kolmapäev, 10. juuli 2013

Vanainimese moeblogi

Endalegi ootamatult avastasin, et olen siin blogis teatud sagedusega rääkinud inimeste riietusest. Pole vaja olla hästikoolitatud ja -tasustatud psühhoanalüütik, et mõista, miks nii. Juba lapsepõlves kuulsin seda levinud mõtet, et pensioniealisel pole palju vaja. Riideid ju kogunenud nii palju, et ega ta jõua neid kõiki siis ära kanda kuni surmani. Ja ongi meie keskmine eakas pensionär rahul sellega, mis on. Pealegi veel uhke, et pensionist kõik "maksud" alati, korralikult ja tähtaegselt tasutud. Ning söögi jaoks jääb veel piisavalt.
 
 
Selge see, et inimese personaalne riietusstiil kujuneb aja jooksul koos isiksuse kujunemisega. Paljudele pole tegelikult üldse oluline, mida selga panna. Vananedes löövad veel paljud käega, et ah, mõni mõis, ma vana inimene, kes mind ikka vaatab. Muidugi olen isegi kuulnud ja öelnud, et ega välimus ei loe, ikka see sisemine ilu on oluline. Seda nukram on vaadata eakaid, kes ennast ülesse lüües on võtnud taaskord kapist oma nelikümmend aastat vana krempleenkostüümi, mis mõeldud nendeks pidulikumate hetkede tarvis. Olen kindel, et mitmegi pensionäri garderoob sisaldaks hoopis muud. Aga need "maksud" ja lapsi ning lapselapsi veel vaja aidata...
 
 
Ari Seth Cohen on noor mees aga peab vanainimeste blogi. Vormilt on Advanced Style muidugi moeblogi, kuid sisult palju enamat. Peatades New Yorki tänavatel vanemaid, enda välimuse eest ilmselt hoolitsevaid inimesi, küsib ta luba nende pildistamiseks. Samas on tal palju eakaid sõpru, kelle tegemisi ta jälgib ning kajastab. Nii moe- ja kunstimaailmast kui ka "tavalisi" inimesi. Minu jaoks on Ari blogi põhisõnumiks väärikus. Kasvõi need tema saja aastased sõbrannad seal, daamid, kes oma stiilse välimuse ja positiivse ellusuhtumisega võiks olla eeskujuks enamikule, kes on 50+. Ari julgustab inimesi olema need, kes nad tahavad olla. Vähemalt välimuselt, kartmata kaaskodanike kõõritavaid pilke.
 
 
 
Viidatud blogis on mida lugeda ja vaadata. Ja kuigi mõnedel juhtudel mulle isiklikult on võõrastav näiteks ameerikalik bütsants, siis see on juba maitse küsimus.
 

13 kommentaari:

helle ütles ...

Pensionäril pole tõepoolest midagi vaja, sestap otsustasin vähemalt pooled oma riietest Humanasse viia.
Tänapäeva põhihäda ei ole mitte asjade puudus, vaid liiga palju asju. Ma tean, ma tegelen asjade likvideerimisega.

helle ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
tafkav ütles ...

Ma olen väga paljudesse blogidesse jätnud selle luuletuse, sest see on just see, mida tahaksin vanemana teha. See on küll inglise keeles, aga põhiiva on lihtne - praegu peame me olema mõistlikud ja eeskujulikud, aga kui saan vanaks, siis hakkan kandma omavahel kokkusobimatuid värvilisi riideid ja jaburalt käituma. Ja teinepool võib minna paksuks, koguda kola ja kanda koledaid särke.:-)

Warning

When I am an old woman I shall wear purple
With a red hat which doesn't go, and doesn't suit me.
And I shall spend my pension on brandy and summer gloves
And satin sandals, and say we've no money for butter.
I shall sit down on the pavement when I'm tired
And gobble up samples in shops and press alarm bells
And run my stick along the public railings
And make up for the sobriety of my youth.
I shall go out in my slippers in the rain
And pick flowers in other people's gardens
And learn to spit.

You can wear terrible shirts and grow more fat
And eat three pounds of sausages at a go
Or only bread and pickle for a week
And hoard pens and pencils and beermats and things in boxes.

But now we must have clothes that keep us dry
And pay our rent and not swear in the street
And set a good example for the children.
We must have friends to dinner and read the papers.

But maybe I ought to practice a little now?
So people who know me are not too shocked and surprised
When suddenly I am old, and start to wear purple.

Jenny Joseph

Anonüümne ütles ...

Tänapäeval on tavad ja mood kaunis universaalsed ja sellepärast on ka meie "vanainimeste" ajakirjades hakatud pildistama tänavalt leitud eakamaid moekaid vanureid. Raha on pensionäridel muidugi vähe, kuid linnainimesed saavad ju kaltsukatest asju küllalt odavalt osta . vahel ka ilma rahata valida. nii mõnelgi on hoopis eelkirjutanuga sama probleem- kapp asju täis ja uusi pole kuhugi panna.E.L.

Maire ütles ...

Ooo, sa oled avastanud ühe minu lemmikblogi :) Kui selle postituse teemat nägin, siis mõtlesin kohe, et lingin selle sulle siia, aga võta näpust, sa oled meil väga informeeritud :)
Ma käin seda vanainimeste stiiliblogi piilumas juba aastaid, sest see on lihtsalt nii lahe. Ise ma veel 50+ ei ole, aga hakkasin varakult valmistuma, et üksluisusest mitte liialt masendusse langeda :)

Hundi ulg ütles ...

Ma kirjutasin ka, et vajadused on erinevad. Riideid on tõepoolest kapid täis ja kaltsukatest võiks neid kilode kaupa juurde osta lausa sümboolse raha eest. Ega ükski pensionär ju alasti ei käi.

Kindlasti on ka pensioniealiste võimalused erinevad hankida endale kasvõi meelepärast disainrõivastust. Minul kahjuks käib hetkel pisut ülejõu osta endale Giorgio Armani ülikonda, mille saaks kätte kusagil vahemikus 700-1200 eurot. Aga eks järgmise aasta aprillis pension loodetavasti jällegi tõuseb :)

Tafkav väljendas minu jutu tegelikku mõtet. Olla vaba nautimaks elu. Kandes Armanit või täiesti kokkusobimatuid riideid. Meie pensionid võimaldavad enamikele seda viimast varianti. Minulgi teist kapid täis.

Anonüümne ütles ...

Moe kohta öeldakse, et selle üle ei vaielda, aga tegelikult vaieldakse siiski kõigest kõige rohkem. Igal oma maitse! Mind näiteks ärritab, kui pannakse kokku sobimatud värvid või materjalid, aga samas ei pea ma lugu nn.trendi asjadest ja firmamärkidest.Minu meelest on need lihtsalt äri huvides välja mõeldud, eriti sellised, mille õnge noored lähevad.Kui pealinna preilid minu kodulinna Tartusse õppima tulevad, siis on nad algu väga imestunud, et keegi ei panegi rõhku moetrendidele. Hiljem on nad selle üle jälle väga rõõmsad ja kannavad seda, mis neile tegelikult meeldib ja armas on. E.-L.

krati ütles ...

Mood pole miskit muud kui üks väga kaval äriidee .
Ausalt üteldes ma ei näe põhjust, miks ma peaksin usaldama pimesi riietuses kellegi teise maitset seda ainult tänu sellele, et tema tunneb nö. õigeid inimesi ?

Nii tekivadki tänavapilti tündrikesed vitsana kitsaste miniseelikutega imepeenikestel kontsadel , mida vaadates iga hetk ootad, et millal see konstruktsioon kandja all murdub.
Nii oli see miniseeliku ilmudes, nii on see ka praegu .
Mis on moes, ei pruugi sugugi sobida .



kaaren ütles ...

Tänased pensionärid on isiksusteks kujunenud jubedatel nälja-aastatel, kui oli vaja sõjast ja venemaast ryystatud maal kuidagi toime tulla. Et ainsateks töö- ja pidukingadeks oli paar tenniseid, dressipyksid töötasid kylmal ajal kleidi all sukkpykstena jne. jne. Kui inimene saab piisavalt vanaks ja mõistus muutub nyrimaks, laseb inimene autopiloodil ega vaevu pidevalt pealetormavate uuendustega kaasa mõelda pingutada - nooruspõlve vähenõudlikkus moondub vanaduspõlve leplikkuseks vms. Ka minu kujunemise-aastatel tuli enamusel inimestest leppida suvaliste kättesattuvate kaltsudega kena ja asjakohase riietuse asemel, seega kuulun ma seltskonda, kes igapäevaselt tuiab tunkedes ringi ja kosmeetika asemel lepib lihtsa puhtakspesemisega, pidulikematel hetkedel aga aetakse selga lihtsalt number puhtamad tunked. Õudne, aga tõsi.
Oma kommiga soovin ma tervitada kõiki vaeseid, aga ettevõtlikke ja tublisid inimesi, eriti aga igast boheemlasi ja olmefilosoofe! Soovilooks oleks Jaan Tätte "Vana kuub"!

Anonüümne ütles ...

Vana kuub on tore laul.
Ega maitsekalt riietumine ei nõuagi alati hirmus palju raha, liiati kui riidekapid on täis. Oskuslikult ringiõmmeldes võib saada hea ja omanäolise tulemuse.

naine50+

Hundi ulg ütles ...

Kaaren, mulle väga meeldib Sinu mõttekäik vanaduspõlve leplikkusest.

Anonüümne ütles ...

http://asjadestii.blogspot.com/2013/07/kaks-kerjakarpi.html
*
Need blogid siin ja seal on millegipoolest nii sarnased...

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Anonüümne. Sinu poolt viidatuna, leidsin blogi, mis mind "kõnetab".