Vana kooli mees

Vaatamata tänaöisele külmale, kusagil kahekümne kraadi alla viskas, on päevad päikeselised ja õhus kevadet. Meie laiuskraadil tähendab see seletamatut ootust, millegi uue algust. Sedasama tundsin märkavat suveabilise sõbra otsustavuses, kui nad reedel tulid minu juurde, et saunas käia. Alles siis kui see sõber minuga rääkima tuli, sain aru, et ega see külastus siia nüüd päris juhuslik polnud. Arvatavalt suveabilise poolt teadlikult korraldatud.

Kellest jutt on pisut alla kahekümne aasta. Paar kuud tagasi isaks saanud. Värsked lapsevanemad iseenesest tublid. Kummalgi pole paraku meie jaoks endastmõistetavat turvalist seljatagust oma vanemate ja vanavanemate näol. Tüdruku ja poisi päritolu ning olud lihtsalt sellised. Vaatamata sellele ja just seepärast proovivad kuidagi ise hakkama saada. Üürivad siin lähedal suuremas alevikus odavalt saadud korterit. Pisipõnni ema on mõistagi kodune ja noorukesel isal on tööga nii nagu on. Elada aitab emapalk ja isa juhuslikud tööotsad.

Ma ei saa öelda, et see noor mees ei püüa. Ma olen selle lühikese aja jooksul teda tundma õppinud. Asi selles, et kui suveabilisel pole aega olnud mind vaatamas käia, saadab ta siia sellesama sõbra. Seda, et kas ma veel hingan või ehk midagi vaja... Siis olemegi rääkinud. Mina tunnen, et selles noormehes on peidus vana kooli mees. Ta tunneb sisemuses suurt vastutust oma pere ees, armastab jäägitult oma väikepoega (ja vist ka naist - eesti mees on selles osas kidakeelne). Puudulik kooliharidus ja vähene lugemus on andnud talle praeguses eluetapis kätte mitte kõige paremad kaardid. Ning lisaks seesama mainitud lapsepõlvekodu tugivõrgustiku puudumine. Mida väiksemad on ta võimalused kindlustada mehena pere heaolu, seda väiksemaks on muutunud ta enesehinnang.

Ning kust seda enesehinnangut saadagi. Mõni kuu enne lapse sündi poisil vedas. Sai poolest kuust kohaliku prominendi, omavalitsustegelase juurde tööle. Kõik me teame, millised otsesed rahalised kulutused kaasnevad lapse sünniga. Seepärast oli õnn suur ja ka väiksed lootused, et saab lõpuks järje peale. Tea, mis suurt raha nüüd oodata oli, kuid algus seegi. Kaks nädalat ladus külmas ja tuulises kuurialuses halgusid võrkkottidesse. Seejuures viimane nädal käis iga päev kümme kilomeetrit tööle ja samapalju tagasi jalgsi - bussiraha oleks pere eelarvele olnud liig. Palgapäeval sai ... 80 eurot. "Me maksame ainult siis kui midagi müüme," tuli selgituseks...

Ka kogu ülaltoodud jutt on vaid selgituseks. Seega, läinud reedel tuli suveabilise sõber minu juurde jutuga (suveabiline ise hoidus ootusärevalt tahaplaanile). Näha ja tunda oli, et oma mõtetes oli noor mees oma abipalvet mitmeid kordi harjutanud. Mõnel lihtsalt ei tule abi palumine kergelt, pigem suure eneseületusega. Lühidalt oli asja sisu järgmine. Tuttav pakkus talle mingit ehitus-remondi otsa pealinnas. Järgmisel päeval peab olema Tallinnas ja alustama. Mure selles, et kusagil pole ööbida. Tal endal tuttavaid Tallinnas pole, ta isegi pole kunagi Tallinnas käinud, äkki ma tean kedagi... Tööandja tuleb talle bussijaama vastu, kohe objektile, aga kuhu pärast tööpäeva minna...

Helistasin oma laste emadele, kes kaasaelamisega koheselt murega haakusid. Tegelikult on vist hetkel mu kõige lähedasematel Tallinnas vaba tervenisti kolm korterit, seega mingi lahendus murele pidanuks kindlasti olema ja vajadusel oleks helistanud ka välismaale, oma lastele. Asi lahenes kiirelt ja muretult. Poisi käsutuses oli paarikümne minutiga kahetoaline korter, kus hetkel keegi ei ela. Kõik oli nagu korras.

Eile, laupäeval, saan lõuna paiku ootamatu telefonikõne. Nooruke perepea, kes perele ootusrikkalt raha läks teenima on hetkel ühe mu lähedase juures, kes selle ööbimise korraldas ja kelle kontakttelefoni olin andnud. Juhtus muidugi see, mis juhtuma ei pidanud. Tööandja bussile vastu ei tulnud, ei vasta ka kõnedele. Lähedane ise pidi sellel nädalavahetusel kusagil kodunt ära olema ja ootas nüüd minu korraldusi, mis edasi saab. Õhtul helistas lähedane veelkord. Oli oma värske tuttavaga olnud telefoni teel veelkordselt ühenduses ja elukogenud inimesena tunnetanud noores inimeses suurt masendust. Et ma siis nagu ise helistaksin ja julgustava sõnaga noormeest turgutaksin.

Muidugi, kõik saab lõpuks korda. Aga ikkagi jäävad mu hinge kraapima sama suveabilise kirjeldused sellest kuidas nad veel hilistel öötundidel sõbra asju pakkisid. Kuidas noorukese pere kasinast eelarvest klapitati edasi-tagasi bussipileti raha, makaronipakke poolitati, et perepea esimese nädala kuidagi vastu peaks. Eks  ka neil seal hinges oli sellel hetkel peagi saabuv kevad oma ootuses millegi uue alguseks. Ning ei taha ma olla selle noore isa nahas kui ta täna luhtunud lootustega oma koduuksest sisse astub, naise ette, kes ta teele saatis ja poja ette, kes millestki veel aru ei saa. Ma tean, mis tunne see on - rusutus, häbi, eneseusu kaotus. Seepärast tean, et selles noores mehes tunnetan olevat vana kooli meest.

Mõnikord, rasketel hetkedel tahaksin saada uue stardi. Minna tagasi aega, kus olen veel laps. Sinna aega, kus ükski poiss ei pea lahendama neid muresid, mis on meestel. Kahjuks pole see võimalik. Seepärast võtan oma kepi ja koera ning lähen talle bussile vastu. Vana mees oma väikeste muredega toeks noorele mehele, kes silmitsi oma suurte muredega.

P.S. Palju õnne sünnipäevaks, ema! Alles nüüd hakkan mõistma, mis muredega te koos isaga mõnikord silmitsi olite.