Nüüd on see siis jälle alanud ja hirmsamaks läheb. Puud on raagus, kuldne sügis on läbi. Valgust jääb üha vähemaks. Kõigi nende pagendusaastate jooksul on see kordunud aastast aastasse. Peaks olema juba harjunud. Ometi imestan, et need inimese hämaramad, varjatumad tundevarjundid otsivad taaskord mind ülesse. Ma pole kunagi pimedust kartnud, ka lapsena mitte. Aga viimased kümme aastat on novembripimedus mind hirmutanud. Niigi kehv uni jääb veelgi viletsamaks, uneaeg hüppeliseks ja lühikeseks, unenäod painavamaks. Novembri unenäod on mitmesugused. Algavad kõik hästi, kuid enamus neist lõppevad totaalse eksimisega, õige tee mitteleidmisega, millegi olulise kaotamisega, mida kuidagi ei suuda leida. Otsid, otsid lootusetult, kuni päristeadvus ütleb: sa ei pea seda ebameeldivat tunnet tundma, ärka ülesse! Ning siis need teised, meeldivad unenäod. Ärgates tunned ääretut nukrust, et kõik see ilus ja hea oli kahjuks vaid unenägu.
Unenägudes ning pikkades pimedates hommiku- ja õhtutundides jõuad piisavalt analüüsida oma elu. Miks läks kõik just nii nagu on. Selline kasutu ninanokkimine, et mida oleks saanud elu pöördepunktides teha teisiti ja mis siis kõik oleks olnud. Mõtled, miks mu iseloom kujunes selliseks nagu ta oli ja on, millised olid need õiged ja valed otsused, mis muutsid mind selliseks, kes ma olen. Või siis, miks ma korduvalt oma elus reha peale astusin? Kas see reha oli see, mis lõplikult hävitas mu enesekindluse ja muutis mind seltskondlikust inimesest ääretult inimpelglikuks vanaks meheks? Igasuguseid mõtteid liigub virr-varrina. Ja kuigi need asjad siin üksinduses on igati lahatud ja lahterdatud, otsid ikkagi tahtmatult ja meeleheitlikult tõde. Ja juba seegi asjaolu paneb mind saabunud pimedusekuud pelgama ja vihkama.
Lasin silmad üle selle, mida just kirjutasin. Sellised postitused tekitavad iseendas piinlikust. Aga las olla - november.
Postitused
15 kommentaari:
Keegi netituttav kunagi nimetas novembrit sügiskaamoseks. Ei olnud mina endale siiani teadvustanud, et ka mind võib see kummitama tulla.
Ei maksa piinlikkust tunda eluliselt loogiliste küsimuste osas . Usun, et Sa pole ainus , kes neid esitanud on.
Ei teagii, mis see normaalsem on :kas muutuda elupõletajast erakuks posti otsas või vastupidi . Et siis kas süüa enne dessert ja siis asuda chilli juurde, või jääb magustoit viimaseks.
Võimalus on ka selline menüü : dessert, chilli, ja dessert.
Ise püüan selle viimase juurde jõuda menüüs.
Vägagi eluline. Häbeneda pole midagi.
pole midagi - elame veel :)
Kaamos on soome keeles polaaröö, eesti keeles on seda sõna hakatud kasutama viimasel ajal.
Kuigi ma arvan, et polaaröö ajal Lapimaal, kus on siis ju ka lumi, polegi nii masendav, kui meie november.
Minulgi on igal aastal raske novembriga hakkama saada, aga igal aastal on see otsa saanud. Küünlaid kulub õhtuti küll palju.
Aga kahetsemine on täiesti mõttetu. Enam ei saa ju midagi muuta. Ei saa võtta uut duublit, nagu filmis.
On tunne,et selliseid inimesi on meil palju. Samasuguse mõtlemise ja arutlemisega,millel ei tule lõppu...Unenägude seisukohalt olen mõelnud külastada psühholoogi,kuid kardan pettumust---sõber käis ,targemaks ei saanud,ja suurest rahast ilma niikui niuhti.Pidevalt ekslemine,väljapääsu otsimine,labürindid,lootusetud lõppjaamad,hirmu ei ole,aga see süngus ja lootusetus,kuni ärkamiseni.Noh,inimene ilmselt tahab eluselgust,kuid ei lahenda seda ära.Nädal tagasi nägin esimest korda,et s a i n välja kuskilt ruumist!Hakkasin lootma mingit hingekiirgust! Mine sa tea.
Edu!
Tallinnlanna
Sellised mõtisklused ei ole halvad ega ülearused, sest nende läbi suureneb elutarkus. Mida Sul, Hundike, on muidugi niigi, aga kui miski pidevalt painab, on see veel oma hinges lahti mõtestamata.
Ma mõtlen nii.
Ja vanadus on elutarkuse kirgastumise aeg. See on ilus ja õige.
Palju koledam oleks olla nende pensionäride ridades, kes kuskil kaupluse avamisel supersoodsate telekate pärast ükesteisest üle ronivad. Vot siis ma saan aru, et oleks häbi sellest kirjutada.
Olen samuti muutunud järjest üksildasemaks, aga see mõjub mulle rahustavalt.
Kirjutasid silmad märjaks...
Minul kulub novembris rohkem veini, küünlaid ja telefoniarved pealinna sõbrannaga muudkui kasvavad.
Tuttav tunne, suvalisest aastaajast.
Mul aitas see, kui hakkasin asja võimalikult vahetult, teadvuse voona kirja panema. Paberile kirjutades kusjuures oli parem, võib-olla selline peenmotoorika kasutamine rahustab meeli.
Sa oled igatahes üks väärt vana mees.
jah, oled küll.
Kuidagi hea tunne jääb su plogist vananemise osas sisse. Et nii inimlikult ja ehedalt ja päriselt ja kirjaoskajalt saab olla.
Ja et tunded jäävad ka alles, ikka nüansside ja varjundite ja suurte hoovustena. Ikka väga õudne oleks ühel päeval avastada, et neid enam polegi!
Nii et sa oled omamoodi eeskuju mulle.
Kümme aastat kardad ja vihkad novembripimedust, lapsena ei kartnud. Olid seltskondlik, nüüd pole. Labürindid, ekslemine, väljapääsmatus...
See kõik on kirjutatud nii ausalt ja siiralt, et tähelepanu läheb probleemilt ära ja me näeme selles isegi ilu. Ometi on nii elada vaev. Kuigi oled otsinud, pole leidnud hingerahu.
Kuna ühel kommenteerijal ja ehk veel mõnel samad mured, siis panen siia ühe lingi.
See peab olema lahendamata ja ehk ka teadvustamata häbi probleem (see reha oma tagajärgedega). Aga mis ikkagi on häbi?
Minu arust on selles artiklis häbi olemus ja seos stressiga väga hästi lahti kirjutatud ja mina olen siit enda jaoks üht-teist leidnud. Ehk on teistelegi abiks.
Ja ärge laske ennast segada, et probleemi vaadatakse läbi pastoriameti.
http://hingehoid.ee/images/stories/lugemist/Habi_ja_stress-Binau.pdf
Tuleb päev, kus armastad novembrit just tema pimeduse ja aja pärast, kus ei saa ega peagi midagi tegema.
Leppimine sellega, et pead leppima sellega, mis on... minu november.
No mis mõttes näed unes, et keegi Sind armastas... Loen neid kommentaare ja selge see, et Sind armastatakse ja oluliseks ja eeskuju näitavaks peetakse. Tahtsin midagi kirjutada Sulle, aga kõik teised on juba ette jõudnud.
Inimpelgurlus, kaamos ja nostalgia ning igatsus millegi lõplikult kadunud järele muidugi ei ole kuidagi ealised iseärasused. Ma veedaks terve oktembri teki sisse mähituna voodi all, kui võimalik oleks...
Noh - pai, nagu ikka :)
Eks see meeleolude vaheldus ole üks inimeseks olemise loomulik osa. See, mis kinnitab, et meie vaimuelu on terve. Pidev nukrus ja kurbus on kindlasti üks tuntud haigus. Pidev rõõm ja õnn aga arvatavasti teine - debiilsus. Seniilsus tuleb niikuinii kui ainult surm enne ära ei kutsu :)
Olen selle postituse eest sulle südamest tänulik. Mindki on tänavune november kuidagi kurvameelseks ja üksildaseks muutnud. Tahaksin lihtsalt kodus olla, ei kannata mingit kisa ja kära, kuid samas nagu kardan seda vaikust, mis laseb kõige üle pikalt järele mõelda.
Novembris pole paremat asja kui mõni hea raamat, klaasike veini ja küünlavalgus. Ja kui võimalik, siis vaid see kõige kallim inimene kõrval.
Natuke veel ja siis on see kõige süngem kuu selleks aastaks jälle möödas.
Postita kommentaar