Tund aega tagasi viipasin autole järele. Kõige noorim lapselastest asus vanematega koduteele. Minu jaoks sai seega alles täna jõulupühad läbi. Muidugi olen ma õnnelik ja mõtetes tänulik, et pooled mu lastest ja lastelastest otsustasid seekord siia tulla. Seda enam, et tulla tuleb kuhugi Eestimaa pärapõrgu. Üksinda elades olen aastate jooksul tähelepanelikult lugenud blogidest jutte sellest, kuidas täiskasvanud lapsed mõnikord arutavad, milline tüütu kohustus on Jõulude ajal see vanemate külastamine. Võin käe südamele panna ja kinnitada, et mina üleüldse ei pea õigeks, et selline moraalne sund peaks noortel olema. Eriti kui neil on juba oma, lastega pere. Ei ole vaja tekitada situatsioone, kus abikaasad peavad valima, kumma vanemad on "tähtsamad", kelle juures pühasid veeta. Nende ainuke kohustus on luua pühad ja pühademeeleolu eelkõige oma lastele ja oma abikaasale. Kui vanavanemad sinna pilti sobituvad, siis on see tore.
Laste tulekust teada saades läks pisut sebimiseks. Mõtlesin ju algul, et toon endale vaid kuuseoksakese vaasi. Kombetäiteks või niimoodi. Aga väikeste pudinate nimel tuli siis pisut pingutada. Igatahes maast laeni kuusk sai õigeaegselt tuppa. Praed ja kapsad ja kõik muu. Ning muidugi Jõuluvana kostüüm tuli tolmust puhtaks saputada. See aasta oli siis sedasi.
Postitused
7 kommentaari:
Mul on Su üle hea meel.
Minu jõulud olid üsna samasugused nagu juba viimased 10 aastat. Kõige tähtsam oli ema ja laste seltsis käik surnuaeda vanavanemate ja teiste lähedaste haudadele küünlaid süütama. Lapsed, no mis lapsed enam - täitsa suured inimesed juba - tulid täitsa vabatahtlikult ise kaasa.
Eks igal perel on oma kombed. Meil on tavaks pere vanima ema juurde jõulusid tähistama tulla. Enne käime paari autotäiega kolmes Tartu surnuaias lähedastele küünlaid viimas ja siis koguneme ühisesse söögilauda. On juba välja kujunenud traditsioon, kes mida toob või teeb. Umbes 30 minuti pärast peale lauda istumist on kõigil kõhud täis ja järgneb kinkide jagamine.Momendil on noorimad osavõtjad 2-nädalane poiss ja 13-aastane tüdruk ja sellepärast pole viimased 3-4 aastat jõuluvana kostüümi kasutatud. Tüdruk on kingijagamisega hästi toime tulnud. Salme loetakse kas peast, arvutist ,telefonist või võetakse raamaturiiulist mõni Eesti autori teos näpu vahele.Natuke lauldakse ka .Kui kõigil kingid käes, siis näidatakse neid teistele ka. Sellel aastal olid mul külas otsestest järeltulijatest 3 tütart, 5 tütretütart üks tütretütre poeg ja lisaks 4 meessoo esindajat.Kokku oli meid lauas 13 ja kõrvaltoas voodi peal see pisike.. Olen väga õnnelik, et mul neid lähedasi nii palju on!
Su lastelastel on väga vedanud. Juba pärapõrgus elav vanaisa on haruldus, rääkimata majja toodud kõrgest päriskuusest. Talujõulud kantakse varsti Unesco kultuuripärandisse ja peenemad pered saavad neid osta kalli raha eest.
Tore, et meiega jagasid ning ei pidanud enda ette ümisema: Valgel laual rätiku all palav leib...
Ma olen ka olnud üks "solvuja",kes leiab, et ei tehta vanematest jõulude ajal välja.Samas,ups,leidsin ennast mõttelt,et milline ma siis ise värskelt pesast lennanuna olin? No ega ei tundnud erilisi piinu,kui unustasin peaaegu ära või tervitasin telefoniga mokaotsast...
Aga see pilt siin! Milline kihvatus südames!Mu laps nägi ses vanuses samasugune välja ja koer ka sama! Olen neid pildistanud toast ,kui mõlemad küünitasid maamajas köögiaknast sisse.Pisar tuli silma,see koer lahkus kuu aega tagasi igavesele unele,kümme aastat peale pildistamist.Kui ma ei teaks, et mul ei saa sellist pilti
olla,arvaksin, et see on meie pilt...
***
tallinnlanna
Su lastel on vedanud, et on esivanem, keda oma järglastele tutvustada ja sul on vedanud, et lapsed viitsivad ja vaevuvad tulema.
Minu isa on surnud ja jõuluõhtuks sõitsime ema juurde. Enne käisime isapoolse vanaisa poolt läbi, kes pea pisarsilmil palus, et me lapsega hoopis sinna jääks. Kuna plaanid olid tehtud siis piirdusime siiski vaid jõultervitusega kuid südame teeb soojaks, et vana-vanaisa 2-aastasest nii hoolib ja tema seltsi naudib. Eks ta ole uhke tunne ka, et poiss vana-vanaisalt ühe nime sai ja mina olen andnud panuse sellesse, et minu vanaisa elaks edasi mu lapses.
Aga ma arvan, et ei tohiks solvuda kui lapsed jõuluks ei tule. Jõulud peaks ju olema vaikne ja perekeskne aeg aga kui selleks tuleb sõita tunde teise eestimaa otsa või võtta ette lennureis siis pigem lihtsalt pidada vanu meeles ja minna külla hiljem kui aega rohkem ning võimalus pikemaks jääda.
Maavanaisad tuleks kiiremas korras UNESCO kultuuripärandisse kanda. Kui maavanaemasid meil veel leidub, siis kenade traditsiooniliste maavanaisadega on väga kitsas käes. Eriti nendega, kes veel lapselastega ka jännata viitsivad.
Ilus.
Ja tõstab tuju pikemaks ajaks,et sa pole elanud tyhja, sul on juba järgmised põlvkonnad sinu radu jätkamas.
Meil on suht vaba, kui tullakse, on hää meel ja kui ei tulda, pole ka mittegumidagi lahti, sest side lastega on muul ajal reaalne ja olemas. Jah, see kuusk ja traditsioonilised pühaderoad ja jõuluvana, see on pigem pisikeste jaoks vajalik. Laseb kauem muinasjuttudesse uskuda ja eks ole omalgi hea vaadata. Ilus.:)
Postita kommentaar