PÖFF 20 soovitused

PÖFFi programm on välja pandud. See siin ei ole makstud ega palutud sisekanne. Mulle lihtsalt meeldib inimeste entusiasm, kes on kahekümne aasta jooksul loonud ühest väikesest filminädalast maailma filmitööstuse ühe olulise festivali. Selleks, et sellest suursündmusest osa saada ja seda toetada oma piletirahaga, ei pea olema tingimata filmifriik. Võib ju lihtsalt kinno minna. Aga sellise rikkaliku valiku juures oleksin ise ka nõutu, mida programmist vaadata. Õnneks olen midagi eelnevalt näinud ja mõnda filmi julgen oma veregrupi inimestele ka soovitada. Panen siia üles need keeleliselt toimetamata märkmed, mida olen teinud vahetult peale filmi vaatamist. Ning pealkirjale klikkides on viide PÖFFi kodulehele, kus konkreetse filmi tutvustus ja linastuskohad.

Ema käed

Hands of A Mother | Die Hände meiner Mutter | Rež: Florian Eichinger | Riik: Saksamaa

VÄGA HEA. Nõustun täielikult Müncheni festivaliga režii tugevusest ja peaosalise veenvast rolliesitusest. Tegemist ei ole tavalise insesti looga, sest laste ahistajaks on seekord nende lihane ema. Kõik filmi komponendid aitavad tervikuna jutustada täiskasvanud mehe, kogu tema pere ja suguvõsa üleelamistest punktist A punkti B. Väga omapärane on see, et tagasivaadetes lapsepõlve esitab poisi rolli sama näitleja, kes mängib täiskasvanud meest. See ei mõju kunstlikult, vaid avab mingi teise dimensiooni mõistmiseks, et juhtunu võib jälitada kogu elu.

Meie lahe elu

Maailma esilinastus

We used to be cool | Was hat uns bloß so ruiniert | Rež: Marie Kreutzer | Riik: Austria

VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Stsenaarium on ilmselt väga hea, episood episoodi kaupa läbikomponeeritud. Kõik audiovisuaalsed elemendid kokku moodustavad harmoonilise terviku. Just see, mida vaja. Me ei räägi eraldi pildiesteetikast, kunstnikutööst, helist või montaažist. Me ei too neid eraldi esile, sest kõik on võrdväärselt heas mõttes märkamatud, kuid koosluses ideaalilähedases tervikus. Vaataja haaratakse konksu otsa kohe esimesel veerandil - nagu pakutaks situatsioonide äratundmist täis lõbusat meelelahutust. See kergus vältab mõnda aega, kuid väga peenelt lisatakse üha rohkem ja jõulisemalt vastuolulikku elulisust ja lõpuks taipab, et see ei ole komöödia, vaid draama. Vaataja ei pääse sellest, et ta peab positsioneerima iseennast süžee ja tegelastega - kuidas mind ja minu sõpru mõjutas lapse sünd, mis sai meie omavahelisest sõprusest, armastusest?

Selle filmi suureks väärtuseks on see, et lavastaja armastab oma tegelasi kõigi nende heade külgede, veidruste ja puudustega. Tihe stsenaarium ja hea režii teeb näitlejate töö huvitavaks. Nad teavad täpselt kes on nende poolt mängitav tegelane, kuidas ja kuhu areneb rolli karakter.

Punane kapten

Rahvusvaheline esilinastus

The Red Captain | Červený kapitán | Rež: Michal Kollar | Riik: Slovakkia, Tšehhi, Poola

 VÄGA HEA. Igati korralik žanrifilm, kus põhisüžee kõrval teine ja tõsisem sisu. Hea film hakkab juba avatiitrite atraktiivsest lahendusest. Selle filmi avatiitrid on visuaalselt huvitavad ja leidlikud, raamistades reaalsete faktidega filmis esitatavate sündmuste toimumisaja (kasvõi tegelikkuses ja tänaseni eluaegset vangistust kandev sarimõrvar Rigo). Neid viiteid ajale kolmkümend aastat tagasi on filmi jooksul antud hea sujuvusega ja küllaga.

Seda filmi eristab kõrge pildikultuur. Operaator koos valgusmeistri ja kunstikuga on töötanud hoolikalt absoluutselt iga kaadriga, mis loob vajaliku pingestatud atmosfääri jutustavale loole. Filmi õhustiku loomisel on olnud seekord oluline panus ka heliloojalt. Lisada siia professionaalne lavastajatöö, oskuslik montaaž igas episoodis koos tervikut tunnetava rütmitajuga ja lõpuks näitlejate veenvad rolliesitused, kõik see kokku annabki tulemuseks väga hea filmi.

Kui midagi ette heita, siis filmi thrillerlikus lõpuosas läks pisut kaduma see algne võlu, mis köitis. Seda ka algses, tähelepanu köitnud pildi esteetkas. See nõndanimetatud teine tasand, kuidas ajastu muutumisega kohaneti ja elati, muutub filmi lõpuosas teisejärguliseks. See didaktiline sõrmevibutus, milleni autorid küll jõudsid - nad on jätkuvalt meie seas ja kontrollivad olukorda - see võib kõik ju õige olla, kuid sellisena esitatuna jäi veidi must-valgeks.

Orb

Orphan | Orpheline | Rež: Arnaud des Pallières | Riik: Prantsusmaa

VÄGA HEA-SUUREPÄRANE. Selle filmi õnnestumise aluseks on suurepärane stsenaarium. Erinevalt tuhandetest filmidest ei ole süžeekäigud kergesti äraaimatavad. Käsikiri on ekraanil väga hästi liigendatud, liikudes peategelase elus kord edasi, siis tagasi. Sellega on saavutatud hea rütm, mis teeb filmi vaatamise vaatamata pikkusele kaasahaaravaks. filmis ei leidu ühtegi episoodi, mis tunduks olevat üleliigne. Iga episood avab meil tegelases uue tahu, nüansi, et tegelast mõista. Lavastaja eriline anne on panna mitu näitlejat mängima vanuseliselt erinevaid, kuid siiski ühte ja sama tegelast ühes võtmes sedasi, et vaataja jääb uskuma. Ning kõik peategelast esitavad näitlejad, kaasa arvatud väike tüdruk, on tasemel. Suurepärane film.

Valge Kuningas

Rahvusvaheline esilinastus

The White King | The White King | Rež: Alex Helfrecht, Jörg Tittel | Riik: Suurbritannia

VÄGA HEA. Hinnangu andmisel lähtun vaatajakategooriast. Laste- ja noortefilmide festivali põhipubliku tarbeks hindaksin teost suurepäraseks filmi sõnumi ja teostuse pärast. Täiskasvanud vaatajana hindan filmi väga heaks eelkõige teostuse pärast. Ma arvan, et selle filmi mõju on filigraanses operaatoritöös ja veatus montaažis. Just need kaks komponenti, kaamera rakursid, kompad, liikumine ja ülitäpne tempotunnetus monteerimisel, on need, mis haaravalt jutustavad lugu. Kuigi kunstniku poolt loodud visuaal töötab enamus aega filmi sõnumi heaks, jääb häirivaks tegevuskohtade ruumiline struktuur. Avarad põllud, kusagil korrusmajad ja muu seesugune tekitab arusaamatust, ei rõhuta suletud ühiskonda.

Süžee on järjekordne fantaasiaversioon totalitaarsest ühiskonnast. Täiskasvanud vaatajale aga paraku midagi uudset lisamata seninähtud käsitlustele. On didaktilisi võtteid - kasutatav riigisümboolika ja vormid, hiigelsuur skulptuur jne. On ka tore leid mõtisklemiseks - vanaisa, kellel visuaalne sarnasus praegugi elus oleva Fideliga. Samas jääb mind häirima, et mingil hetkel hakatakse lugu pöörama muinasjutuks (küberrobot, "hiiglane" metsas) ja minnakse natuke melodramaatiliseks. Ning filmil pole lõppu - väljapakutud avatud lõpp jääb mõistmatult lahjaks.

Suvemälestus

Maailma esilinastus

Memories of Summer | Wspomnienie lata | Rež: Adam Guzinski | Riik: Poola

VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Alguses tundub, et järjekordne Coming of Age film. Mida ta mõnes mõttes ongi, kuid mitte tavapärases käsitluses. Tegelikult jutustatakse meile ladusalt, oskuslikult ja hingeminevalt lugu truudusest, Ema truudusest oma mehe ja varateismelise poja truudusest ema suhtes. Filmi eraldi väärtuseks on 70-ndate aastate miljöö ja olustiku tõetruu taastamine. See annab äratundmisrõõmu neile vaatajatele, kes täna on vähemalt 40-50 aastased. Filmis pole ühtegi üleliigset episoodi. Kõik liigub pinget kruvides filmi avaepisoodi lahtiseletamiseni. Seejuures võib igas eraldi episoodis leida oma dramaturgilise terviku huvitavate kulminatsioonidega, mis tervikuna järjestatuna viivad vaataja kaasa kogu filmivältel lõpus kordusena näidatava avaepisoodi selgituseni. Lavastuses kasutatakse leidlikult situatsiooni kordusi (tegevus, aadressplaan vms.), mis omandavad igakordselt uue tähenduse, Omaette väärib esiletõstmist dialoog - seda on täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Filmipsühholoogiline efekt saavutatakse peategelase, poisi, suurte plaanidega, mis näitleja oskusliku juhendamise ja pildirea montaažitempoga viibki selleni, et eriliste stsenaarsete sündmusteta on meil lõpptulemusena mõjus film.

Hull

National Premiere

Mad | Mad | Rež: Robert Putka | Riik: Ameerika Ühendriigid

VÄGA HEA. See film kaunistaks igat festivali. 

Suurepärane näitlejate ansambel. Arvatavasti on kasutatud avatud dialoogi printsiipi. Kui aga mitte, ning esitatakse etteantud ja kirjapandud dialoogi, siis on need näitlejad lihtsalt geniaalsed. Lavastuslikult on osatud tekitada tunne, et vaataja on igas kaadris nagu kolmas osapool vaikiva vaatleja ja jälgijana. Seda ka vaatamata sellele, et episoodid on üles võetud mitme kaamerapunktiga. Hinnangu andmine taandub sellele, kas see "pealtkuulatud jutt" on minu kui vaataja jaoks huvitav või mitte. Minu jaoks oli empaatiliselt huvitav.

Meile avaneb kolm karakterit, ema ja kahe õe oma. Kahjuks noorema õe oma pisut pinnapealsemalt. Süžeele võiks ette heita, et kogu filmi vältel toimuv ettevalmistus finaaliks - ema ja tütred ühise laua taga, jääb stsenaarselt ehk veidi-veidi traageldatuks, dramaturgiliselt lõdvaks. Kuid seda kompenseerib ekraanile kõigi kinematograafiliste tööriistadega loodud atmosfäär kogu filmi vältel. Rõhutatult lisaksin, et väheoluline pole selle õhustiku loomises ka muusika.

Tavalised inimesed

North European Premiere

Ordinary People | Pamilya Ordinaryo | Rež: Eduardo Roy Jr. | Riik: Filipiinid

VÄGA HEA - SUUREPÄRANE. Tehniliste probleemide tõttu (aeglane internet) vaatasin seda filmi tükati. Kindlasti võis see eksitada lõppmulje kujunemist. Pildi hangumine tekitas meeletut nördimust, sest tahtsin seda filmi tingimata lõpuni vaadata. Juba see fakt on iseenesest kõnekas. Järelikult on antud film minu jaoks oluline. Ma oleks tahtnud sujuvalt vaadata jutustatavat lugu algusest lõpuni. Järelikult hea stsenaarium ja lavastus.

Sotsiaalrealismi käsitlemisel võidakse kergesti libastuda, keerata liialt vinti üle. Siin jäi kõik usutavuse piiridesse. Antud teema puhul on oluline autoripositsioon. Autorid jäävad delikaatseks, lastes vaatajal süžee arenedes, episood episoodi järel kujundada oma eetilis-moraalseid hinnanguid peategelastesse ja kogu situatsiooni. Ehk teisisõnu ja vastuoluliselt, just selles delikaatsuses nad otseselt ja märkamatult mõjutavad vaatajat.

Suurepärane on selle teose võttekohtade valik, kogu stilistika, mis püüab edasi anda audentset keskkonda. Nn. turvakaamerate pilt kannab endas suuremat üldistust kui pelgalt loo jutustamiseks vajalike peategelaste tänavakuritegude "dokumentaalne" jäädvustus. Mina võtan seda kui sõnumit, et taoline sotsiaalporno toimub pidevalt meie silmade all. Küsimus on selles, kas me märkame seda? Kas me tahame seda märgata?

Peategelastelt väga sümpaatne näitlejatöö. 

-----

Heade filmide loetelu võiks jätkata. Ja samas on programmis ka mõni film, mis minus kui vaatajas tekitab kulmukergitust, eriti põhivõistlusprogrammis. Nii see peabki olema. Viga ei ole kindlasti festivali professionaalses programmitoimkonnas, pigem minu küündimatuses ja kogenematuses mõista filmikunsti tema nüanssides. Me oleme kõik erinevad. Inimestena ja filmivaatajatena. Aga festivalikinno tasub igal juhul minna.