Blogivõistlusest ja odekolonnist

Otsisin mina blogivõistluse nominentide hulgast oma nime moe- ja ilublogijate seast ja ei midagi - mind ei ole märgatud. Ometi olen kirjutanud siin blogis mõnikord nii ilust kui moest. Lõpuks nägin end mingis hädises arvamus- ja huumoriblogide kategoorias. Ma tean küll, et kõiki mu katseid teha nalja võetakse kui minu surmtõsist arvamust. Ning kõik minu arutlused kasvõi sõjast, haridusest, vaesusest või siis hoolitsuseta lastest tunduvad hirmus humoorikad. Siiski ma ei lase ennast heidutada ja ilutoodete lainel jätkan, äkki kunagi pääsen ka mina blogijate eliidi hulka. Abiks selles teemas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee, Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu häälekandjas "Rahva Hääl"(nr.13362) ilmunud Mart Ummelase arvamusartikkel "Medali tagakülg". Ligi kolmkümmend aastat tagasi muretses pärastine tuntud raadiohääl ja nüüd vastuolulise Tallinna Televisiooni juht, siis aga veel Eesti Nõukogude Entsoklüpeedia kirjanduse ja kunsti toimetaja ilutoodete vähesuse ja nende mitteotstarbelise kasutamise pärast.

Sellest viimasest tollal kolmekümne kolmene Mart alustabki. !986. aastal elasime karskuspropaganda tähe all. Mäletate ju neid töö juures peetud sünnipäevi, kus tervitusnaps oli serveeritud konspiratsiooni mõttes kohvitassidesse? Autor siis räägibki sellest, et alkoholijoobe saavutamiseks kasutavad mõned kaaskodanikud kodukeemia ja kosmeetikavahendeid. Ei teadnud tema ega mina, et nende toodete tarbimise kõrgaeg on alles veel ees. Siis juba iseseisvas Eesti Vabariigis. Ning teadmata oli ka see, et veel kolmkümmend aastat hiljem arutatakse lausa parlamendi tasandil, kuidas odekolonnijoomisest maksudena kasu lõigata.

Mart oli selle arvamuse kirjutamise ajal juba trenditeadlik. Tema kritiseeris poodide kaubavalikut, kus sellist odavparfümeeriat üldse müüakse: "Nagu üldiselt teada, ei ole kanged piirituselahused üldse kohased, et neid pidevalt näonaha puhastamiseks või värskendamiseks kasutada, pealegi ei kulu neid habemeajamisel nii palju, et iga töötav inimene ei saaks 1-2 kuu tagant osta ka märksa paremaid, kuid pisut kallimaid spetsiaalseid after shave'e."

Ma pole ammu sattunud meie supermarketite parfümeeriariiulite juurde. Viimane kord nägin aga küll, et see peenutseva nimega after shave riiul on külluslik ja suhteliselt kallis. Ometi tean ka seda, et suuremates alevites või väikelinnades on nädalalõppudel oma letid laiali laotanud tänapäeva harjuskid. Sealt saab ikka seda "head" vene kasekest, sidruni oma või kolmekordset ja ostjaid jätkub. Ikka see vana küsimus, kas vaesus tingib alkoholismi või vastupidi. Normaalinimese loogika kohaselt peaksime ju igati kaasa noogutama järjekordsele alkoholi aktsiisitõusule. Reaalelu näinud inimesed teavad hoopis seda, et sõltuvuste küüsis vaevlavad inimesed ja nende pered-lapsed satuvad veel suuremasse vaesusesse. Sõltuvus ja vaesus on omavahel seotud.

Ummelas aga jätkab: "Tuleb tunnistada ka, et aastakümneid on kodumaine kosmeetikatööstus sisuliselt eiranud teadlikuma tarbija kasvanud nõudmisi, jätkates hinnalise tooraine raiskamist kehva, vähemineva, ajast ja arust sortimendiga kauba tootmise peale." Vahemärkusena küsiks täna, anno 2015, kas meil enam üldse eksisteeribki mingit kodumaist kosmeetikatööstust? Mart toob konkreetseid näiteid. Tallinna Parfümeeria- ja Toidurasvade Kombinaat on otsustanud loobuda seebi valmistamisest.

Kritiseeritakse ka "Flora" spetsialiseerumist põhiliselt maalrivärvidele ja "Orto" šampoonide aastakümneid muutumatule sortimendile.

Autor teeb julge järelduse: "Maailmapraktika näitab, et kosmeetkaturul pole kunagi liiga kitsas, üritajaid jätkub, ehkki maailmaturg on sõna otseses mõttes kõikvõimalike ja üha uuenevate kosmeetikavahenditega üle ujutatud, tähtsal kohal nende seas on saritooted, mis koosnevad kuni mitukümnest kõige peenemagi tarbija nõudmisi rahuldavast hügieeni- ja kosmeetkavahendist."

Jah, aastakümnete möödumisel võiks üleolevalt küsida, kui palju oleks selle pildil oleva "margariinitehase" lasteseepide sarjal tarbijaid? Kaheksakümnendatel kui tehase korstnast tulev loomakorjuste kuumtöötlemise hais mattis teinekord kogu asumi, siis vaevalt. Täna, ökoteadlikus ja rohelise maailmavaate tingimustes äkki tõepoolest.