.
Lahendus?

Hundi ulg ütles ...

Anonüümne. Sa tõstatasid vaatenurga, mis mind sügavalt puudutab just läbi "külalaste"-isade. Kalevipojad Soomes või ehitusmehed, kes nädalate kaupa oma perest eemal mistahes Eestimaa otsas. Nad püüavad olla kohusetundlikud selles mõttes, millest räägib põhitekst. Nad proovivad kindlustada oma pere materiaalselt. Ja samas ma näen, kuidas nad hingeliselt murenevad, kannatavad.

Lendav. See 22 eurot lapse kohta on just see olukord, kus minu mõistes mees peaks minema peldiku taha toimetama. Siiski, ma ju ei tea milles asi, miks mees on muutunud kaltsuks. Ma tean, et Su lapsed on piisavalt vanad. See on nende otsustada, kas nad lepivad olukorraga või nõuavad seda, millele neil on õigus. Tähtis on hoiak ja suhtumine. Mitte Sina ei lähe kohtusse, vaid selles asjas oled Sa oma laste esindaja kohtus. Nemad otsustavad, mida Sina pead tegema. Kui nad ütlevad Ei, siis nii ongi.

Lendav ütles ...

"Siiski, ma ju ei tea milles asi, miks mees on muutunud kaltsuks." Noh. Ma juba kirjutasin, et olin abielludes noor ja loll. See mees ei ole suutnud algusest peale oma teenitud rahaga ise ka hakkama saada. Kooselu ajal toetas meid rahaliselt suuremalt osalt minu ema, kuigivõrd ka mehe vanaema. Esimestel aastatel ma ikka lootsin, et "mees kasvab" ja tuleb oma lapsikustest välja, tekib vastutustunne jne, aga see oli rumal lootus. Kui ikka oli vaja uut playstationit või videomakki või satipanni ja tüünerit, siis võis lasteaiamaks maksmata jääda ja toiduraha peale ei mõeldud. Rääkimata korduvatest töötu-aegadest, sest "sellisele tööle, kus on väljaõpe, ma ei lähe". Peale meie lahkuminekut on ta olnud kõik need aastad hullumaja valvur, sest "seal ei pea midagi tegema", aga palk on ka muidugi nii väike, kui üldse olla saab. Ma arvan, et põhjused, miks ta on selline, nagu on, on kusagil palju varasemas ajas.

Lendav ütles ...

Lapsed on mul juba täisealised, aga käivad veel koolis. Alimendid jooksevad ikka imekombel edasi (ma imetlen meie andmesüsteemi - arvasin, et rahakanded lakkavad automaatselt laste 18 saades, aga paistab, et nende õpilase-staatus on palgaarvestajatele teada). Nüüd peaksid lapsed juba ise minema kohtusse, et isalt elatist välja nõuda, aga nii palju nad oma isa tunnevad, et teavad, kui vähe mõtet sellel on.

Üheks poja sünnipäevaks oli meil kokkulepe, et minu ja mu ema ja õe poolt on poisile jalgaratas, isa ostab siis kiivri. Arva ära, kas isa ostis kiivri? Sellised lugusid on küll ja veel. Põhjendusi leiab alati, miks raha ei ole. Ega väga ei olegi, sest tüüp ei ole kuigi töövõimeline.

Hen Zen ütles ...

Üksi elava inimesena
ei aja mind miski/keski enam närvi :D
sest lapse õppelaenud (olin käendaja)
said lõpuks nullitud algaval aastal.

Mul ainult Vikerraadio, R2 ja Kuku.
Telekat ei ole ega vaata aastast 2004.
Tõsi, huvitavaid asju vaatan veebi kaudu.

Ühesõnaga, suhteliselt sõltumatu vaatleja.
Me ei tohi asjale nii üheülbaliselt läheneda,
et vältida vanas eas võlaorjusesse sattumist.

Anonüümne ütles ...

Ma ka ei juba 4 aasta ei vaata televiisorit . Raadiot olen sunnitud teinekord kuulama autos olles, aga võimalusel sõidame üldse ilma taustahelita .

Loomulikult ei saa ainult ühes suunas läheneda . Ja mida siis ikkagi teha , et laps ei küsiks isa kohta, kui see kaugelt maalt rahajahilt tuleb : " Kes see onu on ? "

Ja isegi kui meil on olemas vastused nende küsimustele, siis paljud on nõus lahenduste järgi elama ? Ilma, et see neile liialt ülejõudkäivaks ei osutuks . Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt .
Haridussüsteem rakenduslikuks teha? Väärtushinnguid muuta ? Aga ma kardan, et praktiliselt võimatu on seda suurt laeva, mille nimi on haridus ,risti -vastupidisele kursile suunata . Seda enam, et ega esiisade moodi ka enam ei saa. Enamus vanast on ju kadunud .

Kardan, et selle küsimuse kallal murtakse piike veel aastasajagi pärast. Kui siis on üldse meie rahvast siin alles .

mustkaaren ütles ...

Haridus hariduseks, ESIMESED õpetajad laps le on ikkagi tema vanemad.
Ja paistab, et päris paljudele jääb hea ja kohanev lapsevanem olemisel ette asjaolu, et laste arenguhäireid ei diagnoositud, ravitud ega tunnistatud enne 20-id praktiliselt yldse, kui tegu polnud just väga suure alaarengu või talendiga. Kõik nypeldati yhesuguseks ja kust see noor siis peab teadma, et tema uue kallima kena naeratuse, aga tyhjavõitu jutu või natukene liiga aktiivse eluviisi ja "iseenesest" tekkivate pahanduste taga on tegelikult mingit laadi puue ja abikaasa asemel vajaks see inimene hoopis tugiisikut.

mustkaaren ütles ...

Vabandust. Tekstis sai aastanumbrist 2000 kogemata 20.
Ma puutun selle teemaga kokku iga jumala päev, sest mu noorim, kohe 9-seks saav laps on 4 diagnoosiga autist, kelle haridustee tähendab praktiliselt igapäevast asjapulkadega ja kooliga suhtlemist, lisaks hooldan oma ema ja hoian toimimas nende majapidamist, suhtlen KOV-iga praktiliselt iga nädal jne. Tänu sellele olen hakanud nägema inimeste eripärasid hoopis teise pilguga ja igasugu seni "lollakaks" nimetatud inimeste hulk tekitab kysimuse, et miks, MIKS meie yhiskond nii kaua erinevaid ysna suuri probleeme eiras ja haavatavate isiksuste probleemid mõnuga nende syyks ja kahjuks keeras. Sest asjad, mida praegu ravitakse, olid inimpõlv tagasi suur tabu, "hull" olla ei tahtnud keegi ja "diagnoos" lapsena pani kinni kõrgkoolide uksed ja paljud töökohad. Selliste levinud probleemide peitmine ja eiramine maksab meile yhiskonnana veel kaua kätte.

Anonüümne ütles ...

Nu aga seda ma ju püüangi ütelda, et vanemad versus ühiskond . Ja kui ühiskond sulgeb uksed töökohtadele ja ülikoolidesse, siis tekib küsimus , miks ? Miks on ühiskonna mõju suurem kui vanemate oma ? Miks alles aastate möödudes hakatakse ähmaselt taipama või kogetakse korraga väga valuliselt, tegelikult olid ju neil õigus, aga mitte sellel ühiskonnal ?

Ja tänapäeval ei leia ka ülikoolihridusega inimesed tööd , mõnel isegi mitu kõrgharidust ja ikka ei aita see haritus .Mis kasu on sellest, et noor teab, kes on Desdemona, aga samas ei ole tal elementaarseid oskusi elus hakkama saada, kuna mitte ainult tema isa, vaid ka tema ema teeb pikki tööpäevi .Ja tema vanemad on muide sama süsteemi kasvandikud. Juba 50- ndatel õppisid tüdrukud prügikühvleid tegema , selle asmel , et leivategu õppida .

Minu mäletamist mööda ei olnudki rukkijahu siis müügil.

Meenub 70 lõpupoole jooksis kinodes film " Abba-st " toona oli igal filmil soojendusbändiks nö mingi ajupesu dokfilm . Nime ei mäleta, aga ennustati, kuidas juba paarikümne aasta pärast naised suitsetavad ja kõik käivad ühtemoodi pükstega .Nii naised kui mehed .

Nüüd on see käes, see sooneutraalsus . Mitte valikuna, vaid elu poolt peale sunnituna.

mustkaaren ütles ...

Mis Sa sellega öelda tahad? Mis on probleem ja mis lahendus?

mustkaaren ütles ...

Kuidas Sa reaalselt suudaksid nt arvutamispuudega, isiksusehäirega, autistliku, kerge vaimse alaarenguga jne jne noore, keda lapsena on eiratud, väärkoheldud või mõlemat korraga, panna talle jõukohast haridust saama ja lapsena õpitud konfliktsuse asemel lahendusi otsima ja kollektiivis koostööd tegema? Kui ikka igalpool lahenduste asemel ving ja sõim on, siis see lihtsaim käitumisviis jääbki enim kylge just lihtsaimatele mõistustele. Meie peres on sellest teadmisest, et IGALE asjale on lahendus, ainult otsi see yles, palju kasu olnud.
Pykstega on parem mootorsaega töötada ja mullatöid teha kui seelikuga, soovitan soojalt!

Anonüümne ütles ...

Aga ehk kõik ei taha ega ole sunnitud mootorsaega tööd tegema ? Ja kui teevad, küll nad siis püksid jalga panevad .

mustkaaren ütles ...

Ma rääkisin oluliselt teistsugustest asjadest. Muuhulgas sellest, et pykste jalgapanekust ei piisa, et elus ettetulevatele olukordadele lahendusi leida. Välimusest tähtsam on sisu. Inimene olemine, mitte väljanäitus või iludusvõistlus.

Anonüümne ütles ...

"Haridus hariduseks, ESIMESED õpetajad lapsele on ikkagi tema vanemad."
Kodus võib õpetada kõige paremaid käitumisorme, lapsi kuulata ja mõista, kuid siis hakkavad juba lasteaiast ja koolist oma rolli mängima nii lasteaiakasvatajad kui ka kooliõpetajad. Ärge idealiseerige neid kui pühakuid, sest nende hulgas on olemas ka tõelisi fuuriaid, kes oskavad suurepäraselt lastele tekitada hingetraumasid, alates karistuseks suu teibiga kinnikleepimisega, nina punaseks värvimisega kuni selleni, et kooliõpetaja peksab kaardikepiga kooliõpilase käekella katki.
Jälgisin kord lasteaiagruppi liumäel, kus kaks vanemas eas kasvatajat ainult karjusid laste peale. Pole siis ime, et lapsed õpivad vastama samaga.
Ning mõni tahab ehitada lausa 3000 õpilasega mammutkoole. Mis närviline "toodang" sellisest koolist välja tuleb, ei huvita kedagi. Ikka aetakse kõik vanemate süüks.

mustkaaren ütles ...

Kaugelt võib igasugu asju arvata. Proovige ise inimestega töötada.

Anonüümne ütles ...

Kui inimestega töötamine on mõnele raske, siis on ta vale elukutse valinud. Nagu ise mainisid, igale asjale leidub lahendus.

mustkaaren ütles ...

Apsoluutselt!

Emmeliina ütles ...

oehh, mis see siis siin nüüd toimus?

mustkaaren ütles ...

Minu vaatenurk: selgitasin oma ligemisearmastust ja suurt lugupidamist kasvavate inimeste vastu pluss vanemate vastutust õrnade mõistuste kujundamisel. Oponent leidis, et see on jama, ja väljendas seda mitmel kaootilisel viisil. 😑

mustkaaren ütles ...

Minu jaoks on kyll veider, et pikast kommentaarist nopitakse välja hoopis mingi detail ja asutakse seda väänama viisil, mis kommi sisu yldse ei puuduta.

Mart ütles ...

Vähe on neid isasid, kes on põhimõtteliselt vastu oma laste ülalpidamisele. Vähe on neid isasid, kes ei taha oma lastega tegemist teha. Täna kehtiv "miinimum"-elatis ei ole väike. Nagu siin eespool keegi mõista andis - lapse üleskasvatamine maksab tänases vääringus u. 70k€, ehk u. 330€ kuus. Lahuselavalt vanemalt oodatakse, et ta maksaks sellest 270€ ja riik maksab omalt poolt 60€. Kokku ongi 330€. Emale tasuta lapsed. Aga ajad ei ole enam ammu need kus isa peab olema pere toitja ja ainuke raha majja tooja. Ajal, kui asjad olid juba sedapidi korraldatud, määrati elatiseks veerand palgast ühe lapse puhul, kolmandik kahele lapsele ja pool kolmele või enamale lapsele. Tänane elatis on pool statistilist keskmist palka kahele lapsele. Enamus palgateenijaist ei teeni statistilist keskmist, vaid sellest vähem. Tegemist ei ole väikese summaga.

Mul on lapsed, keda ülal pean, tehtud aastaid tagasi. Tollal kehtinud elatise suuruse järgi oli mul mulje, et poolest palgast piisab kolmele lapsele. Täna maksan kahele pool palka elatiseks, ilma et minu palgatase oleks vahepeal langenud. Kolmas kes minuga elab, elab millest? Kolmas laps on tasuta, või nii see reklaam hiljuti ütles. Kolmanda lapse toetus isaga elavale lapsele on 60€. Suure pere toetus kahele lapsele elatist maksvale kolme lapse isale on 0€. Perehüvitiste seaduse §15 ütleb, et hüvitised ja toetused on mõeldud lastele tehtavate kulutuste hüvitamiseks. Kulud lastele on. Toetusi ei ole. Ei ole, sest sama seaduse §26 keelab lahuselavaid lapsi oma pereliikmeteks lugeda. Sellega seoses ei ole võimalik saada ka lastega seotud tulumaksutagastust. See makstakse lastega elavale vanemale.

Selline kurtmine ajab närvi. Mõistan. Ajab närvi mitte sellepärast, et midagi oleks valesti öeldud, vaid selle pärast, et mehe asi on vait olla ja pappi köhida. Kui pappi pole, teeni rohkem. No ma teenin juba tubli keskmist palka, elades kaugel väljaspool Tallinna. Ainukesed variandid ongi kas lahkuda sealt, kus mu lapsed elavad, Tallinnasse, kus sama töö eest rohkem makstaks, või profileeruda ümber edukaks ettevõtjaks. Kui suur selle viimase juhtumise tõenäosus keskealisel mehel on, võite ise oletada.

Hundi ulg ütles ...

Mart, tänan asjaliku ja argumenteeritud kommentaari eest.

Tõepoolest ja õnneks on neid isasid, kes oma lapsi ülal ei pea, absoluutne vähemus. Enamus alaealiste laste vanematest püüavad kohusetundlikult täita oma kohustust vastavalt võimetele ja võimalustele. Ning tihti ei ole see kerge. Paljulapselise isana, kelle lapsed on juba ammu ise täiskasvanud, tean seda omast käest.

Diskussioon ühiskonnas tekib regulaarsusega selles, milline peab olema see rahasumma, mida kumbki vanem ühise lapse kasvamiseks peab panustama. Hetkel oleme me koos Sinuga, Mart, otsustanud demokraatlikult, läbi Riigikokku valitud saadikute, et see peaks olema 270 eurot kuus ühelt lapsevanemalt. Alles hiljuti, nagu ütlevad poliitikud - pandi lauale ettepanek vähendada oluliselt minimaalset elatist. Vaatame, millega meie esindajate arutelud järgmises Riigikogu koosseisus selles küsimuses lõppevad. Mina isiklikult pooldan seda, et seni kehtinud korda ei muudetaks.

Samamoodi demokraatlikult oleme me otsustanud toetada lastega peresid meie ühisest rahakotist, riigieelarvest. Sa tõid väga hästi välja selle, et detailidesse laskudes ei ole me mõelnud seda toetuste mehhanismi läbi kõikides detailides. Sellega olen Sinuga ühel meelel. Baassuhtumises oleme me aga erinevad. Minu suhtumine on see, et toetused on hea, kuid mees peab olema suuteline kindlustama oma lapsed ka ilma toetusteta. Mul on hetkel kümme lapselast, kes kutsuvad mind vanaisaks. Võiks olla rohkem, kuid kõik pojad-väimehed eraldi võetuna teavad oma võimeid ja võimalusi.

Jah, ma elan oma arusaamistega eelmises sajandis. Ma olengi eelmise sajandi inimene. Pärit ajast, kus mehed väga tihti olidki vait ja köhisid pappi. Ajad on muutunud. Sa oled õnnelik inimene, et vähemalt ühe lapsega saad koos elada - see on normaalne. Eelmisel sajandil reeglina isale sellist võimalust ei antud. Hambad kokku surutuna mehed vaikisid ja maksid. Tihti lapsi nägemata. Ja kui ei maksnud, pandi häbiposti, mõnikord ka sunniviisilisele paranduslikele töödele. Pole minu asi öelda, mis on õige, mis vale. Mina olen ammu rongi pealt maha astunud.

Tänan Sind veel kord kommentaari eest.

mustkaaren ütles ...

Oli ka vene ajal piisavalt võimalusi elatist mitte maksta.
Raha rahaks, kui mees soovib oma rahalisi kohustusi vähendada, siis panustagu laste elamistingimustesse st toad, kyttekolded, uksed-aknad, majapidamistöödesse, sh remontigu laste toad, palgaku 3-4x nädalas koristusfirma, korraldagu transport jne. Kusjuures see ei ole veel kõik! Lapsed ei kasva nagu sead laudas - nendega on vaja ka koos kasvada st asju tegema õpetada, koolitykke teha, haigusi ravida, õnnetuses lohutada jne. See on ju terve teadus. Kas 500€ per laps maksab kinni ehitaja, kasvataja, koristaja, turva, autojuhi, psyhholoogi ja pereõe? Kardan, et mitte. Aga naiste tööd ollakse harjunud tasuta saama, kuigi - kui kõik need asjad ja anetid tegemata jätta, et ah, mis sellele lapsele ikka vaja, siis tulemuseks saame inimesetaolise looma. Mitte inimese, kellega tahaksime yhiskonda, tänavat maja, katusealust jagada.

Morgie ütles ...

" Nagu siin eespool keegi mõista andis - lapse üleskasvatamine maksab tänases vääringus u. 70k€, ehk u. 330€ kuus. Lahuselavalt vanemalt oodatakse, et ta maksaks sellest 270€ ja riik maksab omalt poolt 60€. Kokku ongi 330€. Emale tasuta lapsed." - Ee, vabandust?
Enamus last üksi kasvatavaid emasid, keda ma tean, sh mina ise, maksvad oma laste ülalpidamisse oluliselt suuremaid summasid, kui nende lahus elav isa. Lisaks teevad need emad ära kogu TÖÖ laste kasvatamisel - ja see töö ei ole mitte väike. Ma ütleks, et statistiliselt just isale tulevad need lapsed väga odavalt kätte, ei pea ise ülal pidama, et pea kasvatama, võta ainult pühapäeviti enda juurde ja lusti linna peal. Nüüd läksin mina vihaseks.

Teisest küljest olen ma nõus, et kui lapsi on mitu, siis kehtiv miinimumelatis on liiga suur. Mitte selle kaalutlusega, et "emale on tasuta lapsed" vaid lihtsalt - kolme lapse korral tõmbab elatise maksmine maksja sissetuleku nii tühjaks, et pelgaks ellujäämiseks ei pruugi enam midagi järele jääda. Seega ikka peaks kohtud lahus elavate vanemate sissetulekuid rohkem arvesse võtma küll.

Aga hoopis rohkem võiks arvesse võtta seda, kui palju lahus elav vanem oma laste kasvatamisse tegelikku tööd ja aega kulutab - meenutades, kuidas minu lapse isa keeldus kolmeaastast kaks korda kuus nädalavahetuseks enda juurde võtmast sõnadega: "Mina ei pea sulle litutamise aega võimaldama:" Tuleb aga meelde ja teeb aga jälle vihaseks.
Nüüd, kui laps on suur, minu poolt korralikult üles kasvatatud, pole sel silmakirjalikkuse kehastusel temaga hängimise vastu midagi.

Morgie ütles ...

Kusjuures kõige hullem on asja juures, et ta isegi ei tunnista ega tunnusta seda, mis on olnud. Kas ma olen üks kord ka kuulnud ta käest, et: "Sa oled lapse kasvatamisega kõvasti tööd teinud ja häid tulemusi saavutanud," vms? Ei, kui üldse, siis on ainult igisetud tähtsusetute asjade, nagu lapse riietus, kallal. La perse, ma ütlen. Vahepeal me käisime perenõustaja juures, ma siis võtsin ennast kokku ja kiitsin teda selle vähese eest, mille eest kiita oli. (Ta on muidu ju päris tore inimene, vähe on neid asju sellepärast, et ta kohtub lapsega minimaalsel.) Kõik, mida ma temalt pärast nõustajapoolseid ärgitavaid küsimusi kuulsin, oli: "Jah, sul on vist raske olnud." Üks kord elus! Oh, eks tuleb vist sellegi eest tänulik olla.

Ja see puudutab nüüd väga tugevalt seda emotsionaalse turvalisuse poolt. Inimene, kes keeldub elu tegelikest raskusest ja panustest aru saamast ja neid hindamast, ei ole lapsele turvaline.

Olgu öeldud, et elatist maksab see mees oma (teadaolevalt) ainukesele lapsele miinimumist vähem, sest ma ei viitsi. See pole nii oluline. Olulised on teised asjad.