esmaspäev, 21. detsember 2015

Jama seal, kus jama ei ole

Nädalavahetusel käisid paar noort inimest minu juures saunas. Ilusasti helistasid ette ja küsisid, kas võib. Minul pole selle vastu midagi. Olen üksinda saunas käimisega muutunud natuke ettevaatlikuks, tea, millal hinge kinni lööb. Seega mul endal ka kasud sees. Tihti seda ei toimu ja muidugi ei ole need suvalised tüübid. Ikka mõni "minu" enda külalastest, kes siis vastutab oma sõprade ja sõbrataride eest. Nad teavad minu motot:"Peaasi, et jama ei oleks!". Teavad ka seda, et sõnal jama on selles lauses mitu tähendust.

Linnanoortel on omavahel suhtlemine pisut teisiti kui maanoortel. Viimastel polegi eriti kooskäimise kohti võrreldes eakaaslastega linnas. Ja nagu noored ikka, ei taha ka maalapsed sõpradega niiväga oma vanemate silma all olla, mõnes kodus pole selleks ruumigi ja mõistmist. Ise nad seda sauna minu juures kütavad ja sätivad - saunas on magamiskohad ka väsinutele. Kui leil on küps, kutsuvad nad mind ka kampa. Ma siis natuke istun nendega laval ja eesruumis. Pärast lähen tuppa oma asju ajama või hoopis magama. Mõttetu oleks udutada, et need noored seal saunas ainult luuletusi loevad. Aga nad teavad minu mängureegleid. Kasvõi seda, et autovõtmed tuleb minu kätte anda ja järgmisel päeval peab kõik olema ideaalses korras.

Seekord oli minu täisealisel "külalapsel" kaasas üks kutt, seitsmeteistkümne* aastane, keda olen ühe korra varem näinud aasta tagasi. Aastaga on ta kõvasti pikkuses juurde visanud ja nüüd juba minust, kes ma pole kõige lühem mees, pisut pikem. Mulle tundus, et talle on kaalu juurde tulnud. Mingil hetkel, jäädes hetkeks kahekesi küsisin talt otse. Ning tõepoolest, aastaga on ta juurde võtnud 35 kilogrammi. Nooruki kaal on hetkel 185. Ta rääkis sellest murelikult. Aga paksudele inimestele omase optimismi ja (nukra) huumoriga. Muidugi ma ei torkinud seda teemat edasi. Ma olen liiga vana, et veendunult jagada tema nooruslikku optimismi. Minus on liiga palju vanainimese pessimismi, arvamaks, milline võib olla selle loo lõpp. Seda enam hindan tema semusid, kes ta kodunt välja tirivad ja temaga koos teevad neid asju mida 17-20 aastased noored ikka teevad.

Tegelikult on need sellised jõuetuse hetked, kus tead, et sinust ei olene midagi, Ma ei ole meedik. Ma ei tea paksude elust midagi. Ma ei tea tausta ega konteksti. Tean vaid seda, et poiss istub pärast põhikooli lõpetamist kodus, peamiseks kaaslaseks arvuti. Tean seda, et kodualevikus, mis pole Eesti intellektuaalne pealinn, purustas ta oma massiga ühe eakaaslase nina, teadagi mille eest ja kannab selle eest praegu tingimisi karistust. Seda tean ka oma külalapse jutust, et ka sellel paksul poisil on unistused. Nagu igal poisil selles vanuses.

Marca juures rääkisime/räägime võrdsusest. Minu praeguse ülestähenduse peategelelasega ühel aastal sündis umbes 6300 poissi.
Seitseteist aastat hiljem millegipärast pole tal enam võrdseid võimalusi oma kaaslastega kui just mingit imet ei juhtu. Ei tööalaselt ega isiklikus elus. Me ei saa muuta geneetiliselt määratut, bioloogilis-meditsiiniliselt tekkinut. Kuid kindlasti saame muuta sotsiaalsest keskkonnast ja kogukondlikust solidaarsusest tulenevat, mis muudab ta elu elamisväärsemaks. Nii kauaks kui seda on talle, igaühele meist, antud. Või äkki siiski on midagi võimalik paksu poisi heaks teha ja meie sotsiaalsüsteem teab ja oskab seda? 

* On üks hämar vanus, mõni aasta enne ja pärast ametlikku täisealisust. Probleem on siis kui alla ja üle kaheksateistkümnesed on üheskoos.  Vihjasin, et need harvad korrad kui need noored seal, minu saunas omaette toimetavad, siis vaevalt need on pelgalt akadeemilised luuleõhtud. Asjasse võib mitmeti suhtuda. Ning ka see on üks minu reeglitest, et kõik alaealised peavad minu juuresolekul helistama koju ning teatama, kus nad on ja kellega. See järelmärkus selleks, et ... Nulltolerants on omaette huvitav teema.

12 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Marca kirjutab täna välimusest ning Sinu postitus haakub väga hästi. Huvitaval kombel olen ma alati arvanud, et meeste puhul pole välimus teema. Ma tunnen väga lühikesi ja väga pakse meessoost tippjuhte. Kui on ambitsioon ja energia, siis meestele antakse alati rohkem andeks.

Huvitav nüanss oli see, et inimene ise on kurb. Ma olen tahtnud sest teemast ammu kirjutada, sest mulle tundub vastupidi: minu meelest on just ülekaalulised inimesed need, kes kogu aeg teiste välimust kritiseerivad. Ja need, keda mina tunnen, need on endaga rahul ja naeravad ka enda üle- olen jah paks, ja kiilakas ja lühike, aga... ikkagi väga äge.
Aga loomulikult, inimese sisse ei näe. Mind häirib nende pidev kriitika ümbritsevate välimuse suhtes, mind häirib see rahulolu olukorraga ja tahtmatus midagi muuta... aga äkki ma eksin ja olen kõigest täiesti valesti aru saanud,

Anonüümne ütles ...

Ma ei tea, palju mu lingist on abi. Igaks juhuks panen, kui on huvi ja võimalus noorukit tema mure juhendada. Endogrinoloogia keskus on koht, kus nooruk võib nõu ja abi saada.

http://www.endokrinoloogia.ee/

Marca ütles ...

Inimesed on muidugi erinevad, kuid mulle tundub, et see kui meestele antakse välimuse osas rohkem andeks, muudab nende jaoks ka raskemaks ses osas midagi muuta, isegi kui nad ehk tahaksid. Et kuidagi ebamehelik on tunnistada, et mind tõepoolest häirivad akne, kõverad hambad või suur kõht ja ma tahaksin selle vastu midagi ette võtta. Ebakõla välimuses põhjustab siiski madalamat enesehinnangut ja mõni ehk tõesti korvab seda teiste kritiseerimisega. Seda, et meestele nende välised vead korda ei läheks, pole mina veel kohanud. Abi pakkudes peab suutma olla võimalikult delikaatne ja isegi siis ei pruugita suuta abi vastu võtta.

Hundi ulg ütles ...

Mehed on vist üldse endast paremal arvamusel ja kriitikavabad. Mulle tuleb kohe silme ette kolmekümnesed kogukamad (loe: paksud) mehepojad, kes naiste välimuse suhtes nõudlikud ja pirtsakad, kuid oma pekke peavad ekslikult lihasteks :).

Selle poisi puhul on kahtlemata tegemist biomeditsiinilise rasvumisega, millele kahjuks lisandub arvatavasti ka elustiili paksus. Seitsmeteist aastaselt kaalub poiss ikkagi juba 185 kilogrammi. Ma arvan, et siin ei aita isegi see populaarne Orgu, kelle taktikepi all sajad naised proovivad kaotada oma kümmet kilo. Ainuke tee ongi endokrinoloogia, kuid ma ei ole kindel, kas noormehel on üldse olemas tugivõrgustik elustiili muutuste jaoks, mis raviga paratamatult peab kaasnema.

Nele ütles ...

Mulle tundub ka, et kehakaalu mõttes on mees lihtsam olla kui naine. Kõhuga meest peetakse positsioonikaks ja edukaks, samas kui mõne kg juurde võtnud naine on end "käest lasknud". Ka äsjasünnitanud naiste puhul ei uurita kuidas käib kohanemine uue ilmakodanikuga vaid päritakse, et kas titekilod juba läinud on (isiklik kogemus). Aga mis noorde külalisse puutub siis ilmselt vajab ta meditsiiniuuringud aga Orgu toitumiskava tasuks uurida. Tean nii 150-kiloseid, kes on Eriku toitumiskava abil imet teinud ja ikka hulga õhemaks ja tervemaks saanud.

kaaren ütles ...

Välimuse tähtsust inimese elus ei kommenteeri, aga tugev ylekaal on nii vaimselt ahistav kui teeb krooniliselt haigeks. Ses mõttes, et lisaks siseelunditele ja pehmetele kudedele pikapeale keelduvad koostööst ka liigesed ja lylisammas. Omast käest tean, et 70-kilosena on palju kergem mootorsaage viibutada kui 90-120-150-kilosena. Annaks jumal, et selle poisi vanematel oleks veidigi mõistust peas lapsega arste kylastada ja koos õues mängida. V kasvõi koeraga jalutama saata.

yrt ütles ...

Orgul on head toitumiskavad, aga mu meelest ta meetod sobib linnatšikkidele, mitte maapoisile. Mu meelest võiks ta katsetada madala süsivesikusisaldusega rasvarikast toitumist. See on täitsa tavaline maatoit, ainult ilma suhkru ja tärkliseta (kartul ja teraviljad tuleb unustada, samuti magusad puuviljad). Kui inimene on harjunud palju sööma, siis sellise dieedi juures on parim see, et süüa tuleb kuni kõht on täis, ei lahkuta näljasena lauast. Kui low carb - high fat söömist teha patustamata, pole ohtu ülesöömiseks, sest kõht saab kiiresti täis. Kui tal juhtumisi veresuhkruga peaks probleeme olema, siis lchf lahendab ka selle mure. LCHF-Eesti lehelt saab vaadata, kuidas see käib: http://lchfeesti.blogspot.com.ee/p/lchf-algajatele.html
Tean millest räägin, otsisin 10 aastat lahendust oma tervisemuredele ja ülekaalule kuni viimaks lchf mu mured lahendas ilma, et oleksin pidanud tühja kõhtu kannatama ja ennast jubedalt piirama. See on väga mugav tervislik elustiil.

iibis ütles ...

Ma võin eksida, aga mu meelest rääkis HU natuke rohkemast, kui ainult kaalunumbrist. Kui elad maal, oled põhiharidusega, ülekaaluline, on raske tahtagi. Kuidas teha nii, et noormees ise hakkaks muutuda tahtma. Et ta tunneks, et tema unistused oleksid samavõrd elluviidavad, kui näiteks linnas, hea mainega koolis õppiva seitsmeteistaastase omad.

Aga vähemalt on poisil head sõbrad. Seegi on suur väärtus.

yrt ütles ...

Kuskilt otsast peab ju alustama. Enesehinnangu parandamisest, näiteks. Suur kehakaal ei ole ainult väline probleem, peamiselt ikka sisemine.

Hundi ulg ütles ...

Nagu Iibis mõistis, siis minu jaoks selle sissekande juures ongi olulisem suurem pilt - tugivõrgustik sellistele, eriolukorras olevatele noortele.

Ma vahepeal uurisin natuke lähemalt. On ka arstide juures käidud, ravitud ja saadud soovitusi. Kuid mingil hetkel, mingil põhjusel see kõik on lõppenud. Ma ei kiirustaks seepärast ütlema või mõtlema midagi halba nooruki vanemate kohta. Sõprade sõnul teen järelduse, et paljud võivad kadestada paksu poissi tema isa pärast. Hoolitsev ja mõistev mees. Nooruki probleemi puhul on arstid ja ravi üks asja pool. Teine on tahtejõud, elustiil ja järjepidavad tugitegevused. Nendega on kehvemini, sest poisi kaal on seadnud juba piirangud tema liikumisvõimele. Ma mõistan kui ühel hetkel saab vanemate jaks otsa ja vaim väsib. Kümnetes tuhandetes peredes saab jaks otsa hoopis väiksemate probleemide korral.

Siit tulengi põhilise juurde. Me pole suutnud kahekümne aasta jooksul luua arukat sotsiaalabi süsteemi. Minu jaoks on arukas juhtumipõhine tugiisikute süsteem. Paksul poisil, tema perel peaks olema tugiisik, kes siis spetsialistide abiga proovib päästa, mis päästa annab. Aga ma tean, et olen selles osas idealist. Sest reaalsuses, ega need vaesed ja väetid, ka haiged, ega need meid eriti ei koti - igaühel on meist enda mured ja oma pere probleemid. Üksikisikuna on "ükskõiksus" mõistetav, kuid kogukonnana, riigina, lubamatu.

kaaren ütles ...

Kui ma mõtlen igal pool ringi sõites nähtud inimestele ja nende tervisele, siis tundub, et väeteid lapsi, haigeid vanu, töövõimetuid kroonilisi haigeid, joodikuid ja sõltlasi, vaimse puudega inimesi jt abi vajavaid inimesi on kõvasti rohkem kui terveid ja tugevaid isendeid. Ses mõttes ei saa meie yhiskond mitte iialgi ideaalseks, sest tippkvaliteedi arstiabi nii fyysilise taastusravi, psyhhiaatrilise ja psyhholoogilise abi, pereliikmete toetamise ja nõustamise jm osaga on kogu maailmas kättesaadav vähestele. Kuna mul on sygava puudega laps, sõltlasest suht töövõimetu abikaasa ja terve rodu mitmekylgsetest santidest sugulasi-tuttavaid ja ise astun liigesehaigena ka tasapisi vääramatu sandisurma poole, siis olen tutvunud meie imelise ja taevaliku rehabilitatsioonisysteemiga. Seal on ette nähtud igasugu ravisid ja nõustamisi nii lapsele kui kogu perele, aga reaalselt nõuab see praktilist ylepäeva sõitmist linna raviasutusse ja rahakoti kergendamist ning väga suurt ajakulu, see on praktiliselt poole kohaga töö, kusjuures kulud kannad sa ise. Ma tean, et see on paras koorem viisakale perele, ebaviisakas peres ei pöörata lapse ja haige probleemile yldiselt tähelepanu, st probleemi pole. (Korduvalt nähtud asi.) Ja kuna rasked terviseprobleemid ei lahene ise, siis kiputakse pärast aastatepikkust tulutut võiltust alla andma. Yhiskond ei ole väga abivalmis sellepärast, et paljudele käib omaenda haige pereliikme kõrvalt yle jõu veel kedagi aidata, toetada, ylal pidada ja terveks teha. Ylejäänud distantseeruvad lihtsalt inimlikust mugavusest ja tavalisest egoismist, sest nii mõnus on teistest tervem ja ilusam olla :)

kaaren ütles ...

Alaealiste puudega isikute kulud kannab suuremas osas KOV v haigekassa, aga on olemas omaosalus ja piirmäärad ning asjaolu, et meie palgad, eriti yksi haiget hooldavate naiste omad, väiksed. Pluss ymbritsevate inimeste halvustav ja syydistav suhtumine, mõnikord ka otsene kiusamine ja mitmekylgne "värdja" "karistamine", eriti maal, kus hõreasustuse tingimustes mõned inimesed väga karistamatult käituvad. Mõtlen kõigi vigasena syndinud laste emadele, haige vanema, abikaasa v invaliidistunud lapse hooldajatele naistele, jt, kes on oma haige v hullu lähedasega koduseinte vahele vangi jäänud ja ise koledasti ja kurvasti, aga vaikselt ja nähtamatult lõpetanud.