MS Finlandia

Üleeelmisel nädalavahetusel käisin Soomes. Nägin ära väikesed ja suured armsad, nende äsjaostetud maja. Ning esimest korda nägin ka palju väikesi nõidasid, kes ukse taga lugesid oma Virvon varvon... Luuletus, mille mõtte ja sõnastuse  täpne tõlkimine eesti keelde paneks proovile mistahes elukutselise tõlgi võimed. Mu lähedased on selles asumis väga värsked elanikud. Seepärast muretsesin ehk pereemast veel rohkemgi kui ta nõidadele kohalikust "külapoest", Rimist, tõi meeleheaks ühe aluse šokolaadimunasid. Oleks ikka hirmus sant värk, eelkõige väikestele, kui ühtegi nõida poleks tulnudki. Õnneks hakkas uksekell jätkuvalt helisema.

Mäletan hästi neid kunagisi esimesi reise välismaale. Minul oli sagedasem reisukoht Kesk- ja Lääne-Euroopa. Aga mingil perioodil oli tööasjade tõttu ka Soome tihedalt asja. Algselt oli nii, et pääs SINNA oli juba elamus omaette, Soome kasvõi lappaja-paadiga. Hiljem tuli rutiin. Mina oma tegemistes selleni ei jõudnudki, et võrrelda, hinnata või arvustada erinevate lennufirmade või laevakompaniide pakutavat. Viimased kümme aastat on juba maakonnalinna minek sündmus iseenesest.

Seekord sõitsin üle lahe selle, Koreas ehitatud praamiga:

Vaatamata sellele, et ma ujudagi ei oska, see laevade värk mingil põhjusel paelub mind. Arvatavasti "mereriigi" poisi asi. Kasvõi seesama laevakompanii. Eckerö iseenesest on ühe valla nimi Ahvenamaa saarestikus. Meil on küll oma Tallink, aga uhke oleks seegi kui oleks näiteks KärlaLine. Selle Ahvenamaa valla nimi pole laeva peal juhuslik. Üle viiekümne aasta on selles vallas tegutsenud ühele perele, Mansenitele kuuluv reederfirma. Koos teise perega, Dahlmanitega, ollakse täna tuumikomanikud kontsernile, mille üheks osaks on seesama ülalpildil olev mootorlaev, praam "Finlandia" koos kõigi vastavate teenuste ja taristuga. Kontsern ise tegeleb veel reisjateveoga Rootsi suunal, turismindusega, bussitranspordiga. Aktsionäre on kompaniil muidugi rohkem, üksikisikud ja pensionifondid, pea 900 aktsionäri, kuid need kaks peret on tooniandjad.

Firmal olid keerulised ajad umbes viis aastat tagasi kui omandati sajaprotsendiliselt aktsiad Rootsi vedudega tegelevas ettevõttes Birka Lines. Mõlemad pered omasid enamusosalust selleski firmas, kuid ülevõtmine sisaldas kartusi, et perede mõju- ja otsustusjõud võib väheneda. Selleks tuli teha vangerdusi firma nõukogus, mis Ahvenamaa reeglistikus oli suhteliselt raske. Nimelt on selles autonoomses piirkonnas kehtiv nõue, et nõukogu liikmetest peavad olema vähemalt 2/3 Ahvenamaa elanikud. Lõppkokkuvõttes asi õnnestus. Täna on tõsiseltvõetava kontserni aktsiad ostetavad kohalikul börsil kusagil 45 eurot per aktsia ja dividendide lootus umbes 2 eurot aktsia kohta. Oleks mul raha, ostaksin. Tallinkil on mille üle mõtelda.

Tallinkiga seoses tuleb koheselt meelde nende laevastikku kuuluv "Superstar". Äris on, nagu elus, palju kurioosumeid. Teatavasti on laevad naissoost. Nii on juhtunudki, et samal liinil kurseerivad ja konkureerivad kaks õde, "Finlandia" ja "Superstar", identsed kaksikud. Üks ja sama projekt, kuid nagu öeldud, üks ehitatud Koreas (2001) ja eestlaste oma Itaalias (2008). Seejuures ahvenamaalaased ostsid oma korea laeva secondhandina justnimelt Itaaliast. Nii nagu kaksikute puhul, kui nad just sõnajalad pole, erinetakse teineteisest oma outlooki poolest. Seepärast siia ka pilt "Superstarist":

See laevade välisilme on täiesti omaette teema. Tavasõitja nagu mina olen kusagilt vaid lugenud, et Eesti laevu on kujundanud näiteks Navitrolla või Alo Kask. Internetist vaatasin, et EckeröLine "Finlandia" eelmine kujundus, siis kui laeval oli veel nimi "Moby Freedom" ja see seilas Itaalia ja Kreeka vahel, oli see inspereeritud Disney temaatikast, autor Cuny Antoine:

Igaüks saab ise otsustada, kumb õdedest kaunim. Soomlasest õe puhul veel sedagi, milline välimus huvitavam, varajasem või nüüdne.

Kõrvalpõige läks pikemaks kui see, millest rääkida tahtsin. Nimelt seda, et rootslastest omanike, Ahvenamaa kodanike kontseptsioon "soome" laevast töötab täiega. Enamgi veel kui perussuomalaiste nägemus oma riigist ja rahvusest. Kõik algab juba laeva nimest. Jätkub aga sellega, et kaldateenindus ja laevapersonal püüavad püüdlikult ja igati ignoreerida kasutamast mistahes eestikeelseid viisakusvormeleid nagu palun või tänan. Edasi jätkub asi meelelahutusega kus maksimaalselt on püütud vastu tulla soome iskelmäsõbrale elava muusika baarides. Viimasega seoses jäi silma imearmasad tegelased Nosturi baaris. Selline eelpensionieas või muidu hästisäilinud mees ja naine võtsid istet. Ilma igasuguse võltshäbita vahetas mees oma saapad kingade vastu ja tants koos värviliste kokteilidega jätkus sadamani - armas! Muidugi oli põrandal veel mitmed soomeugrilastest tantsulõvid, kes julgust saanud kraadidega pudelist või need igikestvad "tüdrukud", kelle aeg ja stiil jäänud peatuma aastakümnete taha.

Tagasisõit sama laevaga pühapäeva õhtul oli pisut kummastav. Reisijaid ja autosid oli vähevõitu. Sõitsin oma autoga väikeses järjekorras laeva siis kui viimased autod olid veel mahatulemas. Kuna keegi tekimeeskonnast kohal polnud, siis tekkis selline kodune olukord - pane oma auto kuhu tahes. Otsides kohta, kuhu ennast selleks paariks tunniks istutada nägin sedagi, kuidas laevapersonal püüdis "elustada" väsinud reisijaid: "Tämä on nyt Helsinki - herätys!" - kalevipojad jõudsid töömaale. Ma ise arvan, et EckeröLines "Finlandia" hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Sõita koristamata ja kohati haisvas laevas tagasi kodu poole pole hullu. Ootamas ikkagi oma voodi ja peni, kuigi koju jõudsin alles esmaspäeval. Aga võib olla oli  laev kasimatu vaid seetõttu, et peredefirma suuromanik, seismekümneviiene proua Alice Linnea Mansen pole minusuguse pensionärina juba ammu oma jalga sellele laevale tõstnud, kardulad varsti mulda ja muud toimetamised. Või siis veel - laev alles esimesi kuid Tallinn-Helsingi liinil.