Ei oleks uskunud, et mina, arvestades kõiki mu väljaütlemisi ja tõekspidamisi, üldse järgnevat kirjutan.
Ojasoo juhtumi kirjeldamisel ja arutamisel millegipärast riivab mind "naisküsimuse" sissetoomine. Ometi olen ma ise sellest vahutanud aastaid. Rääkinud, et poiss ei löö tüdrukut, mees ei löö naist. Naised, kes ei taha, et neile bussis istet pakutakse, kellele käib närvidele, et neid hoolitsevalt, õrnalt ja aupaklikult meestest nõrgemaks peetaks, me kõik, mehed ja naised, need, kes vähemal või suuremal määral seisame võrdõiguslikkuse eest, taunime küllalt ühemõtteliselt mitte seda, et Ojasoo lõi inimest, vaid oleme nördinud, et löödi naist. Kui Jüril läheb silme ees mustaks ja ta lööb Jaani, siis, näh, mehed ägestusid. Kui Jüri lööb Mari, siis, vaata raibet, naisepeksja va värdjas.
Tiit meesterahvana ongi selles eluepisoodis minu silmis värdjas. Sellepärast, et naist ei lööda. Aga millegipärast ja enda jaoks seletamatult ei taha ma seekord, et juhtum oleks ajend taaskord laialdaselt ja paraku kasutult heietada naiste vastu suunatud vägivallast. Vägivald on sootu. Mingis avalikus kirjas ühes teises küsimuses lugesin hiljutise uuringu andmeid. Selle järgi on iga kolmas naine Eestis alates 15. eluaastast kogenud mingis vormis füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda. Ma usun, et vastav uuring meeste seas näitaks, et oluliselt üle poolte meeste on sedasama kogenud. Kui nad küsitluses päritule ausalt vastaks. Vägivallatseja ja kannatanu sool pole tähtsust. Ohvri jaoks on valus ja alandav ikka, sõltumata, mis soost süüdlane on. Kui mõni naislavastaja lööks näitlejannat, siis ha-ha, naiste kätš? Kui Ojasoo oleks löönud näitlejanna asemel näitlejat, siis, ah, mehed klaarisid arveid? Vägivallal ei ole sugu.
Pildil olev 16 aastane Tiit Ojasoo ei osanud kindlasti tollal arvata, et olles 38 aastane arutab kogu Eesti ja isegi Riigikogu tema personaalküsimust naisepeksjana
Ning see Riigikogu osade liikmete pöördumine Ojasoo küsimuses oli minu silmis variserluse tipp vägivalla suhtes. Möödunud aastal pandi Eestis toime 7044 registreeritud isikuvastast kuritegu. Mitu avaldust Riigikogu liikmed seoses sellega tegid? Jah, see, et keegi Jüri lõi Jaanil silma siniseks, see ei müü. Ojasooga saab olla aga pildil ja koguda poliitilist kapitali.
Täna astus Tiit Ojasoo teatrijuhi kohalt tagasi. Ta võttis endale avalikkuse meediasurve all vabatahtlikult koodeksites mitte ettenähtud lisakaristuse. Ühiskond on rahul. Suure tõenäosuse ja statistilise keskmisena registreeritakse tänase päeva jooksul Eestis 19 isiskuvastast kuritegu. Registreerimatuid pannakse toime ilmselt kordades enam. Elu läheb edasi.
Postitused
9 kommentaari:
Jah.
Mu enda ulg sel teemal polnud ka mitte naiste kätshi või meeste värgi heakskiitmine ega mitte isegi meeste kogetud vägivalla (peksukultuur ON olemas) eitamine. Vägivald on vägivald ja sellisena taunitav.
Huvitav, mina näen hoopis seda, et just tänu "naisküsimuse" sisse toomisele on Ojasoo leidnud terve karja jüngreid ja "mõistjaid". Naisepeks? Jah, ikka juhtub, paha-paha, aga tuleb ette, ega sellepärast veel elu seisma jää (loe: tööd ei peaks kaotama)! Aga kui mingi kalevipoeg ründab politseinikku, saame kõik üsnagi üheselt aru, kui vale ja aktsepteerimatu see tegu ikkagi on. Mitu avaliku elu tegelast selle vägivallatseja eest kaitsekõnega ajakirjanduses välja on tulnud? Mitut Facebooki lõime oled näinud, kus räägitakse "keerulistest inimsuhetest" ja tõenäolisest eelloost, mis vaese Ojasookese, ptui, vabandust, kalevipoja, sellise brutaalsuseni viisid?
ma mõtlesin, miks on naiste löömise puhul hukkamõist suurem, aga ühtlasi ka õigustajaid ja ohvrisüüdistajaid rohkem, juba tavainimese pool - lühidalt oli minu pakkumine, et 1) löömist on nii kaklemises kui peksmises, kaklemist mõistetakse vähem hukka või kiidetakse lausa heaks, peksmist peetakse halvaks; 2) ühe ja sama soo esindajate vaheliste löömiste hulgas on nii kaklusi kui peksmisi, aga kui mees lööb naist, siis on sagedamini tegemist peksmisega; 3) kui on nt teada, et ka meest just peksti, mitte ei olnud kaklus, siis pannakse pahaks ka seda; 4) just peksmise puhul hakatakse ohvrit süüdistama (kakluse puhul ei olegi ohvrit), sest peksmine tundub hirmus: kuna see asi ise tundub nii kole, siis tahetakse vähemalt näha, et see kole asi tuli universumi poolt õiglase karistusena.
kuigi tõsi on, et naisi süüdistatakse peksasaamises rohkem. praeguse juhtumi puhul oli kommentaariumides umbes iga teine kommentaar sisuga, et ju ta selle ikka kuidagi ära teenis. Kui Tartus pereisa Jaanus peksa sai, siis oli ainult paar kommentaari "mis ta siis ronis nendega plõksima", enamik inimesi olid kurjad ikka peksjate peale. teine variant, et asi pole meestes-naistes, vaid et suhtevägivalda kiidetakse rohkem heaks kui võõraste inimeste vahelist.
a teisalt, vt ka koolivägivalla ohvrite süüdistamine. "ju nad ikka ise kutsuvad selle millegagi esile, tühja koha pealt ei hakata kedagi kiusama või peksma". vbla see läheb õigustajate peas siis rohkem suhtevägivalla rubriiki.
notsu jutule lisaks ma veel selle, et meile õpetatakse ju, kuidas suhtes on alati kaks poolt, "üksi tangot ei tantsita" jms, samas kui võõra inimese löömise puhul omavaheline suhe puudub. Kuigi see "mis ta siis oli selline imelik/lühikese seelikuga/lolli näoga" leiab mõni ikka, aga üldiselt süüditavad võõrale kallale kippumise puhul ohvrit ikka vähesemad kui suhtes toimunud vägivalla puhul.
Mind häiris Ojasoo juhtumi puhul alguses see, et naisepeksust räägiti juba siis, kui avalikkus teadis vaid, et naine lükati lumehange. Vabandust, aga mu meelest see ei ole siiski naisepeks. Hiljem vist lisandusid muud detailid, aga üldiselt ma ei taha väga miskit arvata, kui asjalood nii segased on.
Tuletan meelde, et lisaks naine-mees-aspektile oli Ojasoo ja näitlejanna vahel ka ülemuse ja alluva suhe. Kas treener tohib jalgpallurile kätega kallale minna? Kas direktor tohib projektijuhile tou kirja panna, kui too ta närvi ajanud on? Kas siis, kui (näiteks) Hendrik Toompere viskab (näiteks) Taavi Teplenkovi tooliga, sest too ei suuda tema lavastuslikke mõtteid ellu viia, on "mehed ägestusid"?
suhte kahe poole kohta tasub meenutada, et vägivaldses suhtes on peksasaaja "süü" tüüpiliselt siiski pigem liigne allaheitlikkus kui tülinorimine.
jällegi paralleel koolikiusamisest - enamasti ei ole selle ohver ise silmatorkavalt agressiivne kuju.
Ei väsi ütlemast, et poliitika on alatu ja seda võis tänasest "Reporterist" ka sellel teemal kuulda.
tallinlanna
Postita kommentaar