Märts on teatrikuu. Seda juba üle viiekümne aasta. Mõned nõukogude ajal loodud traditsioonid on jätkusuutlikud ja pole õnneks kergekäeliselt visatud ideoloogia prügikasti. 1987. aastal kirjutab ajalehe "Edasi" huumorinurgas "Herilane" teatriteemalise kultuurikommentaari satiirik Ülo Randviir (1940-1993). Ta jutustab loo sellest, kuidas Tartu teatrihoone platool on välisturistid. Üks neist viipab alla jõe poole ja avaldab arvamust, et seal vist on nende teater. Ülo sekkub asjasse selgitades, et see seal on hoopis turuhoone, teater on aga meie selja taga. Välismaalased on hämmingus. Nad arvasid millegipärast, et nad seisavad mingi kombinaadi ees. Minu mäletamist mööda "Vanemuise" suurt maja kutsutigi pärast valmimist pikka aega külmhooneks või midagi sarnast.
Maalidega on nii, et võtad seinalt maha ja paned riidekapi taha peitu kui oled sellest tüdinenud või muutub tapeedi värv. Arhitektuuriga seda teha ei saa. Hoone seisab ja on oma koha peal pikka aega. Seitsmekümnendatel ja hiljem sündinutele on see teatrihoone silmale harjumuspärane, puudub võrdlus, oli ja on. Jääb vaid maitse küsimus, kas on ilus või mitte. Varasemate aastakäikude inimestele oli 1967. aastal valminud hoone rohkem pinnuks silmas. Kas oli selleks võõras arhitektuurivorm või midagi muud subjektiivset, ei tea. Seda ma mõistan küll, et Randviiru humoreskis viidatud Turuhoone oli ja on üks mõjus ehitis, mida annab võrrelda teatrihoonega.
Kuigi minu arvates ei tulnud turuhoone suursugusus teatrimaja poolt vaadatuna noil kaheksakümnendatel nüüd küll väga esile. Seda tollase bussijaama betoonputka (arhitekt sellelgi rajatisel ...) ja sinna juurde kuuluva sigri-migri pärast.
Seda "päris", vana teatrimaja sai Ülo Randviir mäletada vaid varemetena. Ta oli nelja aastane kui maja sõjas oluliselt kannatada sai ja kaheksateistkümnene noormees kui need müürid õhati.
Olen minagi seda vana "Vanemuise" teatrit näinud vaid fotodelt. Võrdlen praegusega, kõige ülemisema fotoga ... Jah, maitse küsimus.
Ülo Randviir kirjutab selle teatri- ja turuhoone võrdluses: "Ka meie sõjaeelse teatrihoonega poleks selline piinlik arusaamatus kuidagi võimalik olnud. See oli teater iga kandi pealt, vaata kust tahes." Ning pisut hiljem jätkab radikaalselt: "Ehkki neil pagana välismaalastel oli teatud määral õigus, jäi, nagu öeldakse, okas ometi hinge. Ja nostalgiliste mõlgutustega asja ei paranda. Mida siis ette võtta, et tulevikus niisuguseid skandaalseid arusaamatusi ära hoida? Kõige tõhusamalt aitaks siin muidugi dünamiit." Need read on kirja pandud kaheksakümnendate aastate lõpul. Satiirikule polnud saatuse poolt antud võimalust näha, mis edasi saab.
Täna kõnnivad teatri- ja turuhoone vahele kerkinud majast mööda, sisse ja välja, kümneaastased lapsed. Nende mõtetes ja väikeses mälus on see maja olnud seal kogu nende elu.
Postitused
9 kommentaari:
Sellele praegusele teatrimajale on ju terve rida juurde- ja külgeehitisi tehtud ja nüüd ta enm väga laudahoone moodi välja ei näe. Aga enne oli kole küll ja silmale paha vaadata.
Huvitav, et ma mäletan poleemikat ainult Vanemuise koha pealt. Samal ajal valmis ka Pärnu teatri maja. Mõlema uue hoone avaminegi toimus täpselt samal päeval, 03.novembril 1967. aastal. Pärnakad olid vist uue teatrihoone väljanägemisega järelikult rahul?
Veel kord siis teatri-lainel :)
Minu jaoks on olnud nö vana "Vanemuine" see hoone, mis asus Vanemuise tänaval ülikooli õppehoone vastas.
http://www.vanemuine.ee/teater/teatrimajad/vanemuise-vaike-maja/
Ja ma pole kordagi isegi mõelnud, kus pesitses teater need 20 sõjajärgset aastat. Ja kas uus hoone asub samas kohas, kus oli vana, puruks pommitatud hoone? Ja see nö "Vanemuise" väike maja... tema roll läbi ajaloo.
Kindlasti on kuskil täpsemat juttu. kiir-guugeldamise ei andnud tulemusi...
Minu teada oli uue maja ehitamiseks arhitektuurikonkurss, kus pidi projekteerimisel arvestama vanade seinte kasutamisega, aga ehitamiseni läks aega ja lõpuks ehitati ikkagi kõik uus. Aga kas te teate, et Vanemuise uuele majale plaanitakse juurdeehitust?http://www.tartu.ee/data/VANEMUISE_LAIENDUSE_VOISTLUS.html
Ja palju huvitavaid pilte läbi ajaloo ;)
https://vanadasjad.wordpress.com/2012/01/22/vanemuise-teater/
Juurdeehituse võidutöö mulle meeldib - jällegi see meeldib, ei meeldi küsimus. Kindlasti ei meeldi mulle aga 2005. aastal valminud Kaubamaja hoone. Ning ma ei tea, kas sellele hoonele korraldati mingit arhitektuurivõistlust?
Selle päris esimese teatrihoone, Vanemuise seltsi maja ehitusloost on huvitav tõmmata seoseid tänapäevaga. praeguses mõistes MTÜ otsustas ehitada maja. Seltsi liikmed panid rahad kokku, tehti korjandusi, võeti laenu. Ning maja ehitati valmis. Täna lõpetab enamus mittetulundusühinguid tegevuse kui kukub ära riigipoolne toetus, projektirahad. Tundub, et isegi tolle aja vaesed olid rikkad, et arendada oma väikeste kopikatega ühistegevust. Vastukaaluks siis tänapäeva rikkad, kes oma "edetabeli kohale" vaatamata on nii vaesed, et ilma riigi toetuseta ei saa aateliselt tehtud midagi.
no mõni ikka saab. Manitski tuleb pähe.
Kaubamaja uue hoone kohta ei ole ise nii palju lugenud, aga kunstnikust sõber, kes on asjasse rohkem süvenenud, rääkis, et ehitatud hoone ei vasta tegelikult algsele projektile. Et projektil olid need sammastikud tähtsamas rollis ja suurema mahuga, ülejäänud karp selle võrra väiksem ja koguehitis selle võrra õhulisem. Aga ahnus tuli peale, taheti krundi peale rohkem poepinda mahutada ja sammaskäike kärbiti.
Tänapäeva rikaste koha pealt muidugi lahmin laaste lennutades. Ma tahan uskuda, et meie kõrval on palju omadega hästi toimetulevaid inimesi, kes panustavad oma vahendeid ühis- ja heategevuseks ilma suurema kärata.
ja on ka omadega mitte-nii-hästi toimetulevaid inimesi, kes ikkagi panustavad. kasvõi kirjanduse ja kunsti tegemine käib ju suuresti vabatahtlikkuse korras, vahel isegi peale makstes.
Postita kommentaar