Lugesin Marca juures abordist. Siis lugesin Rentsi juures sellest, et mingi poleemika käib meeste vahel, kus mõned neist püüavad olla meestest meestemad. Ja siis meenus mulle, et olen ise sündinud ajal, mil Eesti territooriumil olid abordid keelustatud. Veelgi enam, selline tegu oli kriminaalkorras karistatav. Meie naaber, Venemaa, oli esimene riik maailmas, kus seadusega reguleeriti abortide lubatavust. Need protseduurid pidid toimuma haiglates ja formaalselt oli kehtestatud ka põhjuste loend, meditsiinilised ja peamine, sotsiaalsed põhjused, mida iga suvaline naine võis raseduse katkestamise ettekäändeks tuua.
Pärast seda kui Eesti riigi parlament 1940. aastal loobus meie iseseisvusest, hakkasid siin kehtima Nõukogude Venemaa seadused. Selleks ajaks oli Vene riigi suhtumine raseduse katkestamisse kardinaalselt muutunud - abordid olid juba mõned aastad keelustatud. See keeld kehtis kuni 1955. aastani. Raseduse katkestamine oli lubatud tollal vaid rangelt meditsiinilistel näidustustel - rasked tagajärjed naise tervisele või võimalus sünnitada raske päriliku haigusega laps. Protseduuri lubati läbi viia ainult haiglas. Sündivus riigis kahtlemata tõusis. Aga sellele vaatamata jätkus raseduse katkestamine edasi. Nüüd siis nurga taga ja eraviisiliselt või siis eneseabina rahvameditsiini võtete ning vahenditega. Paljud naised lasid ennast sandistada tänu keelule. Märgata oli ka noorte naiste surmade arvu kasvu seoses "ootamatu verejooksuga". Enneolematutesse kõrgustesse kasvasid alla aastaste laste suremuse näitajad. Ebasoovitavatest lastest, kes sündinud tervetena, vabaneti pärast sünnitamist letaalset tagajärge toovate tegudega. Näiteks Leningradis kasvas abordi keelustamisega imikute suremus õnnetuste, tapmiste ja terviserikete läbi tervelt veerandi jagu võrreldes keelueelse perioodiga. Tõe huvides tuleb mainida, et abortide keelustamise ajal kehtestas riik sellele vastukaaluks sünnitoetused, sotsiaalabi paljulapselistele peredele, laiendati tormiliselt koolieelsete lasteasutuste võrku, alimentide mittetasumine muudeti kriminaalkuriteoks jms.
Muidugi kehtestati abordikeeld tollast retoorikat kasutades, "tulles vastu töötavate naiste arvukatele pöördumistele". Keeldu toetati sotsiaalsete kampaaniatega. Lapse saamine polnud enam pere siseasi, vaid nõukogude naise kodnikukohus. Ei saadud läbi psühholoogilise mõjutamiseta kõikvõimalikel moodustel, näiteks plakatid "Ja mina tahtsin teha aborti ...":
Muidugi kehtestati abordikeeld tollast retoorikat kasutades, "tulles vastu töötavate naiste arvukatele pöördumistele". Keeldu toetati sotsiaalsete kampaaniatega. Lapse saamine polnud enam pere siseasi, vaid nõukogude naise kodnikukohus. Ei saadud läbi psühholoogilise mõjutamiseta kõikvõimalikel moodustel, näiteks plakatid "Ja mina tahtsin teha aborti ...":
Abordikeelu hilisem tühistamine 1955. aastal muutis ühiskonda kardinaalselt. Abortide arv kasvas hüppeliselt. Rasestumisvastased vahendid olid küll olemas, kuid inimeste seksuaalkäitumislikud harjumused olid samas visad muutuma. Naine oli muutunud nüüd paberil ja üha enam ka tegelikus elus pereplaneerimises ainuotsustajaks. Mehe nõusolekut nendes asjades ei vajatud. Mehele jäi küll vastutus kindlustada nende laste materiaalne heaolu, keda naine otsustas sünnitada. Utreeritult - enam-vähem sellest ajast hakkas ka Eestis levima praktika, kus mees palgapäeval tõi raha köögi lauanurgale ja naine siis andis sellest rahast mehele mõnikord taskuraha. Kuna rahakott oli naise käes, siis liikus ka muud pere toimimiseks vajalikud otsused sujuvalt naise vastutusvaldkonda. Kusagilt siit võiksime otsida ka lätteid tänapäeval probleemiks olevale palgalõhele - jäänuk minevikust, kus mees peab kindlustama pere sissetuleku.
Aga veelgi enam võiks luua mõttelisi seoseid abordi ja mehelikkuse hääbumise vahel. Poistel polnud enam isadest eeskuju võtta, mida tähendab perekonnas olla tubli mees, perekonnapea. Matriarhaalses peres tekkis mingi lödipükste-meeste põlvkond. Ja alles nüüd hakkavad mehed leidma endas taas mehelikkust, oma kohta perekonnas. Kas uues kvaliteedis või siis verbaalselt agressiivsetes püüdlustes reanimeerida vanu arusaamu pereelust. Seda ka abordi küsimuses.
Abortide taaslubamine põhimõttel: ma otsustasin, et ma seda last ei taha - katkestage mu rasedus (= tõmmake mul hammas välja), avas meile mingil moel tee seksuaalrevolutsiooniks. Parim viis raseduse vältimiseks abieluvälistes suhetes on muidugi selle asjaga mitte tegelemine. Rasestumisvastased vahendid on muidugi ka hea asi. Kuid tollal võis teinekord tekkida meestel-naistel narr olukord. Meeleolu on - ihu jampsi täis, partner on, koht on, kuid ... oota kallis, ma jooksen valveapteeki. Neis situatsioonides lootsid ja loodavad muidugi kõik, et juhuvahekord ei too kaasa soovimatuid tagajärgi. Kui aga siiski, siis ... Ei, vaevalt nüüd abort oli see, mis peamiselt tingis selle, mida mu vanaema oleks nimetanud kombelõtvuseks. Aga olukordade lahendamiseks oli ja on arvatavasti abiks seegi. Praegu siis viiskümmend protsenti Haigekassa hinnakirjast (kuni 100 eurot) ja "piinlik moment" on likvideeritud. Viimase iroonilise lause pärast palun vabandust kõigilt naistelt ja meestelt, keda see puudutab isiklikult. Ma tean, mis on raseduse katkestamine ...
Abordi poolt ja vastu võib rääkida emotsionaalselt. Põhivaidlus on selles, kas naise kõhus on mis või kes. Õnneks mul endal, isiklikult, pole vaja selle üle enam juurelda. Eneseirooniana võiks minu tähelepanu paeluda hoopis küsimus sellest, kas juurviljana elustamisaparaatide küljes olevana oleksin mis või kes.
Postitused
25 kommentaari:
Meil ei tulnud isa koju enne kui palk oli mahajoodud. Õnneks elasime koos vanaemaga, kes aitas majanduslikult ja aias kasvas kõik, mis võimalik lisaks kodus kasvatada. Ema pidas vastu ca 10aastat. Õnneks ei ole mul õdesid-vendi, siis oleks veel raskem olnud.
Praegu otsustavad ikkagi enamasti mehed, kas nad tahavd järglasi või ei. Argumendid läbi aastate - äkki ei sünni ilus laps ja koledat ma ei taha. Rasedad on paksud ning ei saa end pärast enam vormi. Tuleb vältida, enne vaja lõpetada ülikool, tööl keerulised ajad, eluase väike, ema on vastu, jne jne jne. Tean ka peret, kus mees seisis igal õhtul naise kõrval kui too oma õhtuse tableti sisse pidi võtma.
Pigem on tunne, et läbi mitme põlvkonna alles hakkab tekkima uus seltskond mehi, kes julgevad vastutada ja tahavad. Memmekate ja joodikutega ei taha keegi lapsi, olgu instinkt nii nii tugev kui tabes. Lõpuks pead ikka kõik üksi üles kasvamata, halvemal juhul ka mehe kui too on otsustanud mitte kunagi suureks saada aga välja visata ka ei raatsi.
Ma olen ses teemas hetkel tõre, kuna mu lemkikpere lahutas ja nelja lapse isa soovis puhtalt lehelt alustada.
Mul käidi mõni aeg tagasi külas, küsitlemas, mida saaks riik teha, et ma sünnitaksin kolmanda lapse (mingi emori vms küsitlus oli). See pani teema üle sügavamalt mõtlema. Ideaal oleks see, et mees ja naine koos kasvatavad last (lapsi). Aga paraku on elu näidanud, et see ei ole alati võimalik. Ja kuigi see ütlemine mulle üldse ei meeldi, on selles oma tera: naine võib saada nii palju lapsi, kui ta üksi suudab üles kasvatada. Abort on valus lahendus, aga mõnikord siiski õigustatud. Jah, riigil on vaja maksumaksjaid, paraku ei ole riigil selles suhtes palju võimalusi midagi muuta. Lapsed kasvatavad siiski üles vanemad, mitte riik. Ja kui vanematel ei ole võimekust seda teha (minu piir on 2 last, vahetevahel tundub seegi üle jõu käivat), siis vägisi seda numbrit suuremaks ei saa. Raha pärast sünnitavad need, kes elavadki toetustest ja emapalgast. Nii kui emapalk lõpeb, kohe pannakse uus hakkama. Minu kogemuse järgi on tihti vastutustunne see, mis takistab laste saamist. Mina tean, et ma ei jõuaks veel ühte last suureks ja targaks ja oma eluga toimetulevaks kasvatada. Lapsevanem ei ole alati lihtne olla.
Ideaalne variant on see, kui rasestumisvastased vahendid on kättesaadavad ja ei vea alt. Või kui oodatud laps sünnib perre, kust isa ei ole peale uue ilmakodaniku eostamisest teadasaamist jalga lasknud.
Kõige jubedam stsenaarium oleks mu meelest see, kui keelataks rasestumisvastased vahendid ja ka abort. Kirg mehe ja naise jääb ja kannab vilja, see on loodusseadus, aga mis nende viljadega pärast peale hakatakse? Kes neid jaksab kasvatada ja koolitada? Toita ja riietada? Ja nii kasvaks jälle "ootamatute verejooksude tõttu surnud noorte naiste" hulk. Loota, et kõik inimesed hakkaks vooruslikuks ja ühtiks ainult laste saamise eesmärgil (nii nagu eeldati mõned sajad aastad tagasi), on äärmiselt naiivne.
Anonüümne, kui tohib, siis küsiksin Su isa sünniaastat +/- 5 aastat. Et iseenda "teooriate" jaoks sobitada palga mahajoomine konkreetsesse ajastusse.
Lendav, mulle tundub, et abordivastased liialt üldistavad, et naised teevadki aborti hea elu tõttu. Mõistagi on eetilis-moraalsed üleelamised individuaalselt erinevad. Kuid ma ei usu, et ükski naine (või mees, kes lapsi soovib) võtaks aborti kui mingit tavapärast pesuvahetust. Kurb on see, et sotsiaalsed ja moraalsed põhjused raseduse katkestamiseks ületavad mitmekordselt tervislike näidustusi. Sellest vist jääbki paljudele mulje, et aborti suhtutakse kergekäeliselt.
Ma ei tea statistikat, nii et kõik järgnev on ainul oletus. Aga mulle tundub, et aborti võtavad pereplaneerimise loomuliku vahendina väga vähesed. See on abiks ehk sel juhul, kui juhtus n.ö. "õnnetus", kas vedas kondoom alt vms. Ja millegipärast ma ei usu, et haritud ja heal järjel naised oleks suurem sedasorti aborditegijate grupp, selleks on nad liiga teadlikud, mida abort naise kehaga teha võib, millised võivad olla tüsistused. Pealegi on neil teadmised ja võimalused kasutada kõiki teisi rasestumisvastaseid vahendeid. Aga - kordan veel kord - ma ei tea tegelikku statistikat. See võib küll tõsi olla, et heal järjel naised ei taha sünnitada, sest see oleks nende elus liiga suur muutus ja mitte ilmtingimata paremuse poole - vabadust jääb ju palju vähemaks jne. Aga need, kes juba on kord teinud otsuse mitte lapsi saada, ei looda kindlasti abordile.
Ausalt, ka minu jaoks oleks suur õnnetus, kui ma peaksin jääma planeerimatult rasedaks. Millise otsuse teeksin, ei oska öelda. Kui mu kõrval oleks sel hetkel kindel mees, oleks otsus tõenäoliselt positiivne. Kui ei, siis... ei tea.
Laiemas plaanis on küsimus selles, kelle omad on lapsed. Kas vanemate omad või riigi omad. Kui lapsed on vanemate omad, nende kasvatada ja õpetada, siis ei tohiks riigil olla õigust käskida ja keelata, kui palju lapsi peaks kellegi olema või kas neid üldse peaks olema, lapsevanem vastutab oma vabatahtlikult saadud laste kasvatamise eest. Kui aga riik võtab õiguse käsu ja keelu abil reguleerida oma rahvastiku hulka ja sündimust, peab riik võtma ka vastutuse selle eest, et lapsed oleksid toidetud, kaetud, nende emotsionaalsed vajadused kaetud, olemasolevasse ühiskonda integreeritud, anded arendatud jne. Vanemate mure see siis enam olema ei peaks. See, kes otsustab (kellel on otsustusõigus), see ka vastutab. Praegu on see ikka üksikisiku otsustada, kas ta tahab lapsi saada ja kui ei, siis kuidas neist hoiduda (kui just ei elata tsölibaadis, vaid kasvõi näiteks abielus).
Täiesti teine küsimus on, kas sündimata elu on juba elu (või mis vanusest see algab, kolm kuud või viljastumine või veel mingi kolmas hetk) ja kas iga elu tuleb iga hinna eest alles hoida. See on juba eetika (ja võibolla ka usu) küsimus, mitte enam iibe ja rahvusriigi säilitamise küsimus.
Kolmas teema on see, et vaatamata meie negatiivsele iibele siin tillukese maalapikese peal on maakeral inimeste hulk meeletult kasvamas. Kui kaua meie armas Maa seda kasvu välja kannab? Kahjuks ei tea need suurimad sigijad (India jt arengumaad) pereplaneerimisest suurt midagi. Neil ei ole enamasti võimalusi ega teadmisigi ja teiseks nõuab nende traditsioon, et peres peab võimalikult palju lapsi olema. Meie kohalikud kemplemised, kas lubada aborti või mitte, ei mõjuta maailma rahvastiku kasvu ega kahanemist küünemusta võrragi. Suures perspektiivis (maailma mastaabis) on see tühine küsimus.
Võib ikka küsida, 1948. Õnneks rahumeelne ja hea inimene, eks me seetõttu nii kaua koos olla saimegi. Aga väga piinlikke hetki kooliajast mäletan veel ja enam. Lõpuks enam eu teadnud, ka parem on see, et ta üldse ei tule või see, et ta siiski tuleb aga on purupurjus.
Kogu minu lugupidamise juures autori vastu, järelduskäik "abordikeelu tühistamine > naine pereplaneerimise ainuotsustaja > rahakott naise kätte > naine perekonnapea > mehelikkuse hääbumine" on mu meelest küll väheke võssa.
Meest on pere peamiseks leivateenijaks peetud ikka palju varasemast ajast kui 1955; II MS järel pigem suurenes naiste palgatööhõive väljaspool kodu. Pere rahakott naise käes ja taskuraha mehele ei ole Eestis kunagi olnud valdav praktika. Mehelikkuse teisenemine võib olla seotud naiste majandusliku iseseisvumisega, aga samamoodi ka vastutust enda peale võtva heaoluriigiga. Või linnastumise ja tehnoloogia arenguga, mis jätab meestele vähem võimalusi traditsiooniliselt mehelikena defineeritud jõudunõudvateks ja/või vägivaldseteks tegevusteks.
Tegelikult võib ka öelda, et samamoodi nagu traditsiooniline mehelikkus, on kadumas ka traditsiooniline naiselikkus. Ja veel on võimalik öelda, et nii rüütlid kui ossid kui vurled, nii madonnad kui bimbod kui mõrrad on mingil kujul enam-vähem alati olemas olnud ja fookus sõltub vaataja asendist :)
Seda ka, et "matriarhaat" kui taignarulliga vehkivate naiste võim pehmode lödipükstest meeste üle on arvatavasti mütoloogiline fantaasiakonstruktsioon. Antropoloogias tuntakse küll matrilineaalseid/matrifokaalseid ühiskondi, kus lapse põlvnemist arvestatakse mitte isa, vaid ema järgi.
Tjah...
Vahel on jube mõelda kaasaegse meditsiini eelse aja tervishoiust, kuidas vastsündinutest surid enne täiskasvanuks saamist pooled või kolmandik. Vaasta vasakule, vaata paremale, üks teist kolmest oleks keskajal surnud...
Ja see on tõsi ja meditsiini suurepärane saavutus, et need ajad on möödas.
Aga ikkagi... Sel ajal, kui mina sündisin, 70-ndate algul, oli Eestis iga 100 sünnituse kohta umbes 150 aborti (iseeneslikke arvestamata), võibolla rohkemgi. Võta oma naabril käest kinni ja teie kahe peale on veel kolm inimest, kellel ei lastud sündidagi...
Tõsi, praegu on aborte õnneks juba vähem. 100 sünni kohta 35 aborti. Nii umbes selle keskaegse suremuse tasemel?
Ja sellest hoolimata kardan ma, et abortide keelamisega teeksime me veel rohkem kurja.
Tavainimene. Tundub, et see lühike kirjatükk mõtteavaldusena mul hästi ei õnnestunud. Olin kaugel sellest, et ühiskonnas toimuvaid käitumislikke või väärtusehinnangulisi muutusi seletada lihtsa lineaarse põhjusliku ahelena, mille keskmes on abort. On ilmselge, et need protsessid on palju keerulisemad. Samas tundus ahvatlev tõmmata seost, juhtida tähelepanu, et ka suhtumine aborti on üks paljudest teguritest, mis muudab inimkäitumist ja tõekspidamisi laiemalt.
Teisalt on minu mõtteheietus jällegi osaliselt täitnud eesmärki. Kui pärast läbilugemist tekkis soov kaasa noogutada või vastu vaielda, siis on ju kõik hästi?
Aga ma väga hindan Sinu arvamust.
Tqnis. See Sinu poolt toodud 100 sünni kohta 35 aborti.
Selle kohta tahaks karjuda: inimesed, mis teil viga on! On ju rasestumisvastased vahendid üldkättesaadav tarbekaup. Muidugi on indiviidide seksuaalaktiivsus erinev, kuid üle mõistuse kallid need vahendid pole. 35 sajale räägib ilmsest seksuaalsest lodevusest.
See tänapäeva-lödipükste ja endiste aegade mehelike meeste jutt ajab naerma:))
Saan aru, et silmas peetakse siin esimese Eesti Vabariigi aega või koguni aega enne seda kus mehed olevat olnud tõsised tegijad – ühes käes ader, teises mõõk. (Naer saalis:).
Selline arusaam tuleb ühelt poolt inimese idealiseerimise vajadusest ning teiselt poolt sellest, et seda nn endiste aegade infot salvestati valikuliselt. Levisid lood üksikute tegijate kohta. Niinimetatud lödipükstest ei kirjutatud midagi, sest selline oli endiste aegade meedia põhimõte – toota ilusaid lugusid. Kui häbiväärseid lugusid üldse avaldati, siis üldsõnaliselt ja väikeses kirjas kusagil lehekülje põhjas.
Seetõttu tundubki meile, et vot küll endistel aegadel olid mehed ikka rüütlid ja tegid suuri tegusid. Ajaloolased aga väidavad, et enamuse aega inimesed tollal vedelesid või jõid või varastasid või vägivallatsesid.
Soovitan lugeda uut teaduslikku raamatut "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg". Seal on palju vihjeid sellele millised laisad ja alatud tõprad olid endiste aegade mehed.
Ajast enne esimest vabariiki räägib aga meie armastatud "Tõde ja Õigus" milles endiste aegade mehed teevad ühe alatuse teise otsa.
Esimese Eesti Vabariigi aegse juhmuse ja vaimupimeduse kohta sobib aga Ristikivi Tallinna triloogia (Tuli ja Raud, Õige mehe koda, Rohtaed).
Inimesed on alati samasugused olnud. Mitte midagi pole muutunud. Olid mehed lödipüksid enne ja on ka tulevikus.
Abordistatistika juures tasub silmas pidada, et sinna lähevad ühtekokku nii "omal soovil" katkestamised kui ka iseeneselikud, tervislikel põhjustel jms katkestamised.
Endisaegsete inimeste elule ja olule oli/on siin ajaveebis pühendatud terve meediarubriik - Eesti aja lood. Jätkus neid lödipükse ka tollesse aega.
Lähimineviku lödipükste puhul keskendun ma rohkem mehe vastutustundele oma pere ja laste ees. Ja siinkohal on mu sügav veendumus, et meeste suhtumine võrreldes varasemate aegadega siiski muutus mitte paremuse poole. Isegi kui minu ettekujutus sellest vastutustundest minevikus on idealiseeritud, siis olgu pealegi - mulle meeldib niimoodi mõelda. Aga seda tunnistan küll, et praegused noored isad on palju palju paremad kui isad eelnevatest põlvkondadest - selline subjektiivne tähelepanek.
Lodevusest niipalju, et statistika kohaselt on Eestis on tüüpiliseks aborditegijaks abielus või püsisuhtes naine, kes soovib tulevikus veel lapsi saada. Abordi põhjustest oli esikohal majanduslik olukord, teiseks ebakindel paarisuhe. Umbes pooled aborditegijad kasutasid mõnd rasestumisvastast vahendit.
Huvitavat lugemist: https://sisu.ut.ee/sites/default/files/naisteterviseuuring/files/uusestre2014_loppraport.pdf
Igaks juhuks meenutan seda, mida Liis juba mainis: abordistatistikasse lähevad lisaks "aborditegijatele" ka iseeneslikud abordid, st kõik täheldatud raseduse katkemised. nii et ärge võrdsustage abordistatistikas olevat arvu aborditegijate arvuga.
Kuna mina olen see, kes siin abordistatistikat mainis, siis natuke täpsustuseks.
Kõigepealt, sündide arv 2015 oli 13907. Allikas:statistikaameti andmebaas.
Abortide arv, kahe numbriga, on kirjas ka statistikaameti andmebaasis.
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/varval.asp?ma=RV174&ti=ABORDID&path=../Database/Rahvastik/03Rahvastikusundmused/06Abordid/&lang=2
Eraldi on siis toodud kõik abordid ja legaalselt indutseeritud abordid. 2015. siis 6629 ja 4889 aborti.
Seal on ära toodud ka mõisted:
Abort – raseduse katkemine või katkestamine.
Legaalselt indutseeritud abort (meditsiiniline abort) – jaguneb legaalseks ja terapeutiliseks abordiks.
Legaalne abort – raseduse seaduslik katkestamine naise soovil.
Terapeutiline abort – raseduse katkestamine meditsiinilistel näidustustel.
Legaalselt indutseeritud abortide kohta on statistikaametis andmed ainult aastast 1991, varasemate aastate kohta saab neil andmetel teha vaid ligikaudse hinnangu.
Legaalseid ja terapeutilisi aborte statistikaamet ei erista. Küll aga saab selle kohta andmeid, ja üldse märksa põhjalikumaid andmeid abortide kohta Tervise arengu instituudi andmebaasist.
http://pxweb.tai.ee/PXWeb2015/pxweb/et/01Rahvastik/01Rahvastik__03Abordid/?tablelist=true&rxid=49e7cd3e-f989-4e07-8214-d4b351e52afc
Täpsemalt siis nii:
http://pxweb.tai.ee/PXWeb2015/pxweb/et/01Rahvastik/01Rahvastik__03Abordid/RK40.px/table/tableViewLayout2/?rxid=49e7cd3e-f989-4e07-8214-d4b351e52afc
2015 aborte kokku 6 630 (arvatavasti täpsustatud pärast statistikaametisse esitamist)
Legaalseid aborte: 4 703
Terapeutilisi aborte: 186
Kontrollime üle ka mõisted:
Legaalne abort — raseduse seaduslik katkestamine raseda naise soovil enne 12. rasedusnädalat (RHK-10 kood O04). Sisaldab ka miniaborti, mis on legaalne abort, menstruatsiooni peetusega kuni 20 päeva.
Niisiis, legaalseid aborte, naise soovil oli 2015 aastal 100 sünni kohta 33,8 aborti.
Samas muidugi, legaalsete abortide alla lähevad arvatavasti ka naise tehtud otsused, kus on taga arsti tõsine soovitus olgu siis naise enda või lapse tervise ja elukvaliteedi pärast.
Hea on see, et kriminaalseid aborte ei ole.
Positiivselt joonelt: asjad lähevad paremaks. Abortide arv väheneb. Igasuguste abortide arv. Järelikult ei saa see, mida me Eestis sel teemal teeme, olla väga vale. Ja muutustega tasub olla ettevaatlik.
Naist ei saa kohelda synnitusmasinana. Ääremaalt pärit lumpeni esimdajana märgin ära, et tähtis argument raseduse katkestamiseks on see, et tegu on vägistamise viljana tekkinud lapsega. Aga see on teema, mille ebamugavuse ja ebameeldivuse tõttu katsutakse asjast võimalusel mööda vaadata ja väita, et lõbus lind jne. Naise õigus soovimatust seksust kelduda on ju ka suhteliselt uus nähtus.
St unustasin täpsustada, et tihti. Aga kuna tegu on delikaatse teemaga, siis naised seda arstil yldiselt ei maini. Seepärast ka põhjus, et "lihtsalt " omal soovil ja.
Keskeani jõudes kuuleb palju selliseid lugusid, aga meediast loed ja kuuled kuuled tihti "naised on hOOrad ja lapsetapjad" teemalist joru.
Tegelikult laps ei ole mingi porgand, mida sa võid rebida tangidega, tükeldada. Aga sellest räägitakse nii, bla-bla bla alates sellest või teisest nädalast alates. Jura! Seda räägivad vaid need, kes pooldavad aborte. Abordi ajalugu iseenesest ei oma mingit tähtsust. Kui abielu ja lapse saamine ei ole enam püha, siis mis siin imestada. Tundub et miski pole enam püha. Elu pole enam pennigi väärst. Aga meeste kaela süüd veeretada et naised aborti teevad, naeruväärne! Tegelikult on inimene imeline olevus juba selle eostamisest, mitte üksnes sündmimisega. Väga lihtne. Ega sellest saagi need aru, kes oma südames on kalgid ja nii põhjani rikutud. Otseloomulikult tuleks abordid taas keelustada! Inimene peab ikka need asjad oma peas enne läbi mõtlema. Varem saadi mõeldud, nüüd mõeldakse siis kui asi juba tehtud, või õigemini ei mõeldagi midagi. Ah kui juhtub, mis siis ikka, teen aborti!
Margus, kas sa ikka oled oma kylvatud lapsed kõik ise inimeseks kasvatanud, koolitanud, toitnud jne. Möla ajada oskab igayks, aga jalgupidi asjas sees seistes on hoopis teised lood.
Jah olen, nendest on saanud normaalsed inimesed, mitte inimesetapjad. Vanim neist on juba täiskasvanud naine. See on võimalik. Asi on lihtsalt hoiakutes.
Varem peeti normaalseks, et soovimatu laps kasvab kalgis ja hoolimatus kodus nagu koer, ja temaga võib teha, mis iganes pähe tuleb. Kärvab ära, tuleval aastal tuleb ju uus laps.
mind vist ärritab selle teema puhul enim fakt, et tegeliklt on ju naised need, kes peavad valima erinevate reasedust vältivate vahendite vahel. erinevad hormonaalsed vahendid, vaskspiraal, kondoom ja muud vahendid, milel kaitse jääb sinna 70% kanti või siis täiesti lõplik variant: laparoskoopia. absoluutselt kõigil neil vahendeil on mingid kõrvaltoimed, kas siis peavalu, meeleoluhäired, vähenenud seksuaalsus, suur verejooks, väene kaitse jne. jah, kõigil naistel neid ehk ei ilmne, aga see ei tähenda, et kui ühel pole, siis teisel ei võiks see suuri ebameeldivusi kaasa tuua.
mehed mõistavad süüdi, aga tegelikkuses jääb enamus vastustst rasedust vältida just naistele.
mina olen elu jooksul paar aborti teinud. pole selle üle küll uhke, aga lõputult end ei süüdista ka. nimetage mind või lodevaks. inimesed eksivad. igas valdkonnas. isegi siis, kui püüavad olla hoolsad ja tähelepanelikud.
kõiksugu äärmuslikkus on alati hirmutavad.
Huvitav on see, et vaadatakse nõudlikult naistele otsa, samal ajal kui kogu praegune ühiskond on üsna lapsevaenulikult üles ehitatud . Kellele see naine peaks need lapsed sünnitama ? Endale või riigile ? Kui ta sünnitab nad endale, siis ta ka ise otsustab nende sündimise aja üle . Üldiselt see väikese iibe probleem on juba peale orjaaja lõppu aktuaalne olnud . Eelmise vabariigi ajal oli naisest kolmandik lastetusega kimpus . Eelistati enne majanduslik alus alla saada, ja siis alles lapsed hankida . Mõistuse seisukohalt täitsa arusaadav .
Kui nüüd ajas edasi liikuda, nii paarikümne aasta taha, siis ... Vanem põlvkond peaks kõik mäletama, kuidas lehvitati lipukesi ja lauldi , et maa tuleb täita lastega... Kõik toona lubatud ja antud hüved on ju vaikselt ajas haihtunud . Toonased suurpere emad vist enam ei mäleta, mida kõik kokku lubati.
Tahtmata olla iriseja ma julgen meelde tuletada, et lapsi saadakse ikka kahekesi . Ei ole ikka nii, et meeshing treib tite valmis, ja pistab ruttu punuma . Jättes kogu lapse sünni ja kasvamisega kaasnenud vastutuse ja kohustuse tulevase ema kanda . Paberil võib ju asi kena olla, aga reaalis on ju see vaene lollitatud naine see, kes vastavalt oma oskustele sellest lapsest inimese vormib .
Saab titepuhkus läbi, mida see naine siis teeb ? Tööle ? Kuhu ? Miinimumpalga eest ? Kuhu ta lapse paneb ? Praegu pannakse Tartu linnas juba enne lapse sündi lapsi lasteaia järjekorda . Kas ei tule tuttav ette ? Omal ajal olid korteri järjekorrad, nüüd lasteaia omad . Kõigil lastel pole koduseid vanaemasid, ja kõik emmed ei tahagi oma last koju jätta ..Nii et jah, idee on kena, aga reaalsus paraku teine . On keegi suurpere lapsena koolikiusamist kogenud ? Ei ? Teate, kui julmad on lapsed ? Mina tean . Lapsepõlves hinge löödud haavad kipuvad kogu elu mõjutama . Nii et-mõtleme veel ??
Viimasele (ja ka mitmele eelnevale) kommentaarile kirjutan kahe käega alla. Ma loodan, et minu algtekstist ei jäänud muljet, et mina mehena midagi naistele ette heidan ...
Postita kommentaar