Käisin maakonnalinnas asju ajamas. Pole juba pikka aega inimeste keskel käinud. Ilus päikesepaisteline päev oli. Mõned asjad olid kellaajalised, mistõttu pidin kohati aega parajaks tegema. Siis vahtisin naisi ja neiusid. Mitte sedasi, et oleks kohe jõllitanud, vaid siivsalt vargsi. Ise mõtlesin, et vana mees, peaks piinlik olema. Teisalt, aga miks peaks? Kui sedamoodi vaadata, siis järelikult ikkagi mees, mis sest, et vana.
Mina olen sellest põlvkonnast, kes nägi veel tüdrukuid ja naisi kleitides-seelikutes. Fantaasiale oli ruumi. Nüüd, pükste ajastul on sageli kogu ilu korraga letis. On seda, millele silm võiks jäädagi puhkama, kuid paraku ohtralt ka sellist, kus loodus on olnud kitsi või vastupidi, andnud rohkem kui vaja. Seda viimast on rohkem. Millegipärast paljud arvatavad, et liibuvad püksid parandavad mõõte. Tegelikult on ju vastupidi, need toovad esile ebameeldivalt karmi reaalsuse. Ning need minu empiirilised vaatlused seal maakonnalinnas kinnitavad tõsiasja, et pükste ostmine ongi üks suur kunst, mitte ainult naistel, vaid ka meestel.
Ning eneseanalüüsi korras. Sellises vaatamises pole midagi hämarat ega rõvedat. Pigem otsib pilk esteetilist ilu. Püksata ilu on klaviatuuril ühe nupuvajutuse kaugusel. Või siis lähimas kunstisaalis.
Postitused
11 kommentaari:
Mmm...jah. Mina naisterahvana vaatan ka. Vaatan ja mõnikord imestan. Eriti imestan neid madala värvliga kitsaid pükse, üle mille värvli tekivad toekamatel kopsakad "sangad" ja naine näeb välja kuidagi proportsioonist väljas - peenikesed jalakepid, kitsas puus ja voldiline keskkere. Aga kui rääkida mitte väljanägemisest, vaid mugavusest, siis sellised madala värvliga ülikitsad püksid on ka kohutavalt ebamugavad, iga liigutuse peale on tunne, et nüüd on tagumik paljas ja kohe kukuvad jalast... Rääkimata ebamugavusest nende kitsaste torude jalgaajamisel. Kuna värvel ei ole vöökohal, ei taha püksid ju üleval püsida ja peavad olema võimalikult tihedalt ümber.
Mehed kannavad üldiselt mõistlikku riietust, aga mõnede poiste hulgas (ikka veel) olev mood, kus püksivärvel ei ületa kannikatki, on ikka tõsiselt veider. Esiteks on see imelik vaadata, aga teiseks on see vist kohutavalt ebamugav.
Mood võiks teoreetiliselt olla see suund, mis aitab rõhutada inimeste ilu (ja vajadusel peita vigu). Võibolla olen ma moekunsti mõttest valesti aru saanud.
Mitte inimene ei pea olema moe ori, vaid mood peab teenima inimest. Ma ise kannan metsamehekostyymi, aga teise inimese seljas klassikaliselt hea riide tunnen ära, meil on suguvõsas geenides iseõmblemine ja lõigete tegemine. Praegused kahtlase lõikega riided on tegelikult väljaarenemata volyymiga noorte jaoks tehtud, aga eks 40-ne tahab kah veel noorte sekka kuuluda. Paraku soost olenemata keskealise inimese ainevahetus on aeglustumas ja figuur kogub tagavarasid, aga kaubamajad pakuvad keskealistele ja priskrmatele kodanikele ainult jõledaid porikarva v talumatu mustri ja materjalikäsitlusega kaltse.
Seelikute ja kleitidega on siuke lugu, et. Ma ei tea, kuidas teised, aga mina ei taha oma naiselikkust eksponeerida. Paljudes eluvaldkondades on ajalooline traditsioon naisi alavääristada ja ma ei taha paljudes kohtades ettetulevat seksikat möla tõrjuda, parem kohe riietusega märku anda, et oleme ikka tõsised mehed ja tegeleme asjaga.
Eks ta ole.
Aga igast soost ja vanuses inimene, kui ta on terve, õnnelik ja heas tujus, kannab heast materjalist ilusat riiet, pakub kaaskodanikele silmailu. Kahjuks on laiatarbemood kole ja enamus inimesi soost ja vanusest olenemata pigem õnnetud.
Püksid on kahtlemata meie laiuskraadil ka naistele üheksa kuud aastas otstarbekas riietusese. Nõustun, et seda enam tasuks poodides pakutava rikkaliku valiku juures järgida ostmisel sedasama tegumoodi. Igat tüüpi ja suuruses pepudele, kintsudele ning puusadele on olemas oma sobiv, ainuõige lõige.
Minule meeldivad ka siin, maal igapäevaselt tunked. Mõnikord on sellest aga ka pisike jama. Ma tõesti käin üliharva kusagil. Linna minnes läksin püksteriiuli juurde ja ... Mõistan nüüd seda naiselikku paanikat. Küsimus ei olnud enam selles, mis värvi ja materjalist. Põhiline oli see, et ühegi paari värvlinööp ei läinud enam kinni. Elus teist korda olen suutnud endale kasvatada pisikese kõhu. Masendav!
Loole lisatud pilt tõi esile mälestused Madridi Pradost ja sealt lahkudes ka stseenikese tänavalt, kus väga soliidselt riietatud härra kavatses meie daamide rahakotti varastada.Naised hoiatasid üksteisi naerdes teisi meie emakeeles ja vaene varas pidi saagita esimesse põiktänavasse pöörama.. E.-L.
Aga vat elame feministlikul ajastul, kus riietusega ei pea otseselt kellelegi muljet avaldama. Vaat et isegi ei tohi :) (vastasel juhul allub naine šovinistlikule maailmapildile, justkui eksisteeritaks ainult kellegi silmailuks). Ma üldiselt pooldan ka seda, et igaühel võiks olla õigus käia selliste riietega nagu endale meeldib. Tõsi, mitte kõigile ei sobi ühe ja sama lõikega riided. Aga vaba mees/naine vabal maal võib iseenest kanda, mida soovib.
Paljudes eluvaldkondades on ajalooline traditsioon naisi alavääristada ja ma ei taha paljudes kohtades ettetulevat seksikat möla tõrjuda, parem kohe riietusega märku anda, et oleme ikka tõsised mehed ja tegeleme asjaga.
Ma olen umbes samadel motiividel vahel ekstra roosadesse kleidikestesse vms tilulilusse riietunud, kui mul on ühtlasi võimalus oma oskusi näidata. Äge on nunnu kleidikesega häid mälumängutulemusi saada näiteks, lõhub stereotüüpe.
(kusjuures mälumängu puhul kaht stereotüüpi korraga: 1) nunnude kleidikestega käivad lollid tibid; 2) mälumängurid on koledad ja koledasti riides mehed.
Kunagi peeti esmajärguliseks keha kuju , ja et etem välja näha, olid terved õpetused erinevatele kehatüüpidele , mis lõikega riideid kanda .
Nüüd on moest tehtud eranditult äri,ja kliendi ümbermõõdud ja riideeseme lõige
on olulised vist ainult Kuldnõela nominantidele .
Aga olid ajad, kus meie esiemad isegi ajalehepaberit ja õletuuste põlvikutesse toppisid, et aga elujõulisem ja töövõimelisem välja näha .
Rääkimata siis sokikirjadest, mis pidid kandja säärt optiliselt suurendama .
Eks ta omamoodi pettus oli, nagu nüüd silikonrinnad ja rasvaimu :)
Krati, :)
"Minu vanaisa ütles ikka: "Naine on nii vana kui ta välja näeb, aga mees on vana alles siis, kui ta naiste vaatamise lõpetab!""
***
Seda ma lugesin praegu ühe teise inimese blogist.Sobib siia.
Postita kommentaar