Lugesin ligi kolmekümne aasta tagust ajalehte "Edasi". Seal on lugu sellest, kuidas Tartus käib "Vanemuise" pargi, see, mis Vanemuise ja Tiigi tänava vahel, purskkaevu ehitus. Ma pole tartlane ja seda purskkaevu pole kunagi näinud. Kindlasti mäletan aga Raekoja platsil olevat lakoonilist veeehitist. Seda, mis oli enne "Suudlevaid tudengeid". Sünni- ja aastakümneid ka kodulinnaks oleva Tallinna purskkaeve mäletan muidugi rohkem. Neid, mis silmarõõmu pakkusid juba ammu enne minu sündimist ja hilisemaid, mis järjest juurde tulid. Need hilisemad jätavad mind natuke külmaks. Mulle tundub, võib olla eksin, et kaheksakümnendad olidki meie linnaruumis, aga ka kolhoosikeskustes fontäänide kõrgaeg.
Aga meelde jäävad muidugi need lapsepõlve omad, mingid mälupildid ja emotsioonid. Isegi siis kui vaatan mõnda neist kaasaegsetelt fotodelt (autor A.Tšubrik, Eesti Roerichi Seltsi kodulehelt):
Selle sildi all, Kaheksakümnendad, uitan oma mõtetega lähiminevikus, tõmmates seoseid ja jooni oma lapsepõlve ning tänase päeva vahele. Mõtlen nüüd, et kas need lapsed, kes sündisid kaheksakümnendate lõpul, kas neil on samasuguseid helgeid mäluhetki kasvõi sellesama "Vanemuse" pargi purskaevuga seoses. Nii nagu minul on neid oma lapsepõlvest eredalt meeles. Võin näidata neilt fotodelt seda, kus seisis isa, kus ema ...
Postitused
7 kommentaari:
Hakkasin selle Vanemuise pargi purskkaevu kohta uurima, sest hetkel on nii see purskkaev kui ka seda ümbritsev park ikka väga räämas ja koledad ning leidsin sellised plaanid: http://uudised.err.ee/v/eesti/547c92a6-7ff6-4a9e-b8e4-abf5c2865f06
Vanemuise park on jõle jah. Ja tihti kohtab seal mehi, kes valju häälega sõimavad või pommivad oma turvakodust välja lipsanud ja närviliselt suitsu kiskuvaid naisi. Ma kasutan Sealkandis tasuta parkimise võimalust ja kesklinna koperdades on aastate jooksul kõike nähtud. Aga minu lemmikud on tudengid. Tehtagu see park ykskord korda, sest see jääb silma paljudele tartu kylalistele, nii tudengitele kui ka muuseumidest ja teatrist huvitujatele.
Ma ei suuda ära harjuda, et Koorti kits niimoodi seisab, nagu pildilt näha. ;)
Seitsmekümnendate algul sündinud poisi kiiks, mis teha.
Vanemuise pargist on omast ajast muidugi armsad mälestused, kurb, kui ta praegu räämas ja kole on...
Vanemuise park on kuidagi mittekoht, sealt traavitakse kiiruga läbi, mitte ei istuta pikemalt paigal. Ma arvan, et see soodustab räämastumist. Võib-olla on süüdi see, et Vanemuise õppehoone ei ole enam nii tähtis? Suur osa bioloogiat on sealt ju mujale kolinud.
Vrd Narva ühikate ja jõe vahelise pargiga, mis muutub suvel justkui tudengite elutoaks/spordisaaliks. Õpivad, mängivad lendava taldrikuga jne.
Kits jah, krt! Vaatasin kaua seda fotot enne kopeerimist, et midagi on nagu valesti, aga ei jaganud ära ...
Sellest leheartiklist lugesin, et betoonist valatud tiigi rinnatis saab olema maakividest. Nende vahel hakkavad kasvama lõosilmad, vees aga vesiroosid. Mitmele poole parki istutatakse hekid. Kusagil seal pargis olevat märgitud koht ka Lydia Koidula tulevasele monumendile.
kui igav mul oleks, kui Sa ei kirjutaks. nii tulevad hoopis teised teemad vihmamärgade akende taha.
Hekid seal isegi on ja vesiroosid ja tiigis ujuvad miskid kalad, aga ma kahtlustan, et need on seal kogemata. Lillepeenar ümber tiigi on täitsa kobe. Ja sügiseti tulevad pardid. Aga muidu kipub selline läbikäiguhoov olema jah. Ainukesed püsivamad külastajad kipuvad olenemata kellaajast häälekalt mörisema ja allakäigutrepil kõõluma.
Kusjuures see park jaguneb kuidagi kaheks - Tiigi tänava poolsel muruplatsil isegi istutakse ja suviti võetakse päikestki ja tihti näeb seal pruutpaare pildistamas (kõrval on ju registreeriv asutus). Vanemuise tänava poolne osa pargist on nii risti-rästi käiguteid ja radu täis, et ongi nagu läbikäiguhoov. Vahel keegi ikka puhkab pingil jalga ka, kui mörisejad kaugemal mörisevad ja pinke pole ümber lükatud või minema veetud, a pole selline koht, kus tahaks näiteks kevadel raamatut lugedes päikest püüda.
Postita kommentaar