esmaspäev, 21. oktoober 2013

NSVL rahvakunstnik

Kuigi ma vanakraamiotsinguil sirvin peamiselt välismaiseid antiigipoodide katalooge, siis seepärast ei jää mu tähelepanuta ka kodumaised netipoed. Osta.ee on mõnikord heas mõttes üllatav, teinekord aga naljakas näiteks sellise müügikuulutusega: "Mingi vana raamat." Seekord jäi sealt silma visiitkaart. Paljud meist mäletavad taasiseseisvumise algust kui see papitükk sai üleöö vajalikuks. Eriti just nendel, kes mingeid asju "läänega" hakkasid ajama. Häbi ots kui nemad ulatasid sulle oma visiitkaardi. Sina aga sirgeldasid oma andmeid pastakaga mingile leheservale ja pobisesid piinlikke vabandusi. Nõukogude ajal ei olnud visiitkaart tavaline ega hädavajalik. Sest paljud meist siis üldse "nendega" suhelda said. Aga selline nõukaaja visiitkaart on müügis. Alghind kolm eurot.
 
Minu jaoks on pisut naljakas see tõlketermin: Peoples Artist of the USSR. Aga ka see Lenini preemia võitja toonitamine võis kaardi saajas, kõigis neis, kellele meie tollane kultuurihierarhia tundmatu ja võõras, tekitada mingeid lõbusaid assotsatsioone. Meie, kes süsteemiga tuttavad, meie teadsime, et see oli kõva sõna.
 
Alles hiljuti lugesin kusagil vene meedias vaba diskussiooni sellest, kas Vene Föderatsiooni valitsus ei peaks mingil moel abistama veel  alles jäänud NSVL rahvakunstnikke, sõltumata, millises riigis nad elavad. Paljude kunagiste kultuurikorüfeede materiaalne heaolu ja olme jätab soovida. Inimesed on sattunud raskustesse igapäevase toimetulekuga. Mõtte kategoorilised eitajad pidasid seda kunagist aunimetust üleüldse ja täielikult... Arvukalt toodi näiteid kunagiste lemmikute kohta, kes ilma ühegi aunimetuseta on jätnud oma loominguga sügava jälje inimeste südametesse ja kultuuriloosse. Rahvakunstniku nimetus olevat omistatud valdavas enamuses karjääriartistidele.
 
Vaatasin eestikeelset Vikipeediat. Kahjuks pole sinna keegi veel lisanud artiklit NSVL rahvakunstnikkest. Seepärast teen mõned lühimärkmed siinsamas. Aunimetus NSVL rahvakunstnik esksisteerib alates 1936. aastast. Selle tunnustuse osaliseks said loomingulised töötajad, kes tegutsesid teatri, muusika ja kino valdkonnas. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni määrati see nimetus ainult 1006 inimesele. Tundmata küll kogu tollast impeeriumi kultuuripilti julgen eestlaste osas väita kindlalt, et mitte ükski Eestist pärit NSVL rahvakunstnik ei saanud selle nimetuse teenimatult. Ma olen kõiki neid näinud ja kuulnud. Ning mäletan sedagi, et selle nimetuse määramine OLI sündmus meie kultuurielus. Mõistetavalt tuleb möönda ja teada, et valik oli rangelt ankeedipõhine, s.o. "laitmatu nõukogude inimese" reputatsioon. Eelnevalt tuli läbida madalama kategooriaga aunimetuste kadalipp, teeneline kunstnik ja liiduvabariigi rahvakunstnik, kus samuti oluliseks kaalukeeleks ankeedipuhtus. Kuid alus valijate ja otsustajate kaalukausile saamiseks oli eelkõige inimese looming. Otsus NSVL rahvakunstniku aunimetuse omistamiseks võeti vastu küll NLKP Keskkomitee, hiljem osakonna tasemel, kuid vähemolulisem polnud rahva tunnustus.
 
 Eestist on saanud NSVL rahvakunstniku nimetuse üheksateist inimest. Võib arvata, et peale sõda oli esimese sobiva artisti leidmine vabariigi parteijuhtkonna jaoks paras pähkel. Ikka seesama ankeet, looming ja tuntus. Lõpuks sobiv isik leidus - Ants Lauter. Üks kord tuli meile nimetusi ka anchor. Mingil hetkel praktiseeriti Moskvas seda, et liiduvabariikide kunstidekaadide galakontserdi apoteoos oli gruppile seltsimeestele selle kõrge tunnustuse kätteandmine. Ka ülaloleva visiitkaardi omanik Gustav Ernesaks oli Moskvas selle "au" osaline. Ning minu arvates igati vääriline seda au ilma jutumärkideta saama. Oli ka seda, et aunimetus omistati soses soliidse juubeliga. Ülalmainitud diskussioonis heideti muuseas seda nüanssi ette, nagu see oleks midagi või kedagi devalveerinud. Meilt sai seoses juubeliga NSVL rahvakunstnikuks ainult üks inimene, 80 aastane helilooja Heino Eller. Ma ei tea kuidas üleliidulises mastaabis asjad tegelikult olid, kuid siiani on levinud arvamus, et NSVL rahvakunstnikuks saamiseks oli mingi vanuseline tsensus - kandidaat vähemalt kuuekümne aastane. Eesti praktika seda veendumust ei kinnita. Kõige noorem eesti artistidest ja ainuke ballettiartist Tiiu Randviir(Tölp) sai  selle nimetuse 39 aastaselt, Georg Ots oli 40, Anu Kaal 41 aastat vana. Praktiliselt kõik meie NSV Liidu rahvakunstnikud olid aunimetuse saamisel parimas loomeeas, alla kuuekümne.
 
Väga raske on hinnata neid hüvesid, mis liidulise rahvakunstniku nimetusega kaasnesid. Kes natuke teavad või mäletavad tollast korterikriisi, siis õigus lisapinnale 8 m2 oli midagi olulist. Tänasega võrreldes müstiliselt odavate kommunaalkulude tasumisel võis rahvakunstnik arvestada 50% soodustusega. Õigus ravile IV Haiglas oli pigem prestiiži kui ravikvaliteedi küsimus. Vajaduse korral riigisuvila kasutamise võimalus - see polnud ka päris eestlaslik unistus mille poole püüelda, ikkagi kroonu värk. Teinekord võis kasutada Ministrite Nõukogu autobaasi teenuseid ja parem veel, isikliku auto eelisostuluba. Komandeeringus ehk pisut parem hotellituba ja Moskva rongi CB vagun. Tegelikult võis mitmeid neid "hüvesid" hakata juba saama ka ENSV rahvakunstnikuna. Eks ikka kõige olulisem oli raha. Ma lauljate ja muusikute asju pole kunagi täpselt teadnud. Minu mäletamist mööda aga draamanäitlejate, NSVL rahvakunstnike, töötasu normaalkoormusega oli kaheksakümnendate alguses kuni 350 rubla kuus. Peaaegu pool kolhoosikombaineri kuupalgast lõikushooajal. Filmis, seda mäletan kindlasti, oli näitleja, NSVL rahvakunstniku võttepäevatasu koguni 55 rubla päev. Ning lõpuks ja mitte väheoluline oli ka aunimetusega kaasnev personaalpension.
 
Muidugi üks "eelisõigus" oli veel. Ma ei tea, millal ja millest see meie kultuuriruumi tekkis, et surma ees ei taheta enam olla võrdsed. Meie NSVL rahvakunstnik võis arvestada, et tema viimane puhkepaik saab kindlasti ja probleemideta olema Metsakalmistul. Kõrvu tähtsate omaaegsete partei- ja riigitegelastega, revolutsionääride ja muidu tublide seltsimeestega. Ja tuleb välja, hiljutiste otsuste valguses, et ka praeguste poliitikutega, partei- ja riigitegelastega. Minu jaoks pisut veider hüve. Aga aeg ongi teinud oma tööd. Paljud eestlastest NSVL rahvakunstnikud kinkisid meile mitmeid ilusaid elamusi veel aastakümneid pärast tiitli omistamist. Mõnele polnud seda aega niipalju antud - Voldemar Panso lahkus meie seast neli kuud peale aunimetuse määramist. Seda rõõmustavam, et meie hulgas jätkuvalt töötavad viis väljapaistvat inimest, kellele on omistatud see ainulaadne tiitel, NSVL rahvakunstnik. Üleüldse on selle, nüüd juba ajaloolise aunimetuse kandjaid alles jäänud kakssada.
 
Eestlased, NSVL rahvakunstnikud:
 
05.06.1948 - Ants Lauter
04.03.1954 - Tiit Kuusik
30.12.1956 - Eugen Kapp, Kaarel Karm, Gustav Ernesaks
05.10.1960 - Georg Ots
18.12.1964 - Ants Eskola
08.01.1966 - Aino Talvi
11.09.1967 - Heino Eller
18.02.1970 - Kaarel Ird
18.12.1975 - Jüri Järvet
14.01.1977 - Tiiu Randviir
18.09.1977 - Voldemar Panso
06.03.1979 - Margarita Voites
31.01.1980 - Hendrik Krumm
23.10.1981 - Anu Kaal
05.06.1986 - Eri Klas
26.03.1987 - Veljo Tormis
12.01.1990 - Mikk Mikiver
 
 

7 kommentaari:

helle ütles ...

Väga huvitav artikkel ja miks mitte kirjutada see Vikipeediasse?
Meie, vanem põlvkond teab kõiki neid rahvakunstnikke, aga kas näiteks varases keskeas inimesed teavad?

tegelinski ütles ...

Lugesin hiljuti Panso "Maailm arlekiini kuues". Mõni andekas inimene on ikka väga mitmekülgselt andekas.

Anonüümne ütles ...

Mitmes mõttes tore post, kergelt nukra ja filosoofilise alatooniga. Mul tekitas see kysimuse - miks nii vähe?
Ja harjunud varsti juba 25 aastat ajalehepealkirju lugema, tekib see kysimus - miks kirjutatakse nii palju tyhistel olmeteemadel a la kes kellega käib, nii jäävad meie muud kunstnikud ja kangelased hoopis varju... sest ajaleht teeb kangelase, kui paratsiteerida yht moodsa aja filosoofi:)
terv, Kaaren.

Anonüümne ütles ...

Väga põnev lugemine, suur tänu ülevaate eest! Ei olnud kunagi varem sellele teemale otseselt mõelnud, kuigi ulatun oma 37 eluaastaga ka ise otsapidi nõukogude aega.

Emmeliina ütles ...

aitäh

Hundi ulg ütles ...


Mis puutub Vikipeediat, siis kunagi ammu isegi mõtlesin selle peale. Teemasid on päris palju, millest on mul märkmeid. Siis aga hindasin oma isikomadusi. Teatmeteose stiil pole paraku minu oma. Ka pisikesest faktist otsin ma pigem lugusid...

Micro Finance ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed
erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

DO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.