Selleks korraks on siis suur annetamise hooaeg läbi saanud. Mõnikord, aastaid varem on mul sisemuses kihvatanud, et miks see kõik toimub vaid pühade ajal. Tänaseks olen selles osas maha rahunenud. Olen aru saanud, et paljud inimesed teevadki heategusid aastaringselt, ilma suurema kära ja mürata. Ning midagi pole halba ka selles, et just Jõulude ajal, mil inimeste südamed ja meeled on rohkem avatud, neid kampaaniaid korraldatakse. Peaasi, et me ise puhastume seeläbi. Ka need, kes argisel päeval tavaliselt ei märka või ei taha märgata.
Üleskutseid olla Jõulude ajal parem inimene ei tehta ainult meil. Minule jäi sellel aastal silma USA kaabeltelevisiooni UPtv videoklipp. Seda on vaadanud ainuüksi Youtube'is üle nelja miljoni inimese. Ma ei tea kui paljud vanemad tegelikult sooviksid ehk kardaksid, et nende laps sellises eksperimendis osaleks. Minu mõte läks uitama sinna suunda, et kas me üldse teame, millised me lapsed on tegelikult inimestena. Oma sisemuses, väljaspool kodu. Me saame mingit tagasisidet lasteaiast, koolist ja seetõttu arvame, et me tunneme oma lapsi. Kuid kas see tõepoolest on nii? Kuidas oleks selles eksperimendis käitunud minu lapsed kui nad väikesed olid? Kuidas otsustaksid mu lapselapsed? Kas ma tahaksin tead tõde? Kuidas ma suhtun edaspidi oma lapsesse kui see tõde on valus?
Postitused
3 kommentaari:
Läbi blogistatistika tulin ise siia lehele. Numbrid näitavad, et seda postitust siin on loetud palju. Mõtlesin lugeda, mida inimesed arvavad. Seekord ei arvata midagi. Kolm võimalust.
1. Lugejad on veendunud, et nende lapsed käituvad selles olukorras ainuõigelt kasvatatud väärtushinnangute alusel.
2. Lugejad pelgavad mõtelda samas suunas nagu mina seda tegin. Aga äkki minu laps ...
3. Lugejad leiavad, et ma taaskord tegelen mingite ebaoluliste pseudoprobleemidega.
Mina tegin "testi" oma täiskasvanud lastele tänu Kadile, http://rohelisemrohi.blogspot.com.ee/2015/12/saagu-valgus.html
Tulemus oli 50/50. Hea, et niigi läks.
On rohkem v6imalusi :-)
Küsimustele vastamisest üle hüpata, videot vaadata, üdini heldida, ja tänada m6ttes Hunti, kelle juurest alati sisukaid postitusi ja m6tteainet saab.
Kui nyyd küsimusi taas lugeda, siis ... isegi kui alati ei olegi vaja t6de teada, ja ka siis, kui t6de on valus, vanema armastus on ilmselt sellest üle.
Küll aga lähevad m6tted seejärel ehk rändama selles seda teed, kus endalt küsida - kas minu lapsed minu vajadusi endale teadvustanud on? Ja kui mitte, siis mis on selle taga? Kas ma iseendalegi oma vajadusi teadvustan ja väljendan?
Aitäh ja ilusat uut aastat!
Tänan, Paloma, kommentaari ja komplimendi eest. Mis aga küsimustesse puutub, siis saab neid veel mitmeid küsida. Näiteks, mida ma ise oleksin valinud selles vanuses? Ega need küsimused eeldagi kuuldavaid ja konkreetseid vastuseid.
Postita kommentaar