esmaspäev, 19. veebruar 2018

Netikiusajad

Lugesin MERJE lugu ahistamisest. Kirjapandu järgi on vist küll õigem öelda netikiusamisest, kuid antud juhul on ka sõna ahistamine omal kohal. Iseenda jaoks üllatusena jõudsin alles mõned kuud tagasi lihtsa elutõeni - ei tea küll, miks selleni jõudmine mul nii kaua aega võttis, et ju vist neid sõimajaid-kiusajaid on sootsiumis läbi aegade olnud ikka ühteviisi sama palju. Võimalused on lihtsalt muutunud ja anonüümse ärapanemise või mõnitamise magus laks on vaid nupuvajutuse kaugusel - no küll ma talle ikka ütlesin! See oli minu jaoks ikka suur üllatus kui mulle anti viide teatud portaali, kus blogijate teemat käsitletakse järjekindla regulaarsusega. Lugesin ja ei uskunud, et madalalaubaline õelutsemine on omandanud epideemia mõõtmed. Ja küsimus ei ole selles, et blogijad ja blogimine peaks olema kriitikavaba, puutumatu. Ise ju oma tekste avaldame ja elu eksponeerime. Oluline on kuidas meid kritiseeritakse. Kuigi jah, mis ma ikka imestan, sest kõik minu haridusteemalised mõtted kasvõi siinsamas ajaveebis läbi aastate löövad häirekella sellest, et ühiskonna matsistumine algas juba taasiseseisvumise algusest, esimestest reformidest meie hariduses. Ja see protsess jätkub täie hooga.

Nõndanimetatud delfi peldikuseina fenomen on tõestanud seda, et meie hulgas on käputäis aktiivseid haigeid. Blogijate teema lugemine kinnitas seda väidet. Ka Merje/Rentsi "netisõbra" puhul on vihjatud haigusele. Haigele inimesele tuleb muidugi kaasa tunda, aga asjaosalisi vaevalt selle üldinimliku väärtuse rõhutamine lohutab. Loogiline lahendus oleks see, et kui kellegi vaimsed terviseprobleemid muutuvad personaalse sihiga või üldse ümbritsevatele häirivaks, psühholoogilist elukvaliteeti halvendavaks, siis tuleks seda haiget ravida. Ja siit jõuamegi juriidiliste reeglite "mänguilu" rägastikku - faktiväide vs väärtushinnang, kas sitapeast kommenteerija solvang on tavakodaniku olematu au ja väärikuse riive või ühiskonna jaoks mitteohtlik diagnoos. Haiget ei tohi ravida ja tervemõistuslikku matsi karistada.

Olen minagi haige, uskudes jätkuvalt naiivselt, et sünnipäraseid kiusajaid pole olemas. Need omadused omandavad lapsed sotsiaalse küpsemise käigus ja eeskujudele tuginedes. Sealhulgas netikommentaatoreid matkides. Nähes, et täiskasvanud mölaklusele ei järgne mingit reaalset vastumõju ... Probleem aga kasvab ja paisub ning kogukonnana jätkame üha rohkem raha kütmist voldikutesse, küberkiusamist käsitletavatesse projektidesse, netikäitumist õpetavatesse koolitustesse. Ja tulemus? Piisab ilmuda mõni abipalve kadunud lapse leidmiseks kui kõigist urgastest ujuvad välja onu heinod oma spetsiifiliste ekspertarvamustega.

Aga onu heinod olid kunagi kindlasti normaalsed poisid, mitte netikiusajad.

14 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Vaimselt haigetega ei tehta ka tavaelus midagi. Nad lähevad ravile siis, kui nad ravi ise soovivad või siis kui nad midagi kriminaalselt sooritavad ning politsei sekkub.

Meil on kortermajas vaimselt haige naine ja see on ikka täiesti masendav periood kui tal kehvad ajad on. Luulud, karjumine jms on täiesti igapäevane. Kuulad ja mõtled, kust see kurjus ja viha küll tuleb ja kuidas see kõik ühe inimese sisse ära mahub. Kaasa saab tunda vaid distantsilt, kui ise ohver ei ole.

Hundi ulg ütles ...

Kahjuks nii see haigetega on. Mis aga tervetesse puutub, siis pean ise õigeks, et selle valdkonna juhtumid on dekriminaliseeritud, s.o. kui otsesed kuriteotunnused puuduvad. Küll aga peaks netisõim olema karistatud väärteo korras.

Pärast seda kui üks tuntud inimene nimetas teist tuntud inimest sitapeaks ja nad kohut käisid au ja väärikuse asjus, paljud tõsiselt võetavad inimesed arutamas kompetentselt sitapea tähenduse üle, enam-vähem pärast seda kaduski vaikselt tavainimese jaoks au ja väärikuse kriminaalne mõiste karistusseadustikus. Nüüd on ainult kohtunikel ja vist ka politseitöötajatel õigus aule ja väärikusele.

Anonüümne ütles ...

Kõvad blogiad rinnad kummis nii kuradima äpud keerake kommentaarid kinni ongi vaikus maailmas. Ega kui lombakat aitad ja pärast enam ei aita loomulik, et ta tuleb sulle kallale. Suuremosa blogiatest kannatab meeleolu häirete käes täna tahan homme ei taha. ISE ju kopeerid antud momendil internetist internetti levitades jama noogutad kaasa, samas ütled saad aru, et ainult sinu tegevus saab rikkuda hea interneti.

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Anonüümne. Sinu arvamust oli huvitav lugeda. Tundub olevat siiralt, nõuandvalt kirjutatud. Ühe väljahingamisega, pausi pidamata. Veel kord, tänan!

väga väga naine ütles ...

vau.
Ja minu "inimesed on lollakad"-tõdemus on mõne meelest ülbus ..!

Anonüümne ütles ...

Selle Merle netikiusaja blogi oli huvitav lugeda, tõeline pärl psühholoogidele ja psühhiaatritele. Ta kustutas oma pikaajalise blogi peale "lärmi" ära ,kuid alustas uuesti...ja ei mingit muutust stiilis!

Hundi ulg ütles ...

VVN, see "inimesed on lollakad" on üpris armsalt öeldud (olenevalt intonatsioonist ...)

Anonüümne, seda pikaajalist, kustutatud blogi pole kunagi lugenud. See, järelikult värskeim, mida lugesin on stiili poolest mulle sümpaatne - ehe ajaveeb ehk päeviku pidamine ehk märkmete tegemine netis.

Anonüümne ütles ...

Kui kriminaalkorras enam " Sitapea " kasutamine pole karistatav, siis ometi peaks ju jääma mingi sisemine väärikus, mis välistaks vähemalt avalikult ropendamise ?

Karistatav ei ole, siis võib kirja panna, mida sülg toob ? Nii saan mina asjast aru . Ma muidugi ei ole tuttav lingiga, mis kuluaarides ringleb, ja mis üldse selle postituse põhjuastas . Aga seda matslust on viimasel ajal nii palju, et mina enam ei viitsi isegi erutuda .

Hundi ulg ütles ...

Aitäh, Anonüümne. Teksti alguses olevale lingile vajutades satud Sa lehele, mis minus resonantsi tekitas.

Aga see sitapea asi. Naljakas kohtuprotsess oli. Ja seda sõna pandi asja arutamisel kirja kindlasti vähemalt sadu kordi siis ja sama palju hilisemalt. Mina kasutasin seda sõna selles tekstis teadlikult ja sihilikult. Peaks olema ilmselt mõistetav, miks.

Anonüümne ütles ...

Ää pane pahaks, aga ma ei taha enam lehtigi onlines lahti lüüa . Kuigi isiklikult leian, et algselt oli Mats oma olemuselt tore mees, ajapikku on nimele kehv kõla man tulnud. Kinldlasti on ka praegu hulganiselt lihtinimesi, kes nn . aadlikele iga kell silmad ette annavad . Miskipärast tõuseb kõnts tippu või pinnale .( Kerge kaalu ja tühja sisu pärast? )Paraku ma olen matsluse doosi protsentidega kätte saanud. Otseselt ei erutu, kuna enam ei üllatu; aga ei huvita ka enam. Kui poleks tasakaaluks youtube ja veel mõnda väärt saiti, võiksin internetist südamerahuga loobuda. Televiisorist juba loobusin .

Hundi ulg ütles ...

Mina arvan samuti, et Eestimaa on täis tublisid inimesi, kes teevad vaikselt ja hästi oma tööd, proovivad hakkama saada oma pereasjadega ja vangutavad pead ümbritseva hääleka vähemuse üle, kes pidevalt tooni annavad. Jääbki väärastunud pilt, et see, mis pinnal ujumas, see ka sügavamal.

mustkaaren ütles ...

Teatud arengupeetuse või pahatahtlikkuse astmest edasi ei aita enam yhiskonna kaastunne, mõistmine ega haige inimese eripärade austamine, vaid vana kodusõjaveteranina ytlen otse - pätti tuleb kõnetada tema oma keeles.
Mida iganes see teie jaoks ka ei tähenda, aga nagu mina oma päriselus ja teie lugedes neid lehti nägime, siis karistamatus õhutab soovi katsetada veelgi jõhkramat kiusamist ja vägivalda. Yks võimalus netikiusajast vabaneda on hakata vastu, selle peale läheb see isik nii raevu, et viskab oma maski eest ja kaotab viimasedki kaasatundjad.
Eespool oli kommentaar kortermajas elavast vaimuhaigest. Asi on lihtne. Kui TEID JA TEIE PERET, töölkäijaid, kes tahavad õhtul puhata ja öösel magada, või lapsi, kes kardavad ja lähevad sellise karjumise ja ulgumise peale endast välja, siis on kodanikul oma pere kaitseks õigus teha politseile avaldus kodurahu, avaliku korra vms rikkumise eest. Ei ole mingit õigustust , et aga ta on ju haige, blä blä blä. Kui inimene karjub, laamendab, jne, kutsuge politsei ja tehke antud rikkumise kohta avaldus. Tähtis pole see, mida see jauraja tunneb, vaid et teil pole oma kodus võimalik elada. Naistele on jah õpetatud, et ole kena, kannata ära jms, aga pole võimalik ega ammugi normaalne kogu elu oma vajadusi eirata ja elu elamata jätta.
Mulle on politseis öeldud, et isegi kui mõne avalduse peale justkui midagi ei toimu, siis ykskord saab neid lihtsalt nii palju, et tekib nö avalik huvi pikaajaliselt korda rikkuv isik yhiskonnast mõneks ajaks eemaldada. Kahjuks inimesed aga ei oska oma huve kaitsta ja nii on ameynikud harjunud mugavuse ja pätid jm jaurajad karistamatusega vaiksemate inimeste, eriti aga naiste, laste ja vanurite kallal möllates.
Kaitskem ennast, sest kahjuks keegi teine seda ei tee.

Anonüümne ütles ...

Samas kuskil peab mingi adekvaatsus pesitsema, sest hull on võimeline kuulma hääli mida sina ei kuule ja sinu kohta siiralt avaldusi teha, ja sa pead suutma tõestada, et sa ise kamel ei ole. KUI lihtsalt kaastundest levtada mingi mis tundub ainult tõene olema, siis võib endale klouni mütsi meetoo silmini tõmmata, täpselt sama nagu vanuritega hooldekodus.

mustkaaren ütles ...

Mäh???