Töö on töö - strippar

Mul käib naaberkülast üks pere ikka kohvi joomas. Tihti ka lapsed kaasas. Neid on suuremaid ja väiksemaid. Pere suurim tütar rääkis ükskord mulle, et nende kõige vanem vend tegeleb stripptantsuga. Tegelikult üritab noormees õppida kõrgkoolis ja vabal ajal putitab arvuteid. Või oli see nüüd vastupidi, et vabal ajal õpib? Igatahes mul oli tema arvutioskust vaja ja palusin, et kui vanematekoju tuleb, siis tulgu ka minu juurest läbi. Nüüd käiski ema, isa ja sellesama õega. Selle strippamise võtsid noored ise jutuks. Näitasid mulle telefonist liikuvat pilti mingist tema esinemisest. Polnud viga. Koreograafia oli vast huvitavam kui meie tuntumal ala viljelejal. Aga ma pole vist päris õige inimene sellist asja hindama.

Arendasime siis selleteemalist seltskondlikku vestlust. Eks ma sain natuke ka aru, et see oli samas mingit sorti suhtumise test. Külavärk - jutud levivad. Asi oli alguse saanud mingist ülemeelikust tudengiõhtust. Ja siis tulid mõned tellimused. Leivatööna võiks asi päris ära tasuda. Honorar pooletunnise programmi eest küündib minu poole kuu pensioni suuruseni. Lihtsalt neid tellimusi niiväga polegi - selline kuumade eesti tüdrukute asi. Mõistetav ka kui otseselt ja teadlikult ei reklaami. Ning ka suhtumist sellesse töösse on igasugust. Mõned noore mehe sookaaslased on veendunud, et see on ilmtingimata mingi homoteema. Teised imetlevad poisi julgust olla üle eelarvamustest, iseenda ja ümbritsevate omast.

Huvitav oli jälgida, et pereema oli meie vestluses võrdväärne partner. Isa oli vait ja nohises. Kui noored tahtsid mulle telefonist näidata veel ühte tantsunumbrit tõusis isa otsustavalt ülesse, võttis taskust autovõtmed ja andis lakoonilise korralduse: "Koju!". Aga arvuti sain korda.