Kui ma homme peaksin kellegi mudilase sünnipäevale minema, oleksin kindlasti hädas. Ma ei tea, mida tänapäeval lapsed kingiks saavad ja tahavad. Olen kuulnud, et igal aastal ilmub lelupoodi mõni hitt, mis lapsel "tingimata" peab olema. Selle eest aga hoolitsevad tavaliselt vanemad. Juba järgmine ring: lähisugulased, lapse enda sõprade vanemad, peretuttavad on aga valikute ees. See, mis lapsele kindlasti meeldib ei ole alati kasulik või taskukohane. Ja siis see teistpidi asi. Mänguasi või muidu kink võib olla kasulik ehk õpetlik. See aga ei pruugi tuua sära lapse silmadesse. Tee, mis tahad...
Meenuvad hoopis vanad mänguasjad. Keegi Nižni-Novgorodist müüb kusagil interneti ostu-müügikeskkonnas vana "Norma" isekallutajat. Tahab saada selle eest 350 rubla.
Mäletan, et olen ise selliseid kunagi kingituseks ostnud. Pannes need ülalmainitud rublad ümber meie rahasse, saame pisut üle kaheksa ja poole euro. Kui mäletaksin selle auto kunagist poehinda nõukogude rublades, siis saaks heietada raha väärtuse üle. Aga see on tühja tuule tallamine. Selline võrdlus. Sest ma ei tea isegi seda, mis rahatähega tänapäeval arvestatakse lapse kingi ostmisel. Et poleks üle pakutud ja et häbisse ei jääks.
Rootslased lõpetasid "Normas", õigemini siis juba peatehase tütarettevõttes, mänguasjade tootmise 1997. aastal. Vene ajal oli aga mänguasjade tootmine Eestis päris võimas. "Normas" endas oli see seismekümnendatel isegi 70% tootmismahust. Lisaks olid aga veel "Tegur" ja "Salvo". Eks neid kunagisi mahtusid ole näha ka interneti müügioksjonitel. Põgus ringkäik meie endi kuulutuste portaalides annab mingisugusegi meenutuse, ettekujutuse kasvõi sellesama "Norma" toodetest.
Selle kõrval on ikkagi põnev kohata "Norma" mänguasju erinevates müügiportaalides igal pool maailmas. Mitte ainult endise impeeriumi territooriumil, vaid ka mujal. Ning mõnikord on hinnad küllalt muljetavaldavad. Kusagil nägin müüdavat sama tehase Pipi-mängupesumasinat hinnaga 120 eurot. Midagi inimesed nendes, tänaste arusaamade järgi kummalistes mänguasjades leiavad. Eks seepärast on hea külastatavusega ka meie endi vanade mänguasjade näitused, mida teatud regulaarsusega eksponeeritakse ka väljaspool mänguasjade muuseumi.
Postitused
5 kommentaari:
Täna on need asjad rohkem kui asjad - tervetele põlvkondadele on need symboliteks, ja 70+d linnades oli juba ysna hea elu, mida toonased lapsed yldiselt rõõmsalt meenutavad. Kuigi lääne analoogsed esemed olid ilmselgelt ilusamad, värvilisemad jne, on nn meie mänguasjad meile poliitilistel põhjustel kallid:) Minu valdustes on olnud ämbrike piltidel olevatest esemetest:) kyll oli ilus ja armas.
Trv, Kaaren
Minu lapselapsed (tüdrukud) armastavad puslesid ja legosid. Ka raamatuid oskavad hinnata. Aga küsi vanematelt nõu, lapsed on ju erinevad.
Olen kordi tulnud poest, otsinud kinki mõnele mudilasele... ja jätnud ostmata. Lastel on kodus mänguasjade üleküllus. Isegi kui lapsevanemad ise ei osta, tuleb neid ikka kogu aeg juurde. Küll kingitusena, küll sõbrannade suureks kasvanud lastelt.
Kõige kindlam on muidugi lapsevanemalt nõu küsida, aga ise olen ka legode ja raamatute poolt. Ja siis mõni odav vidin juurde, et oleks korraks huvitav, aga pole ka kahju, kui varsti ebahuvitavana kuhugi kastipõhja jääb.
On muidugi väga vahvaid elektroonilisi mänguasju, aga nende hulgast on ikka päris raske valida. Hinnast rääkimata.
Nendest nõuka-aegsetest mänguasjadest tuleb nii mõnigi tuttav ette. Too aeg ei saanud neid nii kergekäeliselt minema ka visata, nii mõnigi kolme rattaga auto on veel täitsa kasutusel :)
Poes on asjad made in China.
“Maailmas on kaks kõige enam loetud/kirjutatud inglise keelset lauset. Nendest kahest üks on
"I love you"... teine oli „Made in China“."
Oehh, Pipi pesumasin oli nii võrratute värvidega! Galerii kultuslikke mänguasju jooksis just mu silme eest läbi.
Oli ilus see lapsepõlv! :)
See fakt, et tollased mänguasjad olid vastupidavad leiab kinnitust ka selles postituses. Eks mõnigi poiss on proovinud fotodel olevad autod viimse kruvini lahti võtta...
Postita kommentaar