neljapäev, 27. juuni 2013

Noorsookirjandus

Paljud blogid kirjutavad raamatutest. Mõned blogid ongi raamatublogid, näiteks Tütarlaps linnast, milles peaaegu iga postitus on minu jaoks äratundmisrõõm. Enne jaanipäeva Mae viitas veel ühele huvitavale (raamatu)blogile, Blogistaja omale. Seal oli juttu Mae Lenderi raamatust "Ma nüüd lähen". Ma ise pole seda raamatut lugenud ja ei saa sõna sekka öelda. Ning kui oleksingi lugenud, ei tea kas julgeksingi midagi sõnada. Seda peale Mari Remmelgase äsjast kommentaari minu ühele aastatetagusele raamatupostitusele.  Aga eks ma ikkagi söendan ka edaspidi oma arvamust avaldada. Ning kui kellelegi tunduvad mu mõtted rumalad, siis saan vabandada ennast alati oma vanusega.
 
Minu jaoks oli Blogistaja kirjutises tähelepanuväärne see vahemärkus, et "Ma nüüd lähen" ei ole raamatukogudes ja netipoodides millegipärast paigutatud noorsookirjanduse kategooriasse. Igasugune rühmitamine on alati tinglik ja kuskil piirid hägustuvad. Tavapäraselt kirjandusest rääkides vaadeldaksegi laste- ja noorsookirjandust ühe tervikuna. Kuid piirilahkmed lapse ja noore, ning noore ja täiskasvanu vahel on hägused. Mis iseendast ju loogiline, sest samas vanuses lapsed-noored on tihti erineva arenguga. Kaheksakümmend aastat tagasi proovis tollane noorsookirjanik Jüri Parijõgi, abiks pedagoogiline kogemus, määratleda laste kirjanduslikud huvid sõltuvalt eale. Viidates oma artiklis autoriteetidele toob Parijõgi välja ühe uurimuse tulemused:
Igasuguseid mõtteid tekib, et mis on kaheksakümne aasta jooksul muutunud. Selleks on otstarbekas kopeerida siia raamatu "Ma lähen nüüd" annotatsioon:
 
Noore autori (s 1981) kolmas ilukirjanduslik teos. Tema eelmine romaan „Kui mäng on lõppenud“ (2012) vääris tähelepanu just oma aktuaalsusega, samaga paistab silma ka käesolev teos, minavormis lugu tänapäeva koolikeskkonnast. Halli hiirekese staatuses Elis Sarapik avastab ühel päeval, et ta on rase. Kumma noormehe oma on tulevane laps, kas see laps üldse alles jätta – need küsimused keerlevad peategelase peas, ning talle pole toetajat ei oma sõbrannadest ega kellestki teisest peale iseenda.
Autor tunneb tänast kooliatmosfääri, tal on õnnestunud edasi anda teismeliste muretut, samas ebakindlat maailma, nende arrogantsi oma vanemate suhtes, nende iseotsustamistrotsi.
 
Iga täiskasvanu, kellel kasvatuskogemust, nõustub minuga selles, et viieteistaastane on olemuselt ikkagi laps. Seega romaani faabula, kuidas laps lapse saab, teadmata milline laps on lapse isa, oleks kaheksakümmend aastat tagasi kvalifitseerunud ülaltoodud tabelis... kuhu? Arvatavasti "keelatud" kirjanduse hulka? Jüri Parijõgi kirjutas mitmeid artikleid noorte kirjanduslikest huvidest. Tähelepanuväärne, et ka murdeealiste poiste ainevallast rääkides suutis ta mööda vaadata laste loomulikust seksuaalhuvist ja -kogemusest. Samasse perioodi jääv Marta Sillaotsa artikkel Tütarlaste lugemisvarast sekundeerib meeskolleegile, manades soovitusi milliseid raamatuid ja teemasid noored lugejad vajavad. Ning arvata võib, et see teema, kuidas laps lapse saab ei kuulunuks soovituste hulka.
 
Tinglikult loetakse inimpõlve pikkuseks kakskümmend viis aastat. Kolme põlvkonnaga on nn. noorsookirjanduse temaatikasse lisandunud tänases reaalses elus toimuvad nähtused, mida ei kajastanud ka tolleaegne täiskasvanute kirjandus. Kirjanduslugu peegeldabki neid muutusi mis on toimunud ühiskonna eetilistes ja moraalsetes tõekspidamistes. Ning sellega ei taha ma öelda, et tänastes tõekspidamistes midagi halba või imelikku on. Need asjad lihtsalt on täna nii. Aga ometi üks järeldus pole kirjandusteaduses aastakümnetega põrmugi muutunud. See on see, et hästikirjutatud noorsooraamat on hea ka täiskasvanud lugejale. Lähen vist raamatukokku. Huvitav, mida raamatukoguhoidja minuvanuselisele soovitab kui küsiksin midagi, mis räägiks tänaste noorte tüdrukute probleemidest?
 

9 kommentaari:

Linda ütles ...

Raamatublogisid on ikka väga palju ja minu "Tütarlaps..." nende hulgas veel päris lapsekingades. Nii et sellele viitamist võtan avansina :) Aitäh, Hundi ulg.

Enamasti on raamatublogid huvitav lugemisvara, aga seda on ka Su siinne arutlus. Parijõgi teadis, millest ta kirjutab. Praegusajal teeb lisaks kirjastustele mahukat ja päris head tööd laste- ja noortekirjanduse tutvustamise ja propageerimisega Eesti Lastekirjanduse Keskus. Võib-olla pakuvad Sulle huvi nende raamatusoovitused lugejate vanuseastmete kaupa, mis on aadressil
http://www.elk.ee/?page_id=879


Anonüümne ütles ...

Ka minul on varnast võtta mõni tunnustatud kirjanik,kellest aga mina suurt midagi ei arva.Nii et sarjata kellegi huvitamatust ,pealegi nii hästi kirjutatut nagu see D.V. kohta käis,oli M.R.-i poolt ülekohtune.Me ei pea armastada kõiki,keda teised armastavad.

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Linda viite eest. Ma pole ju raamatukaubanduse ja uudiskirjandusega eriti kursis, saati siis veel lastekirjandusega.

Hämmastav on see, et sealne soovitusnimekiri üle 13 aastastele on päris lühike. Arvasin, et eestikeelset algupärandit ilmub rohkem. Sellel aastal on selle vanusekategooria soovitusnimekirja pääsenud vaid üks teos. Järelikult ega siis palju ka avaldata. Rahvastiku numbreid vaadates tundub, et raamatuturgu peaks olema. 13-15aastaseid on umbes 35 tuhat last. Eestikeelseid vast 20 tuhat. Aga raamatulugejaid nende hulgas... mnjah... kirjastajad teavad paremini.

Aki ütles ...

Kemplesin möödunud talvel oma lapse kooliga kohustusliku kirjanduse pärast. 5.klass pidi lugema noorsooromaani "Tänavalapsed", Tea Kask autor. Kui minu väga palju lugenud laps vinguma hakkas, et ta ei taha seda lugeda, võtsin ka ise raamatu kätte ja sain šoki. See ei olnud kirjandus: lihtlaused, labane keelekasutus, räiged tänavalt maha kirjutatud situatsioonid. Kool vastas, et lapsed peavad teadma, et kõik ei ela nii hästi, kui nemad. Mina jälle, et kirjandustunnis tuleb tutvuda kirjandusega, hea kirjandusega. Siis ütles kool, et see on haridusministeeriumi soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Tundsin, et olen ise loll, meeleheitel palusin veel raamatuga tutvuda oma filoloogidest kursusekaaslastel, nende toetuse ma ka sain, kõige tabavam iseloomustus raamatu kohta oli, et see on sotsiaalpornograafia.

Anonüümne ütles ...

Tsiteeritud artiklid laste- ja noortekirjandusest on suures osas kasvatuslikud. Ka 1930ndatel aastatel eksisteeris kollane kõmukirjandus, kus kirjeldati pikantseid seiku inimeste seksuaalelust jne., kuid kirjanikud astusid sageli selle vastu teravalt välja. Meie Looming, Agu, Vaba Sõna, Eesti Kirjandus, Akadeemia, Varamu jpt. kuukirjad ning muidu kvaliteetsem kultuurkirjandus ignoreeris mõtet, et fantaasias ja inimeste peades toimuv peab kõik kajastatama ilma vahet tegemata. Ka isegi Siuru oli oma programmilistes väljaütlemistes selles osas üsnagi rafineeritud, kuid Siurut ei olnud palju. Nendes levinumates ajakirjades kirjutas, tõsi, ka suhteliselt sama seltskond. Agu ja Olevik või mõni päevaleht sai ainult lühemaid artikleid maitsta.

Tänapäevane noorsookirjandus mahub tollases mõõtmes osalt selle kõige kollasema kirjanduse valda. Valitses veel uskumus, et peale bioloogiliste instinktide on inimene eelkõige vaimne olend ja seega peab tegelema vaimse tegevusega ning seda esile tooma. Hugo Raudsepp oma esseedega hakkas säärast seisukohta väärama oma ideedega. Tema biologism on otsene tuletus Bergsoni ja kaasaegsete teaduslike vaadete levikust. Sekka hakkas ka muidugi Freudi tulema, kuhu temagi pääses

Nüüd see küsimus on, et mida soovitakse kasvatada? Kas tänaval elamine nii, et sarnanetakse nende tänavainimestega, peaks olema eesmärk? See on seega elulähedus a'la J. Sütiste, E. Hiir, D. Palgi. H. Raudsepp ja isegi A. Kivikas. Või on meil vaja kultuuri kui vana ideaalide süsteemi poole pöörduda ning kasvatada vaimset vastupanuvõimet, vaimset selgroogu. See oleks sel juhul vaimulähedus a'la J. Semper, A. Oras, Ed. Laaman, H. Talvik ja A. Anni.

Eduard Laaman kirjutab Loomingus nr. 1 aastast 1936: "Nagu enamlus, kuulutab ka rahvussotsialism „intelligentsi lõppu” („Das Ende der Intellektuellen”). Kumbki ei tunnusta enam haritlaseliiti, kes pretendeeris oma enda humanistlikule ilmavaatele, vaid ainult spetsi, kes peab täitma „sotsiaalseid tellimisi”. "

Kohati õsna neutraalselt kirjutas Heiti Talvik Akadeemias nr. 1 aastast 1937: "Eesti rahva rõhuv enamus kuulub põlluharijate kihti. Sellepärast on ka loomulik maaorientatsiooni ülekaal meie kirjandusloolises kogupildis. Teisest küljest ei tohiks aga unustada ka ülejäänud ühiskonnakihtide - linnaproletariaadi, kodanluse ning intelligentsi kultuurilisi lisavajadusi. ".

Talviku järgi on meil vaja seega nii üht kui teist, nii tänavat kui sellest eritlevat.

Ants Oras aga polemiseerib teravalt eluläheduse nõudega kirjanduses. Liigne tänavale minemine tähendab ka liigset lihtsustamist ja kaeb võime märgata lihtsate tänavainimeste tõelist hingeelu.

Ma isiklikult arvan, et suureks teebki igasuguse teksti või filmi selles peituv iva, võime lahti mõtestada inimese sisemaailmas toimuv. Liigne tänavalähedusele rõhumine lastekirjanduses võib viidata ka liigsele lihtsustamisele ning lastele ei anta kätte paremat arusaamist põhjustest, miks teised just sellised on. Lugemise mõte kui üldise harimise mõte võiks olla parema ja haaravama kasutamises, millest isiksuse väljakujunemises ka veidi rohkem abi on.

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Anonüümne, selle kvaliteetkommentaari eest. See on asjatundev, hariv, argumenteerivalt põhjendav. Kokkuvõttes jõuad Sa järelduseni, mis niismaa selgelt sõnastatuna võiks olla mistahes laste- ja noorsookirjanduse soovitusnimekirjade koostajate töölaual.

Mul endal puuduvad mistahes kirjanduslikud eneseväljenduse ambitsioonid. Samas olen kindel, et selline järeldus mõjuks mulle juhisena kirjutamisprotsessis kammitseva tõkkena. Resultaadina peegeldab aga looming tahtmatult looja sisemaailma. Minu jaoks oleks imelik kui noorsookirjandus väldiks teemasid, mis on noorte igapäevaelu pärisosa või millega ühel ja teisel moel kokkupuututakse. Seega küsimus ei olegi teemas või narratiivis, vaid sõnumis ja sõnumitoojas.


Hundi ulg ütles ...


Mae. Nüüd kukkus välja nii nagu toimuks siin Sinu raamatu arutelu. Rõhutan veelkordselt oma kirjutise alguses toodud märkust, et ma pole Sinu raamatut, "Ma lähen nüüd", lugenud. Ning konkreetselt Sinu teosele ei viita ka ükski lisandunud kommentaar.

Loodan, et siia otsingumootoriga sattunud lugejale mõjub aga kogu ülalolev intrigeerivalt, et Su raamatut lugeda. Mina igatahes kavatsen seda teha.

Anonüümne ütles ...

No kui vaadata näiteks 1984. aasta filmi "Paganini", siis sealt tuleb välja just see, mida pean silmas vaimuläheduse all ja mida pean harivamaks. Jah, ta elas nagu ta elas, tegi vigu või siis ei teinud neid, sõltub vaatenurgast. Sellegipoolest me näeme temas midagi suurt ja ka nende vigade korral me elame talle kaasa, me oleme koos temaga.

Kunst, mis inimeses toob välja tema tõelise vaimse tuuma, on palju enam hariv, kui samadest inimeste külgedest ja ühiskonna nähtustest rääkiv, kuid neid ja inimest lihttsustav kirjandus. Me võime ju maailma ja inimesi vaadata kõrgema teadlikkuse vaatenurgast ja vähese teadlikkuse vaatenurgast. Küsimus on, mida me tahame kasvatada?

Mae Lender ütles ...

Ei-ei, ega ma võtagi seda arutelu siin väga isiklikult:) Mõistan jah, et see on üldisem. Samas väga põnev teemapüstitus Sinu poolt ja muidugi mõtteainet pakkuv...

Kuna "Ma nüüd lähen" puhul on tegemist minu esimese noortele suunatud raamatuga, siis olen ma ise selle suhtes võrdlemisi kriitiline ja ei hakka sisu osas pikemalt sõna võtmagi:) Samas üllatab mind, et raamatukogudes laenutatakse seda praegu üsna kenasti (on need kõik noored või täiskasvanud, oleks põnev teada).

Jäin samuti selle üle 13-a. mõeldud nimekirja üle mõtisklema... Küllap ongi, et vanuselised piirid (ja ka areng ja huvid) on sedavõrd hägustunud. Võtame näiteks kasvõi fantaasiakirjanduse. Ilmselt selle žanri austajad on väga erinevas vanuses, k.a. keskmine ja vanem kooliiga, samuti ju ka täiskasvanud. Ühed nimekirjad võtavad selle noortekirjanduse alla, teised mitte.
Arengu- ja kujunemislood võiksid iseenesest selgemalt kuuluda noortekirjanduse alla ja neid meil siis ikka üksjagu ka ilmub, aga ei oska arvata, miks nimekirjad paljusid neist siiski ei kajasta.