reede, 25. aprill 2014

Televiisor, filmid ja emotsioonid

Mitu kuud polnud telepilti. See asi töötab mul satelliidi pealt. Antenn ise on majast kaugel ja juhe maa sees. Külm oli maad kergitanud ja kaabel läks katki. Eelmisel nädalal mässasin mõni tund ja sain pildi jälle ette. Nüüd keetsin endale mitmel õhtul melissiteed, et teen endale mõnusa olemise ja vaatan televiisorit. Ei tea milles asi. Ei haakunud millegagi, mida näidati. Sirvisin läbi ka kõik filmikanalid, kuid sama lugu. Mingil eluperioodil vaatasin palju filme. Võib olla liiga palju. Seepärast tean, kuidas seda "suppi keedetakse". Filmitegijatel on minusuguseid raske konksu otsa saada. Isegi kui on hea film.
Pildinäide tuntud megafilmist pole tujurikkumiseks ja ega ma siis filme päris sellises võtmes ka ei vaata. Hea film loobki vaatajas emotsioone vaatamata isegi sellele kui episood on lahendatud loogikavabalt. Kui kogu lugu ja tegelased ei oma vähimatki seost reaalsusega ning kui ekraanikangelased mängivad kaadris emotsioone, mis tavaelus viiks neid ravile. Enamus filme ongi suur illusioon, et mitte öelda pettus.
 
Milleks kogu see jutt? Ütlemata palju on kirjutatud, räägitud ja vaieldud audiovisuaalkultuuri mõjust lastele. Ma arvan, et veel võiks rääkida. Sellest, kuidas seebiooperid mõjutavad naiivsemate ja nõrganärvilisemate maailmapilti, nende reageeringuid elulistes situatsioonides. Paar nädalat tagasi olin seebise melodraama tunnistajaks päriselus. Kahekümnesed noored, suur armastus ja isegi kooselu, selle tunde ühepoolne jahtumine, suhete klaarimine ja grande finale - tüdruku, andunud seebikavaataja pisaratega lahkumine pimedasse öösse. Enesetappu sooritama. Õnneks sai kõik korda. Jätkus otsijaid ja hiljem lohutajaid. Kuuldavasti pidavat kangelannal olema ka silmapiiril uus poiss.

7 kommentaari:

krati ütles ...

Kas ainult seebiooperid on need, mis me kasvavat põlvkonda tegelikkusest eemaldavad ?

Kirjandus ju ka, ja üldse kunst . Palju on inimesi, kellele realism meeldib ? Mulle näiteks meeldib ka Klimt rohkem kui Repin või Jozef Israëls .

Eks see leppimine, et maailm on selline , nagu ta on, tuleb ajapikku. Kui tuleb .

Hundi ulg ütles ...

Antud jutu tegelased raamatuid vaevalt loevad. Ega ma selleski kindel pole kas üldse enam loetakse. Noorte seas vast mingi marginaalne vähemus?

krati ütles ...

Paar päeva tagasi ajas miski vägi mind ühte kesklinna antiiki . Otsima kahte aastakäiku kikiaegseid naisteajakirju, mis mul ikka endiselt puudu on .

Kuna ma ei olnud seal ammu käinud, siis avaldasin imestust muutunud situatsiooni üle . Antikvaar kurtis mulle, et rahvas ei käi, ja noored ei loe vist enam üldse .

Aga mis siin imestada : omal ajal oli vist Jüri Mõis see mees, kes teatas:" Mul pole elu sees nii igav olnud, et ma oleksin pidanud lugema "
Härra muidugi liialdab tugevasti, sest õpikud on ju ka raamatud ?
Aga ehk tal avaldus juba ärivaist varakult ja ta ostis oma koolilõputunnistuse ?

Mad Max ütles ...

Korduvalt kuuldud jutt, et raamatuid lugevad inimesed on paremad kui teised. Ja-jah.

Millegipärast aga tuleb just nendelt raamatu-intelligentidelt pidevalt kurtmist ja vingumist. Küll on need pahad ja teised on nõmedad jne.

Mina olen ka palju raamatuid lugenud ja arvan, et just selle tõttu ma olengi luuser. Oleks ma nooruses vähem lugenud ja rohkem "ässadega" hänginud, siis ei oleks ma selline blogisid kommenteeriv jobu.

Hundi ulg ütles ...

Pole see midagi "jobu" kommentaar. Mõelda, millal see televiisor alles tuli, hilisematest asjadest rääkimata. Seepärast minu varajane lapsepõlv mööduski raamatutest ja raadiost "elutarkust" saades. Ning nagu kõigi asjadega, liialdamine on kurjast. Raamatunohik või telesõltlane, arvutifriik jne., ega suurt vahet pole. Päris elu tuleb ka elada.

krati ütles ...

Kas Mad Max on spetsiaalselt endale konto teinud teada andmaks, kui jobud mõtlevad ja midagi arvavad inimesed on ?
Kui tema end jobuna tunneb, on see tema probleem .

Mina paraku ei saanud tema mõttemaailma rohkem näha, kui ta siinses ühes kommentaaris näha on andnud.

Seega eeldan, et spetsiaalselt taheti oma põlgust intelligendikeste vastu üles näidata.

Kuna raamatute ja kunsti teemat puudutasin mina esimesena siis leian, et Teie kommentaar oli minule määratud . Ja vastan ka vastavalt :

Mina näiteks ei kahetse , et noorena palju lugesin .

Aga ei ole ma poole sõnaga kuskil kirjutanud, et vähem haritud inimesed jobud on.

See oli nüüd Teie arvamus. Minule ei maksa sõnu suhu panna . Ega püüda suud kinni toppida .

Ja nii jobu ma küll ei ole, et vaikselt solvangu alla neelan .

Anonüümne ütles ...

Mu tütar on väga heasüdamlik aga pisut naiivne. Ta sai hiljuti hakkama tõelise prohmakaga. Pole ju arukas küsida oma trennikaaslastelt "Kellele meeldib Entroopia (Entropia Universe)"? ja kui osad olid käe tõstnud, lisada "Leeni rääkis, et need kellele meeldib Entroopia on rumalad". Sedasoi sa uusi sõpru ei võida, eksole. Raamatutega on sama asi. Raamatufännid lasevad inimestel käe tõsta ja lisavad siis, et kõik on lollid. No milleks?

asjadest