Lugesin Iibisepesa tegemistest. Teemaks seal matemaatika. Minu jaoks oli see koolis päris jubedus. Ja koolipoisieas jäigi see arusaamatuks ning üle mõistuse keerukaks aineks. Enne visati mind pätitegemise eest koolist välja ja nii ei jõudnudki asjale pihta saada.
Päris mitmeid aastaid polnud mul matemaatikaga suuremat pistmist. Alles siis kui täiskasvanuna, juba laste isana oli vaja kiiresti keskkool ära lõpetada, et kõrgkooli minna, siis sain taas matemaatikaga kokku. Mitmeid aastaid oli koolipingist möödas. Samas aga kange tahtmine keskkool ühe aastaga ära teha, See oli karm, kuid põnev aasta. Tegin tollal väga rasket füüsilist tööd aga energiat jätkus siiski ka õppimisele. Kuna ma tegin kolm aastat ühe aastaga, siis pidin omandama kõik ained iseseisvalt. Koolis käisin tegemas ainult arvestusi.
Matemaatika programm baseerub spiraalsele järjepidevusele.Mu enda poolt koostatud ajagraafik täiskasvanute koolis nägi ette, et näiteks kümnenda klassi matemaatikaprogrammi pean omandama kuue-seitsme nädalaga. Sellega ma toime ei tulnud, sest kümnenda klassi materjali jaoks pidin tagasi minema viienda-kuuenda klassi õpikute juurde. Aastatetagusest ei mäletanud midagi ja lapsena oli ju palju muudki huvitavat kui õpikud-töövihikud. Nii tekkisidki matemaatikas valged laigud ja siis see hilisem üldlevinud vabandus, "ma rohkem selline humanitaarkallakuga..." Tegelikult on matemaatika gümnaasiumi mahus omandatav igale "humanitaarile". Matemaatikat lihtsalt ei saa õppida sedasi, et sellest osast ma aru ei saanud, selle jätan vahele. Järjepidevus on matemaatika õppimise alus.
Aga kuidas aidata last järjepidevusele, see on meie haridussüsteemi hoopis suurem ja tõsisem küsimus. Ühiskonna üldisem hoiak hariduse temaatikasse tingib meie koolides üha rohkem teenindajaid-tunniandjaid ja aina vähem pedagooge. Neid, kes aitaksid lapsel saavutada seda järjepidevust ja muid olulisi asju inimeseks kujunemise raskel käänulisel teel. Ning selle peale, et igal aastal langeb juba põhikoolist välja eikuhugi sadu lapsi, selle peale kehitame juba ammu lihtsalt õlgu... Uppuja päästmine ja need asjad.
Mina ise suutsin täiskasvanuna tänu toetavale perele ennast uppumisest päästa. Ka selle matemaatikaga. Läks küll nädalakene kauem selle kümnenda klassi matemaatika aastaarvestuseks õppimisega. Hoidsin lihtsalt teiste, minu jaoks kergemate ainete pealt aega kokku. Kui kevadel keskooli lõpetasin - kolm klassi aastaga, siis mäletamist mööda oli lõputunnistusel kõigi viite kõrval siiski ka üks neli - inglise keel. Läksin graafikuga alt. Ega ikka ühte keelt sisuliselt nullist alates hindele viis kuue nädalaga selgeks ei tee. Matemaatikat jätkus veel ka järgmisteks aastateks, siis juba kõrgkoolis. Aga tolleks hetkeks ma juba teadsin, mis on järjepidevus.
Matemaatikaga seoses tekib mulle silme ette vene kunstnik Bogdanov-Belski üks töö. Ta maalis palju külakooli temaatikat. 1895.aastast on pärit maal "Peast arvutamine".
Tahvlil on ülesanne. Head arvutamist külakooli lastega. Mina jätan vahele, ma nagu rohkem humanitaarkallakuga.
Postitused
8 kommentaari:
Tere sulle, ma esimest kordaalkasin sinu bl-se ja vaata kui põnev jutt ja maal (ma pole kunstikogudes ei Pet-s ei Moskvas seda näinud)
Tänud sulle! ma hakkan ka siis peast arvutama
Hm.
Huvitav samasus on seal ka peidus, eriti seoses arvuga 365, mis on meie aasta päevade arv.
Heade laste emana on mul tänapäeva koolist jäänud mulje, et seal ainult mahajääjatega tegeldaksegi.
See tähelepanek, "ainult mahajääjatega", annab minu arvates tunnistust sellest, et meie haridusvanker on pööranud valele teele. Mulle tundub juba pikka aega, et poliitikud-haridusjuhid tegelevad ainult eelarveliste arvutamisülesannetega algklassides omandatud tehete raames, mitte aga hariduse sisulise mõtestamisega.
Matemaatika kohta hetkel sõna ei võta, aga pilt on küll fantastiline! Aitäh!
Tramaivõi, mina kyll ei suutnud väikeste laste kõrvalt kooli lõpetada, 3 linna vahet sõita ja samal ajal tööl käia ja. Rõve oli, ja seltskonna pärast lõpuks võtsin suhteliselt lihtsast koolist papred välja. Minu lugupidamine Sulle, sest keska on suht tiheda programmiga kool, mida mytsiga lyya pole mõistlik.
Ma ytleks ka, et koolis tegeldakse rohkem just nende probleemsetega, andekamad lapsed peavad ise õppima ja nende võimetele ei pöörata, eriti maakoolides, mingit tähelepanu. Kui just kodu ei toeta, aga kuipalju p.rssekukkunud maakohtades kodu andekat last ikka toetab.
Olen elanud nii linnas kui maal, nii mina kui mu oma lapsed on käinud nii maa- kui linnaharidusasutustes. Mul on 4 aia- ja koolilast, kellest 1 hakkab põhikooli lõpetama, ja praegu elan kohas, kus enamuse rahvast moodustab sotsiaalvikerkaare porisem osa, ja aastatepikkusest suhtlemisest pedagoogidega ja politseiga on kujunenud suhteliselt lai ja adekvaatne vaade.
Maal koolipoistest on lahe.
Tervitab kaaren, sotsiaalkyynik.
Palun vabandust, ebatäpsuse pärast. Mul jäi lõpetamata tartu kõrgem kunstikool, aga vrdl keskkooliga oli see tol ajal, kui mina seal käisin, ikka päris kerge asi, pigem oli see erialase kallakuga meelelahutusasutus:P
K.
Vastus on 2 (paraku mitte peast, kuigi pisikese pingutusega oleks ka sellega hakkama saanud).
Postita kommentaar