esmaspäev, 26. veebruar 2018

Kasutatud auto

Üks mu järeltulijatest ostis eelmise aasta lõpus uue auto. Vana Audi oli vanaks jäänud ning vajas pereliikmete arvates (naise pluss tütarde sõna selles peres on oluline) igal juhul väljavahetamist. Uueks autoks sai Volvo. Hind koos igasugu "viledega" kusagil 120 tuhat eurot. Mõnele ehk tundub liiga kallis pereauto jaoks, kuid kui palk võimaldab, siis miks mitte. See vist ongi see, mis mulle uue riigikorra juures enim meeldib - võimalused. Ühed midagi tegemata virisevad, teised aga tegutsevad oma elu korraldamisega, nühkides antud juhul eelnevalt koolipinki ligi kakskümmend aastat. Sedasi, et igaüks vastavalt võimetele, väärtushinnangutele, tehtud valikutele, töökusele, aga ka lihtsalt vedamisele.  Igatahes, vana auto pandi müüki. Vargsi valati vast isegi pisar kui uus omanik sellega koduõuest ära sõitis - autodes on palju mälestusi. Ning oma koha võttis sisse see uus. Ma pole ise seda uut autot näinud, aga see peaks olema midagi niisugust:

Mis siin uutest autodest ja hindadest rääkida. Mõni kasutatud auto maksab kaks korda rohkem kui see Volvo. Üks eestlane on pannud maailma ühes mainekamas salongis müüki talle kuuluva muldvana auto, 1938. aasta Mercedes-Benz 230:



Kui autol on hing, mis säilitab mälestusi, siis see müügil olev võiks möödunud kaheksakümne aasta kohta rääkida kindlasti palju lugusid. Neid mälestusi võib igaüks osta koos autoga, makstes 235000 dollarit.

30 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tänud " valgustava " lugemise eest ! Ma sain just teada, et ma olen loll ja laisk. Mitte ainult mina. Ka minu punaparunite poolt paljaks tehtud ja küüditatud suguvõsa , kes ei saanud sellest, mis ära võeti , tagasi mitte riideribagi . Ja ometi ei olnud nad keegi kulakud, kõik oli tänu nutikusele ja töökusele saadud . Pikkade aastakümnete vältel . Isal jäigi ülikooli minemata , kuna rahvavaenlase pojana ta sinna lihtsalt ei saanud .Õigeks mõistmine tuli alles hiljem . Ei olnud loll, ei olnud laisk, ei olnud viriseja.
Rikutud karjäärid, rikutud saatused. Vanaisa tuli Magadanist ja Siberist tagasi, aga kuna see mis oli enne ja mis tuli pärast olid nii kardinaalselt erinevad, siis eelistas ta vabasurma minna .

Aga ei ole halba ilma heata. Siia blogisse lugema mul enam asja pole .

Hämmastav on see ülbus, mis seal Künkarahva seas viimasel ajal levib .

K.

Anonüümne ütles ...

Tsipa jah, üleolev ma ütleks :)
Ja jutt, et eelmise korra ajal ei olnud võimalik midagi saada ei vasta ju tõele ;)
Oli ka siis neid, kes käisid piiri taga, elasid ühket elu ja ei teadnud, mis asi on defitsiit.
120 000 euri maksev auto ei ole lihtsalt "tsipa" keskmisest kallim, see on ikka ka maailma(maailm ei ole 1% rikkurite topist) mõistes kallis auto. Hetkel elan kodus, mille hind on umbes 3 korda odavam. Ja ka mina ei virise, olen rahul sellega.
Aga jah, need jutud stiilis - "veidi pingutades" saaks kõik endale 120 000 auto osta, on ikka...khmm, ma isegi ei oska öelda, kui antiempaatiline peab inimene olema, et Eesti suguses riigis seda väita?
Usun, et isegi Ansip oma lõputus kõrklikuses vahest öösel suudab ette kujutada, et keskmisel eestlasel ei jää 120 000 eurone auto vaid laiskuse-suutmatuse taha...
Ja mis isegi kõige olulisem - lääne rikkale meeldib mõelda, et tema rikkus on tema personaalne pingutus...tegelikult aga on kõik kellegi teise arvelt.
Ei oleks aasia/aafrika orjarahvaid, ei ostaks ükski eestlane endale 120 000 autot ka peale 2000 aastat õpinguid ja karjäärihooramist.
Kõike seda öeldes ei arva ma, et rikkus on saatanast - eks see on elu osa. Aga äketse prooviks tsipa empaatilisemalt ja vaataks veidi kaugemale pähe kulunud stampidest :)




Anonüümne ütles ...

Siin peab viga sees olema - selline auto maksab 20 000, mitte 120 000

Hundi ulg ütles ...

Ma ei tea, kas seda nimetatakse irriteerimiseks või trollimiseks, kuid enam-vähem sarnast reaktsiooni ootasin. Kuid see ei muuda minu jutu mõtet. Ning ülbusest on minu arvates asi kaugel.

Saades ise 320 eurot pensionit kuus, elades 27 tuhat eurot väärt ja sada aastat vanas majas, pärit suguvõsast, keda represseriti, küüditati ja sunniti põgenema, olles inimene, kelle vend surigi Magadanis jne., kõike seda ja enamgi veel küsin, miks eeldate, et sellist palka saadakse ja taolisi autosid ostetakse Eestis? Kui see oleks sedasi, siis oleks ju see vana "mersu" pandud müüki ajalehes Soov või Kuldne börs, mitte nooblis vanaauto salongis.

reet ütles ...

No on ikka reaktsioonid siin. Ma ahmisin kah õhku, et keegi endale nii kalli auto ostab, aga eks igaüks ise teab, millised on tema vajadused ja võimalused. Ja mis on sellise auto ostmiseks vajalike sissetulekute saavutamise hind - ja kas ta on nõus sellist hinda maksma. Et mina pole olnud nõus kuidagimoodigi suuremate sissetulekute saamiseks rohkem pingutama, on ikka minu valik. Isa 14 aastat Siberis mõjutas minu elu muidugi, aga ükski kool minul selle tõttu küll käimata poleks jäänud, ikka puhtsalt enda otsus, mida õppisin ja mis ulatuses. Ei tunne, et mind keegi oleks selle sissekandega lolliks ja laisaks nimetanud.
Nüüd sukeldume Opel Corsaga lumetormi heas lootuses, et jõuame õigeks ajaks sinna, kuhu vaja... ja et pärast on kõik kolm last meie 113-aastases majas ilusti olemas ja kõik on korras. Ei mingit kadedust.

soodoma ja gomorra ütles ...

Mul tekib ainult selline küsimus, et mis vahet seal tegelikult on, kas see on Eestis või mujal? Pole ju? või ma ei näe?

Hundi ulg ütles ...

Minu arust kõik tööl käivad inimesed müüvad oma oskusi. Nõudmine ja pakkumine.

On ka Eestis inimesi, kes saavad spetsialistina meie mõistes head palka ning 230 tuhandene vana "mersu" ei pruugi olla täitumatu unistus. Seega eriti suurt vahet pole, kas Eestis või mujal. Aga kindlasti on riike, kus sama töö eest makstakse kordades enam. Ja ka selles N riigis võib näiliselt sama töö eest saada spetsialist eriala tippudest kordasid vähem. Küsimus ongi selles, kas me tahame olla tippude tipp või rahuldume olemasolevate oskustega.

Rikkuse mõiste on üldse laialivalguv. Enamik palgatööna või loominguga hästi teenivad inimesed ei mõtle hommikust õhtuni rahast. Nad teevad tööd, mis neile meeldib ja kui seda hästi teevad, siis makstakse ka valdkonna tipptasusid.

Kujundlikult öeldes tahtsin ma terve elu tikkida ilusaid tübeteikasid. Tegingi seda, kuid kellelegi polnud neid vaja. Lõpuks jäin kõigest ilma. Need olid minu valikud ning pole mul midagi kurta, et pension väike ja kadestada "rikkureid", kes sõidavad Opel Corsaga :).

Anonüümne ütles ...

No aga siis läks kõik kenasti kui said, mida ootasid :)
Eks tsipa üle vahest ikka läheb ;)
Et midagi stiilis - tellime NO99 ja siis imestame, et tuli selline veidi kunstiline rosolje.
Aga teisalt jälle tore, kui publikut nii hästi tunned. kersti näed, pani tsipa puusse.
Või v-o ka mitte, v-o oligi taotluslik järjekordse "oksendava-siili-sündroom"...kes teab:)
Aga jah. Tunnistan üles, läksin liimile ja põlesin ereda leegiga ;)
Tegelikult saan nüüd aru küll, et asjad on tsipa teisiti, kui esialgu tõlgendasin. Aga eks konks oli just seal valusas kohas ja see haakis kenasti...

Kaur ütles ...

Eh...
Kes on "K"?
Mis või kes on "künkarahvas"?
Ja kas hr Ulg ikka päris kindlasti kuulub nende hulka?

Õnn ja edu on suuresti vedamise asi. Meie sünd, haridus, töö, partneri valikud on juhused või otsused, mille õigsus selgub alles tagantjärele, tihti alles aastakümnete pärast. Kes jääb ajaloo tormidest kogemata puutumata, kes saab täiega pihta, kes - vastupidi - on õigel ajal õiges kohas ja kasutab murrangulisi hetki täiega ära.

Kuidagi ei saa ühe inimese või suguvõsa pealt öelda, et sellega teisi lollideks või väärtusetuteks peetaks. Ammugi ei usu ma seda siinsest blogist...

notsu ütles ...

Ma olen muidu Hundi ulu vastukommentaariga nõus, aga tahaks täiendada, et päris ainult valikute küsimus kõik ei ole. Oleneb ka eeldustest, näiteks füüsiliselt haigel ei oleks mõtet korvpallikarjääri teha; ja rikkaks saadakse tööga siis, kui eeldused ja tublidus on alal, millega juhtumisi rikkaks saab ning avalduvad kohas, kus neid hinnatakse (nt hiilgavad inimeste põetamise eeldused annavad tõenäoliselt palju väiksema teenistuse kui hiilgavad jalgpallurieeldused kohas, kus jalgpallitalentide vastu huvi tuntakse).

notsu ütles ...

... kusjuures rikkaks saamise võimalused ei näita ise veel sugugi ära seda, kui palju selle ala tegijaid teistel inimestel vaja on (inimeste põetamise eeldustega inimesed on ka siin hea näide, mitte rubriigist "kellelgi polnud tübeteikasid vaja") - küsimus on selles, kas neid võimeid on vaja neil, kellel on nende eest palju raha maksta. Jäägem lootma, et kõik need, kellel on ühtaegu nii võimeid, millega võib rikkaks saada, kui ka neid teisi vajalikke, aga rahavaeseid võimeid, ei asu rikkaks tegevatel aladel tegutsema, muidu variseb ühiskond kohe kokku ja väiksemas mastaabis võiks Eesti riigi samahästi kinni panna, sest meie põhiseaduslike eesmärkide täitmine lausa eeldab seda, et piisavalt paljud on nõus olema need näljased, kes tegelevad Eesti kultuuriga.

Anonüümne ütles ...

Kuidagi täiesti teistmoodi postitus...
Tormilise reaktsiooni tekitanud lause aga >"See vist ongi see, mis mulle uue riigikorra juures enim meeldib - võimalused." ei tekita ju tausta teadmata mingit kahtlust, et jutt pole Eestist.
Hundi Ulg intrigeerib,ja ka oma kommentaarides - et nüüd ongi Eestis lausa Ameeerikamaa. Muudkui ole ise tubli ja raba. Päris nii siiski ei ole - Endiselt kehtib tore reegel: tuleb olla õigel ajal, õiges kohas, õigete inimestega, teha õigeid asju... mida ja millal? eks igaüks mõtleb edasi oma rikutuse tasemel.
Aga XC90T8 on muidugi tore asi, võtaks isegi :) - lihtsalt need tübeteikad ei ole ikka veel moodi tulnud.... Ja uldse, seilasime-teame, pole mõtet põdeda!

TT ütles ...

Ehk natuke rohkem kui tsipake pingutust, aga tõepoolest kui oled terve ja täie mõistusega inimene (sõltumata vanemate, tädide või onude saatusest või rahakotist) siis võid tänapäeval vabas maailmas õige hästi ja kindlasti palju paremini elada kui kunagised parteigenossed seda ettegi oskasid kujutada. Jah, pead tegema õigeid otsuseid, aga see sõltub palju hallolluse kvaliteedist, mis kahe kõrva vahel ja muidugi ka õnnest.

Iseasi kui arukas 120000 eurose auto omamine on aga kui inimesel jääb üle selline raha ausalt tööd või äri tehes pole ju teiste asi mille peale kulutab. Kummaline et nii mõnegi kommentaari juures kipub kadeduse uss välja paistma, oleks juba aeg üle saada nõukogulikust võrdselt vaesed olemise ideaalist. Edasiviivaks jõuks ongi teadmine, et kui õpin rohkem, teen tööd rohkem, olen targem kui teised siis on võimalus ka paremini elada.

Samas julgen väita, et paljalt raha või materiaalsete väärtustega "head elu" või õnne tänapäeva maailmas ei määra. Peale oluliste vajaduste mugavat rahuldamist tulevad ka teised väärtused mängu. Ega ilma asjata öelda, et peale esimest paari miljonit edaspidine kapital heaolutunnet enam ei tõsta, pigem vastupidi. Raha väärtust kipuvad kõvasti ülehindama just need kel seda piisavalt pole.

Hundi ulg ütles ...

TT, kirjutan kahe käega alla Sinu arvamusele.

P.S. ehk maiseks selgituseks. Mujal maailmas hinnatakse spetsialiseerunud ja arvatavasti ka hea kirurgi tööd keskmisest töötasust oluliselt kõrgemalt. (Ning ka Eesti maksumaksja pole kutse omamisel teinud märkimisväärset kulu - õppetasu ja elu-olu ülikoolis maksid vanemad).

P.S. Asjaosaline ise kommenteerib ka, et kallis auto on arutu, kuid idiootlik on ka N riigi maksusüsteem.

Just Vabariigi uuel aastasajal on teema aktuaalne. Patriotism ja kartulikoored versus iga inimene elab vaid üks kord.

Anonüümne ütles ...

Hinna määrab ostja, kui ostjal raha pole ei saa ta osta. Väga lihtsustatult, kui sinul sinu enda arvates jääb iga kuu perspektiivis mingi 1000€ või 2 lihtsalt üle no mida sa ise teeksid, saad ju lubada endale iga 2a tagant uut autot, kui ei jää ostada selle 15a. vana.

Anonüümne ütles ...

Rahajuttu: ka Eestis küsitakse vastava varustusega sellise auto eest 120000.
Imestama paneb kirjutaja pensioni väiksus - viitab vaevalt 20-aastasele nõukaaja tööstaažile? Mul on siis vale mulje jäänud blogi autori eelnevast elust :-(

Hundi ulg ütles ...

Eelnevas elus oli palju momente ...

notsu ütles ...

Kui ma kirjutasin põetamisest v hooldamisest, siis ei mõelnud ma mitte kirurge (kes teenivad ka Eestis suhteliselt hästi), vaid õdesid, hooldajaid jne. Just jäi silma, et puudega inimese isikliku abistaja tunnitasu on meil 2,50. Selline abistaja võib väga töökas olla, aga rikkaks ta sellise töö peal ilmselt siiski ei saa - isegi kui ta töötab iga päev 10 tundi, ilma puhkepäevadeta. Ja ometi ei tahaks ma öelda, et tema tööd ei ole vaja ja et see on rohkem nagu hobi (vrd tübeteikade tikkimine).

notsu ütles ...

lühidalt, ma ei tahaks tõmmata võrdusmärki inimese töö vajalikkuse ja sissetuleku vahele.

Kaur ütles ...

Kuidas üldse võiks kapitalistlikus-turumajanduslikus ühiskonnas selline mõte tulla?
Et töö vajalikkus == sissetulek???
Elad näiteks rantjee elu, töö=0, sissetulek=midaiganes.

Ja seda ka, et "vajalik" on rohkem emotsionaalne kui majanduslik mõiste.

mustkaaren ütles ...

Minu auto, maja ja põhimõtteliselt kõik muud elu osad on katkised, vanad ja kordades odavamad, kui nö moes on, elu veidruste tõttu jäi lõpetamata kõrgharidus ja jalad läksid alt, aga on põhjust õnnelik olla, sest lõpuks ometi on mul katus pea kohal ja ei pea pidevalt oma elu pärast värisema. See, kui keegi ostab terve kylatäie majade hinna maksva auto, on... noh, võõras mure. Las ostab, kui tahab.
See on kyll õige, et inimese võimed ja oskused ei otsusta sugugi tema haljale oksale jõudmist, liiga palju otsustavad õnn, kaaskodanike tujud ja hea/pahatahtlikkus, poliitilised paratamatused ja inimese enda teinekord suuri ootamatusi toov tervis ja vastupidavus, või siis selle kadumine. Head tervist meile kõigile, õnnest rääkimata.

notsu ütles ...

Kaur küsis "Kuidas üldse võiks kapitalistlikus-turumajanduslikus ühiskonnas selline mõte tulla?
Et töö vajalikkus == sissetulek???"

Eks mu kommentaarid olid reaktsiooniks Hundi ulu tübeteikakommentaarile.

Ja vajalikkus võib olla ka täitsa füüsiline ja füsioloogiline mõiste.

notsu ütles ...

pmst oli asi selles, et tolle tübeteikakommentaari sõnastusest ei saanud ma päris aru, kas ta üldistab kõigi madalapalgaliste töö mittevajalikuks või räägib konkreetselt oma elust - sest "kujundlikult öeldes" võis viidata ka sellele, et märkus on üldistus. Kui ta räägib oma elust, siis on see kiiduväärselt alandlik avaldus, kuigi kas ma ise nii karmilt hindaks... Aga üldistusena oleks päris karm.

ilmselt mõjutas mind seda üldistusena nägema see, et sellist "vaesed on muidusööjad" juttu on ka muidu jube palju.

Kaur ütles ...

Madapalgaliste töö mittevajalikuks lugemise pöörd-väide on kõrgepalgaliste, õigemini kõrgesissetulekuliste töö vajalikuks lugemine. Mis on ilmselgelt jabur.

Hundi ulg ütles ...

Tübeteika on puht isiklik ja pisut kibestunud hinnang oma elatud elule. Jumal hoidku selle eest, et mul mõttesegi tuleks pidada madalapalgalist tööd üldistavalt mittevajalikuks.

Arutada tuleks mõiste üle töö väärtus. Notsu näide, hooldaja-põetaja on hea näide. Väga vajalik töö, aga väärtusetu.

mustkaaren ütles ...

Aga sellele, KEDA hooldatakse, väga, väga väärtuslik, heh-heh-hehe...

Kaur ütles ...

Te seote nii nunnult ja jonnakalt sissetuleku tööga.

Hundi ulg ütles ...

Üldiselt saabki selles suunas minna ainult rappa. Džaul nagu ei sobi mõõtühikuks sotsiaalses plaanis, aeg on ka nadi mõõdik. Järgi jääb kokkuleppeline väärtus rahalises väljenduses.

Mäletan aega kui raamatupidaja töö oli müstifitseeritud. RP-programmi kasutades on asi nüüd imelihtne. Kunagi, sada-sadaviiskümmend aastat tagasi oli õpetaja töö rahalises väljenduses väärtuslik, nüüd mitte eriti. Jne.

Enamik meist saab põhisissetuleku tööst. Kapitalitulu peal elavad vähesed. Sealt see püüdlus leida seoseid töö ja sissetuleku vahel.

Kaur ütles ...

Jah, aga silma torkavad erandid, mitte enamik. Kas tippjalgpallur või artist "teeb tööd"? Ka blogijate hulgas on pokkeri-blogijaid ja tuletisinstrumentide turul mängijaid, kas nemad teevad? Kuid meie arusaama sotsiaalsest õiglusest mõjutavad just nemad.

Kirjutasin just memo ühe kohtumise kohta. Alustasin seda lausega "x ja y lõid eduka firma zzz, seega võivad nad endale nüüd lubada tavasurelikele kohatut eba-adekvaatsust." Kustutasin pärast lause teise poole maha ja loodan, et lugejad lisavad selle ise peas juurde.

notsu ütles ...

Traditsioonilises (ehk 20. sajandi) mõttes töölkäimise töö on tegelikult juba tänapäeval vähematel kui ütleme kolmkümmend aastat tagasi, ja mida edasi, seda vähemaks arvatavasti jääb.

Aga kui võtame "töö" alla ka selle, mida tehakse muul alusel kui töölepinguga, siis on ühest küljest Hundi ulul õigus - et enamik saab põhisissetuleku tööst.

Teisest küljest on Kauril õigus selles mõttes, et kui me ei räägi enam inimeste enamikust, vaid raha enamikust, siis suuremat osa rikkust ei teenita tööst.