Istun kirjutuslaua taga ja vaatan külavaheteele. Võõrad ikka imestavad, et oleks nagu teisel korrusel. Nii see pole. Maja lihtsalt künkaveerele sedasi sätitud, et kõrvaltoas astu õuest kasvõi akna kaudu sisse, sedavõrd madal on, kuid maja vastaspoolel, selles toas nagu köögiski on maapinnani mitu meetrit. Mõnikord kui suur masendus ligi hiilib, siis pilk on tihti teel ja mõtlen, et kui mõni lähedane seda mööda nüüd tuleks. Seepärast mu töölaud ongi akna all. Seda tusatuju mul enam väga tihti polegi, eriti nüüd kui päevad jälle pikemad ja valgemad. Järgmine kuu aga ometi ootan ja loodan, et nad, need lähedased, kõik üheskoos korra ikka tulevad. Tare saab siis rahvast täis. Iga aastaga on tõenäosus näha kõiki ühel ajal pisut väiksem. Erinevad riigid, lennukid ja paadid. Igaühel enda pere plaanid, suurtel leivatöö ja kohustused, sõbrad ja hobid ning koos väikestega muidu omatähtsad tegemised. Loodan aga ikkagi.
Postitused
2 kommentaari:
kümmekond aastat tagasi unistasin väikesest majast ja lauast, mis akna all. majakegi oli valmis vaadatud. siis tuli pikk ja pime sügis ning lõin kartma. Üksindust.
Nüüd olen aru saanud, et ka korteris võib üksindust tunda.
selle vastu aitab tõeliselt Sinu loo pealkiri. Küll nad tulevad, kuhu nad pääsevad!
Tänan, Emmeliina. Kasutades musta huumorit: Tulevad muidugi. Kui mitte varem, siis vähemalt matustele (lootes, et mõnel midagi tähtsamat vahele ei tule) :).
Postita kommentaar