laupäev, 12. oktoober 2013

Andrei

 
Sellel fotol on Andrei veel koos isaga. Mõni aeg hiljem läheb isa ära. Tal on tekkinud uus perkond. Andrei on siis neljane. Koos õe Marinaga jäävad nad ema kasvatada. Elu jooksul on isal veel mitmeid suhteid ja perekondasid. Temast saab kuulus poeet. Isa ja ema õppisid kõrgkoolis ühel kursusel. Ülikooli ajal abiellusid ja mõned aastad hiljem sündiski Andrei. Ka ema kirjutas luuletusi, kuid üksinda, kahe lapse kõrvalt üha vähem. Kunagi hiljem, ühel hetkel ta hävitab kõik oma käsikirjalised luuletused. Ning mitte meeltesegaduses.
 
Väike Andrei elab isa lahkumist pere juurest üle traumaatiliselt. Sedavõrd, et veel aastakümneid peale Andrei enda surma lahatakse poja ja isa suhteid arvukates publikatsioonides. Seda nii psühholoogilises, kunstikriitilises ja mõistagi kõmulises aspektis. Andrei suhted isaga jäid keeruliseks kuni lõpuni. Nad küll suhtlesid omavahel. Siis kui Andrei oli laps, nooruk, täiskasvanu. Kui ema väikeste lastega samuti Moskvasse kolis, elasid nad isast vaid viie minuti kaugusel. Seega ka vahemaad ei olnud suhtluseks mingi takistus. Ometi tunnistab Andrei ise, juba täiskasvanud mehena, et tundis alati isast puudust. Oma lapsepõlveängi elab Andrei välja filmiga, mis toob talle üleeuroopalise tunnustuse ja tuntuse. Ta on siis kolmekümne aastane. Sama vana kui oli ta isa pere juurest lahkudes.
 
Andrei abiellus nagu ta isagi oma kursusekaaslasega. Mainitud filmi väljatuleku aastal saab Andrei isaks. Pojale pannakse nimi Arseni. Sama nime kannab ka sündinud poisi vanaisa. Ikka see, kellega isal on keerulised suhted. Kui poeg Arseni saab kuue aastaseks läheb Andrei ära. Tal on tekkinud uus perekond. Andreil on naiste hulgas lööki, nagu ta isalgi. Üks kuulus näitlejanna nüsib isegi veene Andrei pärast. Suhted pojaga kujunevad Andreil pärast kodunt lahkumist... keeruliseks. Erinevalt Andrei enda lapsepõlvest, kus ta ema igati soosis poisi suhtlust isaga, oli nüüd see teine variant. See, kus poja ema ei pea sellist läbikäimist vajalikuks. Selline tihti esitatav versioon, et poeg ise ei taha isaga eriti suhelda... Seda enam pöörab Andrei tähelepanu oma uuest abielust sündinud pojale. Kui esimese poja nimi on sama, mis vanaisal, siis teisele pojale paneb ta iseenda nime - Andrei.
 
Vahepeal on Andrei saanud teha veel ühe filmi, kuid see ei meeldi rahastajale, s.o. riigile. Just selle filmiga saab ta aga maailmas veel rohkem tuntuks. Vaatamata sellele läheb töö saamine ikkagi raskelt. Tööotsingud toovad teda ka Tallinnasse. Pikkade pauside järel saab lõpuks paar filmi teha. Sealhulgas midagi väga isklikku. See on peegeldus Andrei enda suhetest ja suhtumistest, "reeturlikkusest" ja millestki veel.
 
Siis õnnestub Andreil saada tööd Euroopas. Koos naisega lubatakse tal sõita Itaaliasse pikaajalisse komandeeringusse. Nagu Nõukogude riigil kombeks, jääb poeg-Andrei "pantvangi". Vaatamata sellele otsustab Andrei juba "seal", et ta kodumaale enam ei naase. Isa ja kümne aastane poeg Andrei ei näe teineteist järgmised viis aastat. Kui näevad, siis on isa juba kopsuvähiga suremas. Hiljem saab noorem Andrei teada, et kolm kuud enne isa surma sai ta endale veel ühe venna. Andrei ise oma kolmandat poega ei näinudki. Sellele poisile paneb filmigrupis töötanud norrakast ema nimeks Aleksandr, Andrei poolt lavastatud viimase filmi ühe lapstegelase järgi. Laps ise saab aga isa perekonnanime, norra keele kirjapildis.
 
Ma ei tea, kas Andrei oleks saanud filmikunsti klassikuks kui isa seal ülal fotol poleks pere juurest lahkunud. Tegelikut ta Andreist ei lahkunudki. Ta oli Andreile oluline, pidevalt esiplaanil ka siis kui Andrei ise oli juba maailmakuulus. Ehk mõned olulised jutud jäidki isaga rääkimata - poeg sureb enne isa.
 
 
Andrei juurdles palju enda ja isa suhte üle, süüdistades nagu viimast millegi olulise tegematajätmises. Aga enda poegadega oli ta koos: Arseniga kuus aastat, Andreiga kümme aastat ja Aleksandriga ei päevagi. Arseni, kes väga hästi sai läbi oma vanaisa Arseniga on arst-kirurg. Poeg Andrei tegeleb dokumentalistikaga ja on "täiskohaga" kuulsa isa poeg. Aleksandr oli hiljuti veel suhtedukas Norra vehkleja ja tegeleb ühe ilutoodete firma esindamisega kodumaal. Kindlasti on ta lugenud oma isast palju, kuid ta hoidub olemast "pärandi kaitsja". Aga peale vaadates ütled kohe: see on ju Andrei poeg. Igaüks kolmest Andrei pojast elab oma elu. Vennad omavahel ei suhtle.
 

6 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Hästi kirjutatud lugu.
Lugu, millega kaasnes SUUR KUNST.
Muidu... ka 40ndatel, 59ndatel, 60ndatel jne jne... suhted, suhtumised, reeturlikkus.
Suhete tasapinnal on muutused tunduvalt väiksemad kui ülejäänud eluviisis.

Anonüümne ütles ...

Aleksandr Norras vehklemas
http://www.youtube.com/watch?v=YL8TGW5sdZc

Anonüümne ütles ...

Ma väga tänan, et kirjutad.
Jälgin juba paar-kolm aastat Su blogi, loen ka varem kirjutatuid ning loomulikult ootan uusi!
Su väljenduslaad on heatahtlik, silmaringi avardav ning vaba "maailmavalust" ning egost. Asjad on nagu on.
Mulle see väga sobib.

Hundi ulg ütles ...


Tänud.

=E= ütles ...

Hundu, Sinu lood on lihtsalt... vapustavad. Ma loen ja niutsun.

Hundi ulg ütles ...


:)