Kunagi kui siia elama tulin oli minulgi romantikat. Vesi kaevust ämbritega tuppa ja asjalkäimised välikäimlas. Viimasest tunnen mõnikord ka täna puudust, ööd on meil ju ilusad. Aga praegu ma ikkagi ei kujuta ette elu ilma veevärgita. Karm reaalsus, kuid ilma selleta peaksin ilmselt hakkama vaikselt vaatama kohta mõnes hooldekodus. Ei ole minust enam ämbrite tassijat.
Nagu maamajades ikka, siis sobilik ruum uues funktsioonis on muidugi sahver. Algul mõtlesin üle ja keeruliselt. Kuidas põrand valada ja seinad plaatida ja niiskust tõkestada. Läksin aga hoopis lihtsama vastupanu teed. Selle reegli järgi, et vanas majas tee niipalju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ning siiani ei kahetse. Nõndanimetatud veekeskkond ei ole kahjustanud ühtegi palki ega põrandat-lage.
Isegi sahvri uks on seesama, kellegi poolt kunagi värvitud. Boileri alla tuli robustne laudadest kapp, mille sees on hüdrofoor. Kasti peal pesumasin, sest kes on öelnud, et see peab tingimata põrandal olema?
Pesumasina kohal on maamajas hädavajalik kapp, milles esmaabivahendid. Kapi peal teemakohaselt vanad rohupudelid, mida siit-sealt olen leidnud. Ravimipudeleid on tegelikult hulga rohkem, kuid siia neid rohkem ei mahtunud. Ausalt öeldes on see üks tolmukogumise koht ja nii hea peremees perenaise rollis ma nüüd ka pole, et iga nädal sinna tolmulapiga jõuaks.
Muidugi on olemas ka dušikabiin. Sellega oli küll üks probleem. Kanalisatsioonitorud on sellistel kabiinidel pehmed "lõõtsad". Aga maamajas tuleb kord aastas võidelda kutsumata külalistega - hiirtega. Nemad leidsid, et need kanalisatsioonitorud on hea närimismaterjal. Ma mõtlen, et kui vaese mehe variandi asemel oleksin teinud korraliku vannitoa kahhelkivide ja muuga, siis poleks ka hiired sisse pääsenud. Kui aga need duši torud asendada ise tehtud hästi tehtud meetodil vastupidavatega, siis saab murest üle.
Ukse kohal on riiul, millele olen (tolmukogumiseks) asetanud supitirinad ja kausid. Minu lapsepõlvekodus ei pandud suppi kunagi potiga lauale. Täna ei tea ma ühtegi inimest, mina kaasa arvatud, kes kasutaks igapäevaselt sellist lauanõud.
Ühes seinas jookseb veel kaks riiulit. Nendes paras segadus. Üksinda elava vanamehe laiskus. Häbenen ja lähen koristama.
Postitused
13 kommentaari:
No mõnedki naised võiks eeskuju võtta üksiku, laisa vanamehe elamisest! Tagasihoidlikkus pole alati voorus!
maurus maalt ( ilma hobuseta, aga muude loomadega)
Tirinad on lahedad, aga tänapäeva pisikestes köökides neid igapäevaselt ei kasuta . On muidugi lahendus hankida suurem laud, aga siis jääb ruumi niigi väikses köögis veel vähemaks .
Aga sahver on aus .
Krati
Imetore sahver! Hiirte vastu aitab tubli kass.
Mina kasutan supitirinat ... tainasegamiseks, kuna mul on suuri kausse vähe ja tirin on parima kausiga samas mõõdus. Suppi tirinaga lauale panevad meie saksa sõbrad, kes on praeguseks enamikus üle 70 aasta vanad. Minu ema (78-aastane) on ka paaril korral külalistele suppi pakkunud, ikka tirinaga. Muidu on supp kodune omaperesöök ja see tõstetakse otse pliidilt sööjale taldrikusse.
Kui rohkem sööki on korraga laual, on kalduvus rohkem ka süüa. Eriti kui rahvast tavapäraselt enam.
Mina hoian sügiseti supitirinas õunu.
Haha, kui hiir tahab toru närida, siis hiir läheb toru närima. Ei aita siin kolmekordne kahhel ka mitte. See pressib ikka mingist praost läbi. Oleks kahhel olnud, oleks kogu see kaadervärk lihtsalt pärast toru lappimiseks lahti tulnud tõmmata.
Maapinnast kõrgemal on ainult noorte pesumasinate koht. Kui neil juba ealised iseärasuses tekivad ning nad tsentrifuugitsükli käigus pisut rohkem logisema hakkavad, võivad ülevalt riiulist lihtsalt maha jalutada ühel hetkel. Sinna saab muidugi väikese lati ette lüüa, aga selliste asjade pärast pole vist mõtet enne muretseda, kui mure kätte on jõudnud. Kui üldse jõuab. Kindlasti on ka masinaid, kes vanaduses ei tudisema ei lähe :)
Aknaga vannituba on üle prahi. Ma ikka vahel unistan oma eluga sinna jõuda, et mul ka jälle üks selline oleks.
Jee, tahtsin just Alliga sama juttu ajada pesumasinatest! Sest minul kipub sõitma ka uus masin! Hea, et tal kuskile sõita pole,aga et ei väristaks-pressiks üleliia seinatuge, on seal vahel Pipi Pikksuka raamat, ja see ei kuku ära,nii trimmi on ta sõitnud see pesumasin...
tallinlanna
Mulle meeldib ka su ehe maastiilis vannituba. Tahaks ka, et oleks mõnus palk mida saaks eksponeerida. Ja tirin kuulub minu unistuste sekka, paneks pühapäeval lõunalauale tirina mõnusa supi või pajaroaga....
Aga hiirte vastu maal puumajas ei saa niikuinii. Kass aitab vähemalt elamisse pääsenute hulka kontrolli all hoida. Meil pidid ka maale kolides toakassid uue ameti ära õppima ja hiirepüüdjateks hakkama. Ja täitsa hästi tuli välja.
Täiesti teemast mööda kommentaar: sõnasse "supitirin" om mu meelest juba sees selle köögiriista purunemise heli. Killud, eksole.
Teemasse - kui seljasõbralik sellisel kõrgusel pesumasin tundub!
Ning tõesti, nii endal kui pea kõigis muis vanades majades, millesse tean linnamugavused sisse ehitatud olevat on neile mugavustele toodud ohvriks sahver.
Paitab eriala-kretiini silma - tibens-tobens!
Pesumasin peab vabalt liikuda saama, paigaldustolerantse vaata manuaalist. Kui selline riiulilt alla pudeneb, on lahti ka lohvid-lõdvikud ja lisaks masina võimalikule purunemisele kaasneb ka suurem segadus.
Ilus.
Tuleb ka ette võtta, sest seljahaige ei jookse ämbriga kaugele.
Ja ilus peab olema.
Hästi oled planeerinud ja korralikult on tehtud.
Esmalt mul oligi pesumasin põrandal ja see jalutas tihti mööda sahvrit nagu lappajapaat. Kapi peale tõstes leidsin aidast kolakastides mingid vana vene auto mootoripadjad. Pisut jaantatikalikku mõtlemist ja aretamist. Praegu püsib paigal, kuid kuivatamisel päris maksimumpööretele siiski ei julge panna. Eriti kui masinas mõni tekikott, mis teatavasti õgib seal trumlis ülejäänud pesu enda sisse ...
Tore teostus!
Kui hiirel suur tahtmine, poeb igale poole. Meil mikrohiir ronis sulatusvee kanali kaudu külmkappi. Vat siis! Mitu päeva imestasin, et miks vorstil augud sees on:).
Supitirina nostalgia on mul küll, vanematekodus oli kartulivõtutalgute järel alati kana-klimbisupp tirinaga laual. Mõte see ese ka endale mretseda ei ole veel kadunud.
Täiuslik teostus - pean järjekordselt nentima. Nagu ka mullused pildid ahjust, pliidist, ajast, väravast ja muidu elamisest. Ikka veel ei suuda imestamata jätta kuidas mees, kes tundub kirjapildi põhjal rohkem "ajaloolane ja linnamees" on suutnud ise oma "väikeste valgete kätega" kodu ja mugavused kokku luua.
Küll mulle meeldivad ilusad asjad :)
Postita kommentaar