Veel üks ümbermaailma purjetaja

Minuga juhtub tihti nii, et uurides ja otsides internetist midagi oma "teemadest", satun hoopis mõnele muule infokillule ja juhuslikust lumehelbest hakkab enda jaoks vormuma järjekordne lumepall. Nii ka seekord. Mingitel põhjustel on minu hetke huviorbiidis Eesti Laskurkorpuse formeerimine. Kuna eesti deviis formeeriti Tšeljabinski oblastis, siis sirvisin internetis ka selle kandi ajalehti. Ühes artiklis, sõjaga mitteseotuna, jäi silma eestipärane nimi. Üllatusena minu jaoks selgub, et veel üks eestlane on teinud purjekal ümbermaailmareisi. Seekord ei tahtnud korrata varasemalt tehtut, sageli korratud viga. Olen nimelt mõne faktikese kasvatamisel raisanud tihti palju aega. Kild killu haaval olen korjanud kokku mind huvitavat. Ja lõpuks on selgunud, et oleks sama asja sisestanud eesti otsingumootoritesse, saanuks kogu materjali kenasti emakeeles lugeda. Sageli on selgunud, et keegi ajakirjanik, blogija või muidu huviline on mind huvitavast asjast ammu loo avaldanud.

Seekord siis sisestasin ajalehest "Magnitogorski tööline" loetud faktid otsingusse, et leida eestikeelseid vasteid. Tulemuseks oli null. Uurides asja vene keeles edasi, selgus, et ajakirjanik oli eksinud eestlase perekonnanimega. Kuid ka õige nimega otsing ei andnud mingeid tulemusi meie kaasmaalase ümbermaailma reisist.

Ega neid eestlastest ümbermaailma purjetajaid palju pole. Seepärast otsustasin eestikeelsete otsingumootorite jaoks selle mehe nime siia internetti jäädvustada. Äkki mõni ajakirjanik teeb loogi. Fotodega on aga seekord nadivõitu. Ei taha mehe Facebooki kontolt neid virutama minna, kuigi mõned fotod sellest rännakust on ta sinna riputanud, ilma kommentaarideta. Seevastu leidsin  ühe Verner Puhmi arhiivifoto.

Heldur Suun on seal laua taga keskmine, Tallinna Merekooli laevajuhtimise eriala kursant. Kahtlemata unistavad kõik mereasjandust õppivad noored mehed kaugetest maailma meredest, piiritutest ookeanidest, ümber maailma reisist. Vähestel õnnestub oma unistus teoks teha. Heldur tegi seda selle foto pildistamisest 32 aastat hiljem. Juhus viis mehe kokku viiekümneselt pensionile jäänud magnitogorskilase Viktor Kutištševiga, kellel oli purjekas ja soov seilata sellega ümber maailma. Heldur Suunil oli aga ette näidata oma meresõidukogemus. Lisaks tekkinud vaba aega ja arvatavasti ka piisavalt seda, millest lääne kultuuris pole viisakas rääkida. Internet ei anna mingeid vihjeid Heldur Suuna meremehekarjäärist ja nagu öeldud ka sellest harukordsest reisist. Küll võib mehe nime kohata sadamatelinna, Paldiskiga seotuna. Seda nii heas kui halvas kontekstis. See on aga hoopis teine teema. Kuigi minu jaoks ehk põnevamgi kui ümber maakera purjetamine, pealegi spekulatiivselt ehk ka kuidagi ümbermaailma reisi võimaldav ja põhjustav.

Need vähesed eestlased, kes sooritanud purjekal ümbermaailmareisi, on teele läinud erineval moel. Esimene mees oli Ahto Walter. Asjaomastes ringkondades oli pikka aega arutusel, kas reis viidi ikka lõpuni või mitte. Edasi. Minul isiklikult pole nõukogude ajast meelde jäänud ühtegi nime, kes oleks saanud selliseks soorituseks võimaluse - mererandagi ei pääsenud piirivalve loata. Ning siis, uue aja saabudes tuli "Lennuki" reis, 1999-2001. Pisut eufooriline ja rahvuspaatoslik, fanfaaride, pidulikkuse ja Presidendi patronaažiga. Möödus kuus aastat ja järgmine eestlane, Hillar Kukk viis oma meeskonna maailmareisile purjekal "Martha".  Meedia oli selleks ajaks juba maha jahtunud ja ka tähelepanu sündmusele oli minu hinnangul kasin.

Seevastu Tätte ja Matvere show pakkus publikule kõike küllaga. Alates üldrahvalikust rahakorjandusest ja teele saatmisest kuni südamliku vastuvõtuni taas kodumaa pinnal. Ning nende tublide meeste (ja meeskonna) tegemised leiavad kajastamist kindlasti veel pikki aastaid kõikvõimalikul moel. Igati väärikas õppematerjal mistahes turundus- ja kommunikatsiooniõpikusse. Pole ime, et alles hiljem avastas ajakirjandus, et samal ajal tegi esimesena eestlastest just üksikpurjetajana ümbermaailmareisi Uku Randmaa. Ega ta ise oma reisi väga reklaaminud, samas aga ka kiivalt reisi kestel ei varjanud.

Ning selles kontekstis on Heldur Suun hoopis uue suuna esindaja. Täpselt samaaegselt Tätte/Matvere ja Uku Randmaaga oli ka tema ümbermaailma vetel. Purjekas Willow Winds andis sadamast otsad 15. septembril 2011. Koos oma reiskaaslase, kompanjoniga naaseti pikalt merereisilt kolmteist kuud hiljem, 7.detsembril 2012. Kiilu alla jäi 30,5 tuhat meremiili. Seda ilma mistahes siinse tähelepanu ja kärata kuni tänaseni. Selline tagasihoidlikkus siis. Mees ise on tabavalt märkinud, et ta on jõudnud Eluülikooli doktorantuuri.