Me siin meestega arutasime ...
Lõppkokkuvõttes sai ju igaüks oma, mis on igati hea. Samas on tulemustesse salvestatud suurem tõenäosus kui kunagi varem ennetähtaegseteks valimisteks. Selle ühisosa leidmine on ikka väga raske kui mitte võimatu. Need, kes uskusid ja usuvad mingeid valimislubadusi saavad muidugi petta, järjekordselt.
Mingi ja peamine ühisosa on kahlemata kõigil sajaühel valituks osutunutel. See on pereeelarve stabiilsus järgnevaks neljaks aastaks. Muidugi ütlevad nad kõik, et nende liikumapanevaks jõuks on olnud ja jääb isetu soov töötada palehigis meie paljukannatanud isamaa hüvanguks, kuidas siis teisiti. Tegelikult on valimistes aga alati kandideerijate isikliku elu lootusi ja traagikat. Seda viimast mõned väljajäänud ei varjagi. Inimene kohaneb kasinate tingimustega, kuid veelgi enam harjutakse muretu olmega. Seega draamat on palju ja samavõrd rõõmu. Selles võtmes on minul näiteks väga hea meel võimsa tulemuse teinud uuspoliitiku pärast, kes viimased aastad olnud põhiliselt naise ülalpidamisel. Et tema saab nüüd lastele öelda, et tasun kõik teie emme vaeva. Poliitika on paljudele kui mitte enamikule võimalus isikliku elu ja olme korraldamiseks.
Meeldib muidugi uustulijate naiivsus. Küsimus on ajas, mil süsteem jõuab nad tasalülitada. Just see lühike ajavahemik inimesest poliitikuks saamiseni on oluline. See toob kaasa muutusi. Ülejäänud aeg on status quo säilitamine. Kusagilt lugesin pealkirja, et valimistulemus on oluline 200 ametikoha jagamiseks. Minu arvates on see arv mitmeid kordi suurem kui lisada avaliku sektori võtmepositsioonidele kõik vihmavarjuhoidjad ja kohvikeetjad, pisikeste ja suurte riigiettevõtete, -ametite, -sihtasutuste järgmise nelja aasta jooksul komplekteeritavad töökohad. Ka "väikestele" püüdlikele inimestele annavad möödunud valimised võimalusi või vastupidi. Hea toon koalitsiooniläbirääkimistel ei luba koheselt asuda peamise juurde - kellele mida ja kui palju. Tegelikult on see aga põhiline küsimus - kaader otsustab kõik, nagu meie ajal öeldi.
Valimiste võitja? Kahtlemata on selleks võitjaerakonna tagatuba. Tagatoale vajalikud ja oskuslikud vangerdused kandidaatide nimekirjade koostamisel andis võimaluse tõrjuda isemõtlejad pumbast kaugemale ja lisada piisaval hulgal värsket kogenematust. Võitjate suurimaks probleemiks kujuneb kahe uue erakonna lisandumine parlamenti. Supp on nüüd palju kesisem ja lahjem. Oskuslikul tegutsemisel saab siiski kulbiga põhjast paksemat ning partneritele pakkuda maitsvat puljongit. Näljane kõht kiidab teatavasti kõike, mis söögiks antakse. Söövad isukalt, samas valijatele kinnitades, et poliitika on kompromisside kunst.
Kuna me valijatena oleme kõik kahtlemata väga targad ja ülimalt arukad inimesed, siis valimiste ajal tuleb alati arutlusele kandidaatide vaimne võimekus. Meil on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Tundub, et seekord on siis halvem aeg. Hinnang on muidugi empiiriline, kuid ometi tundub sissepääsenute nimekirja uurides, et saadikute summaarne või siis keskmine IQ pole seekord rekordkõrgusel. Kuid mine seda täpselt tea, mõõta ju ei saa. On ju ka võrdväärseid muutusi, näiteks üks väljajäänud sportlane = üks sissepääsenud ekraanistaar. Või kuidagi sedamoodi.
Kõige positiivsem kogu loos on muidugi see, et kuus on parem kui neli. Suurem tõenäosus, et teerulliga saavad järgneval perioodil veel mitmed sõita.
Postitused
7 kommentaari:
Minu arvates näitasid valimised, et inimesed on oma eluga rahul, ei soovi muutusi.
Ma tõlgendaksin seda rahulolu üldinimliku sooviga omada elus stabiilsust. Paraku ei mõisteta, et stabiilsuse ja stagnatsiooni piirjoon on hägune. Mulle isiklikult näitasid valimisprogrammid ja -debatid seda, et puudub idee ja tahe poliitilise mõtlemise muutmiseks. Oli küll sellesuunalisi loosungeid, kuid mitte sisu.
Näiliselt ju fokusseeriti mingitele "olulistele" detailidele, mis kohati muutus populismiks, kuid terviku nägemisega on poliitikutel raskusi. Räägitakse näiteks tööjõumaksude alandamisest majanduse elavdamiseks, mis tundub igati õige. Samas ei aduta või siis ei räägita samaaegselt, et nende maksude alandamine tingib vajaduse kogu tervishoiu ja sotsiaalsfääri fundamentaalseks ümberkorralduseks. Selliseid näiteid võib tuua palju.
Alates pühapäevast olen ma mõelnud, millised oleks pidanud olema valimistulemused, et inimesed rahule oleks jäänud?
Kas siis, kui Kesk oleks pika puuga võitnud?(palju puudu ei jäänud) Või kui "uued" oleks saanud pooled häältest? Või siis, kui hääled oleks jagunenud enamvähem võrdselt kõikide erakondade vahel?
Ma niisama küsin...
Aga minu arvates rahva enamus ongi rahul. See 30% valijatest, kes andsid oma hääle võitjaparteile ja need 40%, kes hääletamas ei käinud.
Iga rahvas väärib oma valitsejaid. Kui ma kuulen inimeste rahulolematust kas valimistulemustega või valitsusega, siis mõtlen, et huvitav küll, kust neid imevalitsusi või -poliitikuid võtma peaks? Ostma valitsemisteenust Soomest sisse (koos riigieelarve vabade vahenditega)?
Sellega arvamusega nõustun täielikult. Eelkõige seepärast, et poliitikasse sisenemine on kõigile vaba ning selles edenemine mõjutajate-otsustajate liigasse suhteliselt lihtne.
Omaenda väikestes eludes oleme kõik ise valitsused, presidendid ja kuningad. Kurb on ainult see, et paljude selliste maailmakeste poliitika ja diplomaatia koosneb säästueelarvest ja pidevatest ultimaatumite vastuvõtmisest.
Postita kommentaar