Raekoja plats, 04. oktoober 1988. Nii kaugele kui silm ulatub on inimmeri. Rahvas on tulnud austama oma olümpiasangareid Tiit Sokku ja Erika Salumäed. Fotograaf Harald Leppikson teeb sündmusest meeleoluka, rahva emotsioone edasiandva fotoseeria.
Inimesed on ka katustel, mõned on tulnud sini-must-valgega. Vaevalt Erika märkab kõiki detaile. Kogu plats on tema silme läbi üks suur emotsioon.
Keegi hoiab käes plakatit, mis väljendab meie kõigi unistust.
Ning unistus saab teoks. Järgmisel olümpial osalemegi taas iseseisva riigina. Ma olen kindel, et mitte ükski toona ei osanud ennustada, et just Erika Salumäe on see, kes toob me riigile sõjajärgse esimese olümpiakulla. Tema enda jaoks teine individuaalne kuld olümpiamängudel. Tähtsamad kui 16 maailmarekordit, 16 impeeriumikulda, muust medalisadust rääkimata.
Kakskümmend viis aastat hiljem ülalkirjeldatud sündmusest, 04. novembril, näevad väljavalitud asjatundjad-kollektsionäärid Londonis Sotheby's New Bond Street'i müügisaalis kogu Erika Salumäe spordimälestust. Oksjonile on pandud seesama Souli kuldmedalmedal, mida Erika neil fotodel vaimustunud rahvale demonstreerib. Aga ka Barcelona kuldne medal ja võiduratas, õnne toonud võistlusdressid, loendamatud medalid, diplomid, sportlikud mälestusesemed jms. Oksjonipidaja hõikab kaheksateist korda Erika Salumäe nime, pannes haamri käima nii üksikesemetele kui komplektidele. Oksjonipidaja hinnangul on kõigi esemete koguväärtus vahemikus 24-40 tuhat naelsterlingit. Selline pisut korralikuma auto hind. Allpool ainult väike valik Erika poolt müüki pandust.
Jah, muidugi tekitab mõtteid. Mitmesuguseid. Tegelikult ju vahet pole, kes, mida müüb. Ja miks - järelikult nii on vaja. Need on ju ainult asjad, esemelised mälestused, mis müügiks. Emotsionaalset mälu, olgu see milline tahes, müüa ei saa. Ei Erika ise ega rahvas.
Postitused
15 kommentaari:
Kinkija keelab Aapo Pukk`i maalitud Erika Salumäe portreed müüa!
Portree müümise korral peab proua Salumäe annetama saadud raha Eestimaa puudustkannatavatele lastele!
Nojah, eks ta müüs minu mäletamist mööda päris ruttu maha ka rahva või valitsuse poolt annetatud/kingitud krundi/ maja.
Oma elu, teeb, mis tahab. Mõnikord ma mõtlen, et liiga pirtsakas teine.
Ei tunne teda kui inimest, seega ei tahaks seda poolt ja tema motiive kommenteerida.
Aga mind panid need esimesed pildid mõtlema hoopis inimeste meele muutlikkuse peale... Et oli meie suur sangar ja kuidas rahvas ühes temaga juubeldas, tundus, et talle antaks kõik andeks, mis iganes ta ka ei tee. Ja mis toimub tänasel päeval - mingi lõputu lintšimine ja sõitlemine, et kas ja kus ja kellega elab ja mida teeb... Kuigi jah, mine sa tea, ehk on see ikka siis tema isikus kinni või... Tegelikult pole ma ka päris hästi kursis, millest need viimaste aastate teravad artiklid üldse alguse on saanud.
Ei tea...
Oksjonil oma kõige kallimate asjade müümine on meeleheitlik samm, elu peab ikka väga kehv olema. Eestimaal oleks tal vähemalt kartulit süüa.
Värskendasin oma mälu, 5.okt 1988.a Rahva Hääl kirjutab, et vabariigi valitsus kinkis Erika Salumäele ja Tiit Sokule maja enda valitud kohta enda valitud projekti järgi ja 12.okt Edasi kirjutab vastuvõtust Elva staadionil, kus Salumäele anti üle
pruuditekk, õunakast, meekärg ja eluaegse söögikartuli lubadus.
Eks me igaüks oleme isemoodi. Tihti teistele arusaamatud ja oma tegudes seletamatud.
Aga temast kirjutatud raamat, "Jääda iseendaks", oli hea. Tunnustus autorile ja Erikale endale, kes andis nõusoleku avaldada see just sellisena. Selles raamatus on vastused mitmetele küsimustele, mis ka tänasel päeval võivad tekkida. Isegi raamatu pealkiri on minu postituse kontekstis tähenduslik.
Usun pigem, et selliste Eestile tähtsate vidinate müükipanek on kaudne kättemaks ülekohtu eest, mida Erika Salumäele on siinmail sõnadega tehtud. Eesti ajakirjandus on teda viimastel aastatel kohelnud väga halvasti, sisuliselt tõmbas eesti rahvas oma sangarile vee peale, miks peaks ta tahtma pärast kõike inetut, mis tema kohta siinmail kirjutatud, veel oma medaleid ja muud Eesti spordimuuseumile (loe: Eestile) kinkida. Ei usu, et asi on rahalistes raskustes, pigem on tegemist suure pettumusega ja minevikuga lõpparve tegemisega. Umbes nii, et "ostke mu medalid oksjonilt, kui mu võidud teile veel midagi tähendavad."
MINA OLEN YRT-IGA NÕUS.
Kogu selles asjas on ainukene hea pool, et sain oma mõtted kirja panna enne kui meie meedia selle fakti "avastas" ööpäev hiljem siit blogist* või kusagilt mujalt. Loobusin võrguväljaannete kommentaaride lugemisest - kurjaks oleme muutunud.
*Minu blogi ajaloos toimus midagi enneolematut ja arusaamatut. Selle loo juures on praktiliselt kõik 600-700 klikki tulnud Facebookist. Ma pole ise sinna midagi ülesse pannud. Kuidas see võimalik on!?
Facebookis on sellele blogile mitmes kohas lingitud ja ilmselt korjas ka meedia selle tänu lugupeetud blogijale üles. Head on selles ka, sest EOK teatab (Neinar Seli DElfis), et meie ärimehed jba tegutsevad, et medalid Eestile jääks. Nii et tänusõnad kuuluvad sulle igatahes, kuigi ajakirjandus vaevalt tunnistab, et blogist materjali sai.
Õigus, me ei tunne inimest, et teada tema tegude tagamaid ... aga tänase Sirbi lisas on ta KULKa stipendiumisaajate nimekirjas. Et ikkagi kõlbab ...
Tagasivaade: 2000a.ilmusid Rakvere pedakooli Savisaar ja Salumäe. Ei mäleta, miks ja kes neid kutsus. Ilmselt midagi poliitilist. Nii ülbet ja ennastäis esinejat polnud ma varem kohanud. meil, täiskasvanud õpilastel oli paha ja piinlik.
Aga raamatu temast võtan ja loen läbi.
Nagu USA ei hooli sõdureist, kes riigile rikkust toonud, nii ei hooli Eesti riik oma sportlastest, kellest paljud vaesuses virelevad, rääkimata pensionäridest, kellelt võetud säästud. Olen 100% Erika poolt. Medaleid hauda ei võta, elada ja terve olla aga on vaja.
kuna ei tea tagamaid, ei oska Erika Salumäe teguviisi ei heaks kiita ega pahaks laita. kuid see rõõmustaks küll, kui EOK ja metseenide tegevuse tulemusena meie rahvakillu emotsionaalne vara kodumaale satuks.
facebooki fenomen teeb mindki mõtlikuks. iga minu postituse järel tuleb facebooki kaudu mitu blogilugejat Californiast. ja veel kummaline küsimus, et kas minu kirjutatavat blogi saab ka keegi blogilugejatest blogipuusse registreerida? ise ma seda ei teinud, kui seal ma olen. :P
Heh, elu veidrused...
Salumäe elu on olnud kõike muud kui lõbus ja lihtne spordineiu rajake. Kes olen mina, et talle mingeid hinnanguid või soovitusi anda?
Kahju, et poliitilistel ja majanduslikel põhjustel mitte aint Salumäe, vaid ka pljud teised kõrgeid tulemusi saavutanud sportlased, kunstnikud jt kannatavad pööbli heitliku meele tagajärgede all.
K.
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed
erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.
DO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.
Postita kommentaar