Lugesin Madlikese ajaveebist, et ta soovib anda oma pojale soostereotüüpidest vaba lastetuba. Tahtsin jätta sinna kommentaari, kuid paigutan oma mõtte siiski siia, sest see haakub kuidagiviisi minu äsjase heietusega piinlikust bussisõidust. Viitasin ju ka mina selles loos oma enda ammusele lastetoale ja kirjeldasin oma põlvkonna soosterotüüpset käitumist, õigemini mõtlemist. Madlikesele tahtsin aga öelda järgnevat.
Ma arvan, Madlike, oma sooviga kasvatada väliselt ja suhtumiselt sooneutraalne inimene, oled selle eesmärgi realiseerimiseks püstitanud õige lähtekoha. Selleks on kodune eeskuju, mida ei saa kuidagi alahinnata. Kui poiss näeb, et isa kannab sooneutraalseid riideid, värve, soenguid, evib mitte stereotüüpseid huvialasid või tööd, siis see on juba pool võitu eesmärgi poole liikumises. Laps näeb vanemate suhteid ühistegemistes ning kohustustes ja suure tõenäosusega püüab järgida seda mustrit saades kord ise täiskasvanuks.
Mina olen poistele ja noormeestele pidevalt korrutanud: "Naised su elus tulevad ja lähevad, seepärast peab mees oskama teha kodus kõike, ka nõndanimetatud naistetöid." Ja ega ma ei lahmi tühjalt kohalt. Viimase statistika järgi kestavad registreeritud abielud keskmiselt 12 aastat, vaba kooselu puhul arvan, faktidele tuginemata, et kooselu on veelgi lühem. Ning minu hoolealused oskavadki valdavas enamuses lisaks "meestetöödele" ka kõiki "naistetöid".
Ma kindlasti kordan iseennast siin ajaveebis kui ka mujale blogidesse jäetud kommentaarides. See eelmise sajandi alguse postkaart illustreerib, et stereotüübid on ajas muutuvad. Seda siis ka poiste-tüdrukute riietuse värvides.
Mina aga jätkan juurdlemist selle üle, seda juba aastakümneid ja korduvalt ka siin ajaveebis, mis on mehelikkus ja naiselikkus. Siiani pole ma suutnud seda defineerida. Kuid nendel mõistetel on olemas kindlasti sisu, milles välised tunnused, peresisene tööjaotus, indiviidi välimus ja huvid ei oma kaalukat tähendust. Me tunnetame, näeme igapäevaselt situatsioone, kus mehelikkus või naiselikkus on olemas või puudub. Targemad inimesed oskavad ehk seletada, milles see minu jaoks seletamatu väljendub. Mina ei oska.
Postitused
15 kommentaari:
Aitäh!
Mu abikaasa on küll välimuselt üsna stereotüüpne mees (ei salli roosasid särke, armastab rokkaririideid), aga seevastu teeb kodus ilma porisemata nn "naistetöid", ei karda vankrilükkamist (mul on selline meestuttav, kes arvab, et mehed ei sobi lapsevankri taha) ja on üldiselt igati tolerantne ka endast erinevate inimeste suhtes.
Mehelikkuse ja naiselikkuse üle olen ka mina mõtisklenud aga polegi vastust leidnud. Äkki on ka need mõisted suhtelised?
mingid statistilised parameetrid vast on, milles ilmuvad erinevused, kui vaadata mehi ühe grupina ja naisi teise grupina. iseasi, et konkreetse inimese omadused võivad olla hoopis teistsugused.
Roosa ja sinise teema tuletas meelde sagedase muretsemise, et "järgmiseks pannakse poistele kleit selga". Vanasti, traditsiooniliste väärtuste ajal, pandi väikestele poistele ikka kleit selga, polnud häda kedagi. Kleit oli mähkmeeas või potile veel päris treenimata laste puhul lihtsalt praktilisem paraadriietus, eriti kui püksid ei käinud mitte lupsti jalast ära, vaid olid kuue külge kinni nööritud, nii et pmst nagu kombinesoon, aga ilma mugava tõmblukuta.
Illustratsioon üks: üks väike Hispaania prints, potentsiaalne troonipärija.
Illustratsioon kaks: üks hilisem väike Hispaania prints.
Illustratsioon kolm: tema poolvend, Parma hertsog.
Ja ühed ausa Madalmaade pere kaksikud, õde ja vend.
(soovitan vaadata tervet seda blogipostitust, kust viimane pilt pärit, seal on palju huvitavaid lastepilte. Blogija enda fookus oli mänguasjadel ja kõristitel.)
Kui nüüd siis see inimlikkuse faktor nõrgema suhtes välja jätta, siis tahaks küsida : kes see tegi?
Kes kasvatas naised selliseks, nagu nad on ? Või kelle kasvatustöö viljana on mehed sellised nagu on ?
Või kui ei kasvatanud, siis miks nad selliseks kasvasid ?
Ma arvan, et esimesele küsimusele vastuse saamiseks peab peeglisse vaatama enamus nõukaaja lapsevanemaid . Ja teine vastus johtub ka sellest tolmunud või sisustamata lastetoast . Muide, on ka kolmas küsimus : kas miskit muutub ka ? Või lõppeb naiselikkuse ja mehelikkuse teema lausega : ja nii nad välja suridki . Või hoopis siis nii nagu selles tibupoja ja rebase anektoodis, kus tibu palub rebaselt enne ärasöömist luba vanematega hüvasti jätta . Rebane, hea hing lubabki tibukesel kähku ära käia . Tibu lipsab kanala aia alt sisse ja hõiskab üle õla : Hee, a ja inkubatorskoe .
Äkki oleme meie ka sisuliselt inkubtaorskoed ?
Krati
Aga miks üldse rääkida lastele "naiste- ja meestetöödest"? On tööd/tegevused, mis tuleb teha, et oleks hea (kõht täis, leiaks asju üles, riided puhtad jne), ja kõik toimetavad.
Selle peremustrite jäljendamise osas muidu 100% nõus.
Naiselikkuse tuuma moodustavad kolm omaduste komplekti kokkuvõtvate nimedega "ilus", "hell" ja "kaval".
Mehelikkuse tuum: "tugev", "julge", "suuremeelne".
Sel juhul olen mina mees: tugev, julge ja suuremeelne. Ja minu mees on naine, kuna ta on ilus, hell ja kaval. Ma muidu olen end ikka kogu elu naiseks pidanud, aga viimasel ajal kipub kangesti kahtlus peale, igalt poolt tuleb vastupidiseid signaale... mine või arsti juurde, tõepoolest.
Ei saa jätta lisamata:
http://stereotyyp.ee/klipid
:)
Üks asi on bioloogiline sugu, teine aga sotsiaalne. Viimast dikteerib meid ümbritsev ühiskond ja selle ootused, peamiselt meedia..
Mina ise olen sama meelt nagu Anonüümne, kes tõstatab küsimuse, milleks üldse rääkida lastele "meestetöödest" ja "naistetöödest". Minu nn. hoolealused on paraku juba oma keerulistes kodudes saanud algse ettekujutuse, et kõik kodused tööd on naistetööd ...
Madlike, rokkaririided on ju päris sooneutraalne värk ? :)
Ma muuseas imetlen oma poegi, nende eakaaslasi. Isadena on nad võrratud mehed oma lastega tegeledes. Samas olen kohanud juba ka äärmusi, kus isa domineerimine beebiga tegelemisel ja asjades otsustamisel - ah, sa ei osaka, ma teen ise - on viinud selleni, et noored naised tunnevad ennast emana läbikukkununa.
Tänan, Notsu, pildiviidete eest. Kinnitab veelkordselt, et mõned meie mõistes stereotüübid polegi seda, vaid me räägime hoopis moest.
Inkubatorskije - seletab paljuski seda, kuhu on "kadunud" mehelikkus. Ellujäämine ei ole enam võitlus ega kohustus hoolitseda pere eest. Küll suure häda korral "vald aitab".
Nende kolme omaduse üle pean mõtlema.
Mis puutub kodutööde jaotamisse meeste ja naiste omadeks siis väikelapsele ilmselt ei õpetata keegi, et "issi teeb süüa kuigi see on naiste töö" vaid laps lihtsalt näeb mõlemat vanemat tegemas samu kodutöid.
Ja pooldan ka seda, et inimene peaks suutma koduste toimingutega hakkama saada oma soost hoolimata. Päris kole ju kui asutakse suhtesse, et keegi süüa teeks või ahju kütaks... Aga paraku on inimesi, kes just nii toimivadki. Kurb.
Minu elukaaslane ja lapse isa on õnneks ka see "tänapäevane mees" kes ei karda lapsega tegeleda. Vankergi saigi valitud just selle järgi, et ka pikka kasvu mehel mugav lükata oleks. Ja hetkel näitab seis, et meie valikud olid õiged. Isa on algusest peale tegev nii mähkmevahetuses kui nutva lapse rahustamises ning nende suhe on kindlasti tugevam kui nendel isadel, kes peale tööd pooltunni lapsega multikat vaatavad ning siis taas arvuti- või telekaekraani kaovad.
Kehitan õlgu ja lähen sae ketti teritama.
Ongi nii, et tehakse seda , mida vaja . Sest muidu jääks seni osa asju tegemata , kui loodaks ja ootaks, kuni teine vastavalt soorollile käitub .
Seda viimast võib muide ootama jäädagi ...Valikud on kas lepid reaalsusega, ja pahteldad, värvid, saed, teritad jne ise . Või astud ootamisest väsinuna uksest välja,uude ellu ,kus ei ole kõik pooleli, ripakil , tegemata, alustamata .Ellu, kus ehk mitte midagi ei ole, ja kus kõik tuleb iseendal üksi teha. Ka see on võimalus .Aga no, mis ma räägin, me siin enamus , eks näiteid võib endamisi igaüks tuua . Võib ka ju nii olla, et kuldsete kätega mees on ainult tööl kuldsete kätega. Kodus tunduvad tal need savist olevat. Ja nii õpibki naine kõike ise tegema .
Muide, valides uue suhte võivad jälle tühjad pihud jääda, sest ka see valik ei vasta ootustele . Reaalsuses teeb poolelioleva või tegemata töö ära see, kel närvikava nõrgem , ja kes enam seda kõike taluda ei suuda . Vaatamata sellele, kuidas inimene kasvatatud /kasvanud on - Elu tahab elamist ,ja teod tegemist .
Teate ju küll :" Kui naine armastab meest , / kõik tööd teeb ära ta eest ..." :) Või elab üksi
Krati
Tjah, turnisin lae all, ja mõtlesin, et ega meil eriti vahet polegi . Ühed inimesed kõik. Tänapäeval seda enam.
Seda olen kuulnud, et mõni välimuselt väga naine ei oska ega taha naiselikuks peetavatel aladel eriti midagi teha .Ja mõni väliselt matcho on tegelikult siuke memmepoeg, et anna minna ...
Ongi ehk ainus vahe füüsiline ? Välised sootunnused , emba-kumba ajupoolkera eelistatav kasutamine ja kodule ja koduvälisele erinev pühendumine . See viimanegi erinevus hakkab viimasel ajal kaduma.
Ja kas see muutubki enam ? Et vabatahtlikult naised valiksid KKK ? Ainult väga suure armastuse sunnil ehk ?. Vist...
Aga siiani oligi ju põhierinevus eelpoolnimetatute ees riietuses ja hariduses ja harituses . Eriti harituses . Kui naiste haritus kaoks, ja ainus karjäärivõimalus oleks see eelpool mainitud kolm K-d , siis taastuks ehk traditsiooniline arusaam naiselikkusest ja mehelikkusest . Aga vaevalt et vabatahtlikult ja samal kujul .
Ja ega ta ju praegugi kadunud pole. On ju endiselt ringkondi, kui elatakse nagu mullu ja muiste . Mida paremal elujärjel inimene, seda vähem peremudel aja- ja moevooludest puudutatud saab .
krati
Ka naine võib saeketti teritada ja mees olla günekoloog, aga eelkõige peale sootunnuste eraldab meest ja naist seksuaalsus.
Vastandite tõmbumine, elu jätkamine.
Ma ei oska end paremini väljendada.
Naiselikkus= tissid, mehelikkus=noku.Nali naljaks. Mina olen end alati pidanud naiseks, kel pole meest vaja muuks kui järglaste saamiseks ja ka meestel pole naist vaja muuks kui laste saamiseks. Loodus! Julmalt öeldud? Ei ole. Kõige muuga saavad nii naised kui mehed ühtemoodi hakkama, kui vaid soovi on.
Palun ärge mind nüüd üles pooge:) PS! Ma ei ole feminist, lihtsalt üks väike äpardunud võrdõiguslane.
Ja tissidega inimene ei pea nokuga inimest hooldama ja teenindama nagu voodihaiget ega laskma ajuvabadel põhjustel oma suguelundeid lõhkuda.
Kõigepealt oleme me ikkagi inimesed ja teeme ellujäämiseks vajaliku... Kui rollinõudlikku publikut pole.
Postita kommentaar