Karl Laas

Ma kirjutan siia ajaveebi vist juba sajandat korda, et mõne inimese elu on nagu film. Seda enam, et mitmed aastad Karl Laasi elust möödusidki filmis. Nagu kordi varem, olen ka seekord teinud märkmeid minule võõra inimese kohta, tõukudes ühest juhuslikust fotost, mida keegi ameeriklasest müüja proovib juba pikemat aega realiseerida rahvusvahelisel interneti rahvaoksjonil, seekord alghinnaga 9,45 USD.

Karl on see prillidega lennuväevormis mees. On Vabariigi aastapäev aastal 1940 ja seltskond niisutab reservohvitseri Karl Laasi ülendamist kapteni aukraadi. Juba nelja kuu pärast kontrollib vene sõjavägi meie territooriumit täielikult ja toimub riigipööre. Poole aasta pärast otsustavad meie hoolikalt valitud rahvuskaaslased Toompea suures saalis, et soovime astuda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu koosseisu.

Romaanidest oleme lugenud, et meie ärkamisaja esivanemad rügasid põllul tööd teha, käisid ise paljajalu ja pingutasid pidevalt püksirihma, et lapsed linnas koolitatud saaks. Karli isa puhul see stereotüüp ei kehtinud. Hendrik Laas oli elupõline iseõppija. Torma kandist pärit mehel oli haridust ainult kaks talve külakooli. Kodunt lahkudes läheb noor mees Tartusse voorimehena taksot sõitma. Selle kõrvalt hakkab varsti pidama vürtspoodi ja enne Karli sündi on Hendrik Laas juba raamatupoe omanik, raamatukirjastaja, esimese erialase ajakirja "Põllumees" väljaandja jne. Olemasolevatele äridele lisanduvad seemnete ja põlluriistade kauplus. Kui Karl on seitsmene rendib isa Raadi mõisast maad, rajades aastaid hiljem sinna huvilistele avatud näidistalu. Hendrik Laas läheb põllumajandusajalukku mehena, kes korraldab esimesed  eestikeelsed põllumajanduskursused, tegeledes koolitustegevusega ühtejärge kümme aastat. Karli isa oli ilmselgelt edukas mees, kes oma töö ja nutikusega oskas lisaks muule anda oma ainsale lapsele ka materiaalsed võimalused haridusteeks. Palju aastaid hiljem, ütleb Karl, et iseenda üle ta ei ole uhke, kuid oma isa üle küll.

Karli mängumaaks oli Tartu vana puusild. Seal, üle jõe vasakpoolses majas oli nende kodu ja isa ajakirja toimetus. Sellel sillal olid lapse mängud, õnnelikud ja õnnetud hetked, esimesed kaklused, esimesed meeldivad tüdrukud ja kõik muu, mis käib kaasas ühe poisi eluga.

Karli haridustee oli selline:

Tartu Aleksander I Gümnaasium

Tartu Ülikool

Riia Polütehnikum

Peterburi Nikolai nimeline Inseneride Sõjakool

Ei saagi aru, kas noore inimese heitlik meel või oma, õige teeotsa otsimine. Tartu Ülikoolis õpib ta aasta matemaatikat, astudes ka korporatsioon "Sakala" liikmeks. Kogu Venemaad on haaranud lennundusvaimustus, kuid vähestel on võimalus lennumasinatega kokku puutuda. Karl pendeldab juba gümnaasiumi ajal Tartu ja Peterburi vahel, kus on lennunduskursused. See on mingi seletamatu soov, olla vaba kui lind. Tema püsivus viib sihile. Karl Laas läheb meie lennunduse ajalukku kui kolmas lenduripaberitega eestlane. Ta on siis vaid üheksateistkümne aastane.

Karl Heinrich Laas (19)

Võib olla lennukid, laiemalt aga tehnika on põhjus, et Karl vahetab kooli ja alustab kolme aastaseid õpinguid piirkonna mainekamas tehnika kõrgkoolis Riias. Siin saab temast Ülevenemaalise Keiserliku Aeroklubi liige.

Aasta enne kõrgkooli lõpetamist toimub kogu Euroopat vapustav sündmus, mille algust kirjeldab minu põlvkonna militaarpiibel, raamat, milles ükski naine minu elus pole aru saanud ega minu vaimustust jaganud, selliselt:

"Nii nad tapsidki meie Ferdinandi," ütles virtin härra Švejkile.

---

"Missuguse Ferdinandi, proua Müllerova?" küsis Švejk katkestamata põlve masseerimist. "Ma tunnen kahte Ferdinandi. Ühte, kes teenib rohukaupmees Pruša juures ja jõi seal kogemata pudelitäie miskit juukseõli, ja siis tunnen ma veel Ferdinand Kokoškat, kes korjab koerasitta. Pole mul kummastki põrmugi kahju."

"Oh ei, armuline härra, ertshertsog Ferdinandi, sellesinatse Knopište Ferdinandi, selle paksu ja jumalakartliku."

Ma pole suutnud endale selgeks teha I Maailmasõja mobilisatsioone keiserlikul Venemaal. Riigikorrale vaatamata peavad osa poisse sõjaväelase ametit romantiliseks ja ohvitseri elukutset selliseks, mis kindlustab kindla leiva lauale. Võib olla mõtleski Karl sedaviisi, soovides noore mehena oma ellu ka lahingute adrenaliinilaksu? Tõenäolisem on aga siiski see, et tuli valida kahe halva vahel: peale diplomi kättesaamist koheselt rindele reamehena või teha läbi ohvitserikursused kusagil sõjakoolis.

Peterburi inseneride sõjakool töötas sõjaaja tingimustes. Kui enne said mehed selles koolis ohvitseriõlakud kolme aastaga, siis nüüd kestisid õpingud mõned kuud. Edasi väeossa, rindele. Allohvitser Karl Laas määrati I Maailmasõja alguses teenima Siberi sapööripolku. Väeosa geograafiline nimetus ei tähenda siinjuures väeosa asukohta. Võidelda tuli mitmetel rinnetel. Kui venelased oleksid sõja võitnud oleks Karl saanud igaaastasel võidupäeval ehtida oma rinda kuue lahingumedaliga. Võitjaid aga selles sõjas polnud. Kogu see sõda, vaatamata ajaloolaste-politoloogide argumenteeritud selgitustele on tavainimese mõistuse jaoks absurd, seebiooper. Ühe suguvõsa liikmed ei suutnud omavahel midagi ära jagada - Saksa keiser Wilhelm II, Vene keisri Nikolai II abikaasa Alix ehk Aleksandra Fjodorovna, Suurbritannia kuningas George V, kõik olid ühe vanaema lapselapsed. Selles sõjas hukkus ligi 20 miljonit inimest, lisaks sõjaväljadel sandistunud. Pole ime, et kõigil oli sellest ühel hetkel kõrini. Venemaal toimus revolutsioon, sakslased, võideldes kahel rindel olid demoraliseeritud.

Saksa vägede paraad Tartus, 1918

Pärast Saksa-Nõukogude Venemaa rahulepingut naasis tsaariarmee leitnant Karl Laas tagasi oma kodulinna. Terviklikku Eestimaad siis veel ei olnud, olid Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang. Mõlemad territooriumid olid veel okupeeritud saksa vägede poolt, kelle vastu Karl oli rindel kogu ilmasõja võidelnud. Elupõlised baltisakslased pidasid plaani luua siia hoopistükkis oma riik. Bolševikud tahtsid meid tagasi punasele Venemaale, kesisrimeelsed venelased tahtsid taastada endist impeeriumit ja seal oli käimas kodusõda. Eestlased kasutasid võimalust ja kuulutasid välja oma riigi, esialgu vaid paberil. Karl Laas oli keset kogu seda segadust aga töötu sõjaväelane, ilma kindla sissetulekuta. Seepärast võttiski mees saksa okupatsioonivägedelt vastu ühe tööotsa. Toiduainete puudus oli linnade tsiviilelanike seas ja saksa armees suur. Samas loksusid paljude Peipsiäärsete põllumeeste paadid üle järve Venemaale nendesamade defitsiitsete toiduainetega. Sealpool oli lihtsalt hind kõrgem. Kahekümne kuue aastane Karl võttis vastu sakslaste poolt pakutud Peipsi komandandi koha ja hakkas rahvuskaaslastest moodustama Peipsi piiri- ja rannakaitset, et salakaubaveole panna piir. Okupatsioonivõimudelt kindel palk ja protsent kinnipüütud kaubast. Mõned nimetavad seda üritust hiljem meie rahvusliku piirivalve alguseks. See ettevõtmine kestis Karlil vaid paar kuud. Novembris 1918 kutsub Eesti Ajutine Valitsus kõiki eesti soost ohvitsere moodustavasse rahvaväkke.

Tallinnas määratakse lenduripaberitega leitnant Karl Laas - ei, mitte sellel hetkel veel olematusse lennuväkke, vaid kaitseväe Varustusvalitsuse ülema abiks, käsundusohvitseriks. Neid abisid on sellel ülemusel kümneid. See on meeletu väljakutse, teha mitte millestki midagi. Oli hulk kaadriohvitsere ja esimesed mobiliseeritud reakoosseisu, kuid meestele ei ole pükse-särke, raha palkadeks, ei relvastust ega tehnikat, lusikaid-kausse, sidevahendeid, tekke-voodeid, küttepuid ega seepi jne. - mitte midagi ei ole. On ainult suur soov teha oma riiki ja kaitseväge. Midagi saab lahkuvatelt okupatsioonivägedelt, ülejäänud aga tuleb kombineerida - läbirääkimised, hanked, ostud, rekvireerimised jne. Kõigega on kiire, sest sakslaste lahkumisega samaaegselt siseneb Eestisse  Punaarmee. See on Vabadussõja algus. Bolševike vastu on võimalik vastu panna entusiastlikud koolipoisid ja pisut veel aatelisi mehi (esmane üleskutse vabatahtlikult liituda Kaitseväega on sisuliselt läbi kukkunud) ja need vähesed vabatahtlikud saadetakse punaste vastu sedaviisi, et üks vintpüss on kahe peale ja mõned padrunid ... Selline on olukord.

Karli ülemus, kolonel Rudolf Reimann, kes alandas temast kaheksa aastat noorema leitnandi reameheks

Täpselt ei teagi, mis juhtus. Hilisematel aastatel räägitakse sellest vaid vihjamisi, et Karl olevat olnud liiga hea südamega ja sedasi. Igatahes tema sõjaväelise karjääri alguses Eesti Vabariigis peab toimuma midagi erakorralist, sest mõned kuud pärast teenistusse astumist alandatakse leitnant Karl Laas reameheks. Sõjaväest teda minema ei lööda ja arvatavasti rehabiliteerib ta ennast oma tööga lennuväe tehnilise ülema abina, sest enne Vabadussõja lõppu taastatakse ta leitnandi auaste. Selline auastmest degradeerimine polnud midagi erakordset. Iga mees oli arvel ja vajadusel kasutati distsipliini hoidmiseks ka seda äärmuslikku vahendit. Tollastest mälestustest võin lugeda, et eriti just sõja esimestel kuudel ei teadnud ükski väeosa komandör hommikul kui palju tal mehi parasjagu on. Mõned lasid lihtsalt jalga, mõned panid öösel punaste poolele (sealpool olevad eestlastest bolševike väeosad!), mõned punased tulid meie poolele üle jne. Olen lugenud kahest meie lendurist Vabadussõjas, kes alandati reameheks. Lahinglendudest vabal ajal vedasid nad oma lennukitega Soome salapiiritust, aga ega see reameheks alandamine takistanud neid vapralt sõjas edasi lendamast ... Jah, ega see Vabadussõda alati ja päriselt polnud nii nagu me filmist "Nimed marmortahvlil" näeme ja teame.

On möödunud kümme aastat. Meil on oma riik, isegi demokraatlik. Meie riigi alusepanija, Konstantin Päts veel ei mõtle või siis häbeneb seda uidu, et Tema ongi riik ja tema kamraad Laidoner rühmab esialgu veel häbelikult käega kui keegi pugejalikult väidab, et Tema võitis Vabadussõja. See aeg veel tuleb, kus nad seda enam ei häbene. Karl on kolmekümne seitsme aastane ja töötab Lasnamäe eralennujaamas abikomandandina. Iga aastaga läheb elu riigis paremaks ja eestlasi haarab filmivaimustus. Liikuvad pildid on vahva meelelahutus ja meie kodumaine "filmitööstus" kogub tuure. Stuudioid tekib nagu seeni. Need tummfilmid on tänapäeval vaadates primitiivsed ja kohati jaburad, kuid publikule meeldib - alles veerand sajandit hiljem tuleb televisioon, internetist ja nutitelefonidest ei osata isegi tollastes ulmeromaanides unistada. On teadmata, kuidas Karl Laas filmi juurde sattus. Kahekümnendate aastate lõpul korraldasid kinoomanikud-filmitootjad filminäitlejate kursusi-castinguid. Tollane ajakirjandus kirjeldab ühele taolisele kursusele registreerimist selliselt, et Tallinnas, Viru tänaval oli järjekorda kogunenud kusagil kolmsada inimest. Kohale saabus politsei, kes arvas, et kommunistid korraldavad järjekordselt mingit jama ... Kas Karl ka seal rahvamassis trügimas on, seda ei tea. Äkki on ta kellelegi silma jäänud hoopis artistliku seltskonnategelasena. Igatahes paariks aastaks saab endisest sõjaväelasest Karl Laasist üks enim rakendust leidnud filminäitleja.

"Vigased pruudid", 1929. Vasakul kosilane Enn (Karl Laas) ja kosilane Jaan (Georg Leies)

Tema tegelaskujud pole peaosad, pigem kandvad, olulised kõrvalrollid, mis ilmunud arvustustes reeglina äramärkimist leiavad. Kolme aasta jooksul teeb ta näitlejana kaasa seitsmes mängufilmis. See on arv, millega ei saa uhkustada enamus meie tänapäeva eesti näitlejatest. "Filmistaarina" tuntakse teda tänaval ära. Nagu iga alustav muusikaartist kaasajal, mõtles Karl ka tollal sisimas ehk nn. rahvusvahelisele läbimurdele. Ta hakkas pisut edvistavalt esitlema ennast mitte Karlina, vaid Charles Laasina.

"Jüri Rumm", 1929. Mõisavalitseja (Karl Laas)

Seda läbimurret suurte filmimaade ekraanile aga ei toimunud. Tummfilmi ajastu oli jäädavalt lõppemas ja ekraan vajas teist tüüpi näitlejaid. Karl Laasi teeneid ei vajanud enam ka kodumaine filmitööstus. Vaatamata sellele oli ta teeninud tuntuse ja ehk ka publiku armastuse, koha eesti filmiajaloos aga kindlasti.

Karl Laas on jätkuvalt tööl Lasnamäe eralennuvälja komandandi abina, tema vastutusvaldkondadeks on meteoroloogiateenistus ja lennucargo. Ta on ikka abielus oma naise Cäciliega, kellega laulatas end kohe peale Vabadussõja lõppu. Andmebaasidest pole näha, et neil oleks sündinud järeltulijaid. Karl on tegev mitmetes seltsides. Nende pisike kahetoaline korter Tallinna kesklinnas peidab endas igasuguseid huvitavaid asju. Siin on Karli poolt kogutav maailmakuulsuste autogrammide kogu, igasugune memorabiilia lennundusest, meened arvukatest välisreisidest, üks tuba korterist on maast laeni täis raamatuid. Muuseas, reisimine oli Karli jaoks lihtne - väidetavalt oskas ta rääkida rohkem kui kümnes keeles.

Perekond Laasi korter oli selles Tallinna majas, Raekoja platsi lähedal, Dunkri 21

Kogu see aeg ei kaota Karl sidet ka sõjaväega. Ta käib reservohvitseride õppustel-kogunemistel, osaleb nõu ja jõuga Kaitseväe lennuvõistlustel, tehes võistlused kaasa ekipaaži motoristina jne. Eks seepärast siis lõpuks ometi ka see kapteni aukraad. Ja kellegi poolt müüki pandud foto, millest neid märkmeid alustasin. Aga lool puudub lõpp.

Eesti riik on maha mängitud. II Maailmasõda on alganud. Oma vanuse tõttu Karl Laas ei kuulu Puaarmee mobilisatsiooni alla. Ometi peab ta Eestist lahkuma. Võib oletada, et tema töö lennuväljal, sõjaväeline taust ja vene keele oskus on need, mistõttu satub ta mingisse evakuatsiooniešeloni, mis saadeti koheselt sõja alguses Eestist venelaste tagalasse. Endisest tsaariarmee ja EV kaitseväe ohvitserist saab Jaroslavi evakuatsioonihaigla komandant. Järjekordselt tuleb ei millestki teha midagi, korraldada, hankida, toimetada, sehkendada. Sellesse linna on koondatud paljud Karli kaasmaalased, tuttavad sõjaeelsest perioodist  - näitlejad, muusikud, kunstnikud, kirjanikud. Ning kuigi sõda käib täie hooga, on märke sellest, et mingil hetkel Karli jaoks juba kolmas sõda tema elu ajal ometi lõppeb ja saab koju, Eestimaale.

9.juunil 1944. arreteerib NKVD Jaroslavi evakuatsioonihaigla Nr.2495 hospitali komandandi Karl Laasi. Sõjatribunal mõistab 56 aastase elukunstniku 29. septembril süüdi propaganda või agitatsiooni eest, mis sisaldab üleskutset Nõukogude võimu kukutamisele, õõnestamisele või nõrgestamisele ... jne. Minimaalne karistus selle teo eest nägi ette kuus kuud vangistust. Karl Laasile mõistetakse 10 aastat vabaduskaotust. Edasised jäljed mehe saatusest puuduvad. Nagu paljud teised eestlased, kaob Karl Laas stalinlikku igavikku. Tahaks uskuda midagi ilusat, et kusagil ta on, lendamas vabana kui lind.