teisipäev, 22. jaanuar 2013

Traditsioonid - lapse sünniteade

Eelmisel nädalal sain taas kinnitust, et mulle meeldib teatud konservatiivsus. Siia alla võib liigitada ka igasugused traditsioonid, olgu omad või võõrad. Näiteks olen ma alati väga murelik kui mõnes pika monarhistliku ajalooga riigis võetakse aegajalt kõneks monarhia likvideerimine. See koormavat maksumaksjat ja muud argumendid. Ma ei tea. Kui juba pisike, vaene ja traditsioonideta Eesti suudab ülal pidada ämmeerika presidendi peret, meie oludes mõttetut presidendi institutsiooni, siis miks peaks monarhia ülalpidamine olema probleemiks rikastes riikides? Seda enam kui see monarhia iseenesest on seal suurelt jaolt pealegi isemajandav. Minu õhkamine traditsioonide järele tuleneb eelkõige lapsepõlvekodu mälestustest. Hilisemas elus ei osanud neid traditsioone oma peres hoida ega luua. Ja sellest on mul kahju.

Eelmisel nädalal küsis üks mu lähimatest sugulastest minu postiaadressi. Peatselt sündiva lapse isamaal on kombeks lapse sünni puhul saata sugulastele ja arvatavasti ka siis sõpradele spetsiaalsed postkaardid, Geboortekaartjes. Tänapäeval on tigupost ja postkaardid muutunud kahjuks veidruseks. Kuid mulle selline, minu jaoks seni teadmata ja meile harjumatu komme meeldib. Selles on midagi püsivat ja turvalist järjepidevust sisalduv nagu seda on ka monarhia. Ning tulebki välja, et ühel või teisel moel on osades riikides selline komme juba viktooriaaegadest peale. Ma päris põhjalikult ei viitsi endale selgeks teha, et miks on selline komme tekkinud, levinud ja säilinud inglise keelt kõnelevates riikides, aga ka hollandi ja flaami keelepiirkondades, ning kindlasti ka veel kusagil. Samaaegselt kui meie oma kaasaegset kultuuri kujundanud ja mõjutanud riikides, Venemaal ja Saksamaal pole selline komme vist eriti levinud. Kuigi ka siin Eestis oli veel kaua aega peale sõda traditsiooniks anda vastavasisuline teade üldsusele kättesaadavaks läbi ajalehtede sellesisulistes kuulutuste rubriikides.

Muidugi on igasugustes kommetes olemas ka omad tüütud momendid. Sünniteate kaartidega maades on erinevusi pisiasjades. Mõnes riigis eeldab sellise kaardi saamine vastukaardi saatmist. Teises kohas peab mõtlema kingituse peale. Rääkimata värskete vanemate murest, milline see saadetav kaart peaks välja nägema - kas harjumuspärased roosa või sinine sümbol on tänaste tõekspidamiste juures ikkagi lubatavad ja muud detailid. Ning kuigi sellised asjad, adressaatide nimekiri, ümbrikud, kaardi kujundus jms. tehakse selgeks eeldatavalt aegsalt enne lapse sündi, siis ikkagi võib see kaasa tuua ka stressi kui asja liiga tõsiselt võetakse. Sest igast pisikesest asjast võib teha raketiteaduse või saada masendushoo kui ei suuda näiteks sünniteadet või tite vannipidu organiseerida kogu nõutud etiketti järgides.

Seal kus selline sünniteate kaartide traditsioon on levinud, käiakse muidugi ajaga kaasas. Muutunud on kaartide kujunduspõhimõtted ja üha rohkem kasutatakse individuaalseid, ainulaadseid arvutikujundusi. Vanadel postkaartidel on aga muidugi palju meile tuntud kuremotiive. Meil kasutati neid vanasti tavaliselt vastupidisel eesmärgil, õnnitluskaardina vastsündinule ja ta vanematele. Ma panen siia üles samuti ühe ennesõjaaegse beebi sünniteate kaardi, mis on lõbusalt tobe, Ise nagu rohkem magusate kurekaardi kitšide austaja, traditsioone austav ja igatsev nagu ma olen. Aga ilu ja meeldivus on teatavalt siiski individuaalsed mõisted.


Igatahes minusugune eraklik vanamees on rõõmus, et mul on jälle asja postkasti juurde. Te ikka kirjutage ja joonistage mulle.

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma olen ka siiani vähemalt jõulukaartite austaja. Saadan ja saan neid igal aastal paarikümne ringis. See on praktiliselt ainus kord aastas nii mõnegi tuttavaga kontakti pidamisel , kellega muud sidemed on harvaks jäänud.
Sünnipäevakaardid on hakkanud liikuma viimastel aastatel e-postiga. E._L.

soodoma ja gomorra ütles ...

Nii lihtne ja mittte ülepingutatud kaart.
Mulle kohe väga meeldib.

Hundi ulg ütles ...

Tegelikult on Sul õigus. Kaardi sõnumi konkreetsus on just see, mis olenemata maailmavaatest alati kõige olulisem (vähemalt nii ma ise arvan, mitme tütre ja poja isana). See konstanteering, teile sünnib/sündis xxx, jääb alati peamiseks ja põhiliseks. Seda konkreetsust kaart väljendabki omamoodi kentsaka visuaaliga.

Ruta ütles ...

See "geboortekaart" ootab trükikojas ainult lapse sünnimomenti,et kuupäev ja kella-aeg kirja panna. Kõik andmed (k.a. nimi)on juba kujunduses olemas. Õnnitluskaardi vastusaatmine on elementaarne viisakus, lilli võib saata ka posti teel aga kingitus antakse isiklikult üle. Sel kaardil ei ole ainult informatiivne tähendus, vaid on eelkõige "küllakutse kokkulepitud ajal". Seega on kirjas mis kellast kellani ja mis päevadel on beebi-imetlejad teretulnud. Alati on kirjas ka telefoninumber etteteatamiseks. Kasulik kaart: hoiab ära sekeldused ootamatute külalistega. Ja hoiab kokku aega. Aga kingitakse 99% juhtudel lasteriideid ja vastu pakutakse kuivikuid roosa või helesinise aniisi-suhkrupudiga (beschuit met muisjes).

Ha-haa, üleval pidada üht tohutut kuningakoda on nii kallis, et nähes neid nulle kaob numbritaju ära. Üks Beatrixi toatüdruk (oma vaikimisvande ja soodustustega) teenib rohkem kui Eesti president.

Eva ja CO ütles ...

Mulle, kui asjast mitte midagi teadvale tegelasele, tundub selline beebi synni puhul kaartide saatmine liigse sekelduse ja tylina niigi kiirel ajal, aga kui pisut syveneda, siis on see ju taitsa tore. Eriti, kui lugeda Ruta kommentaari, kuidas asi tegelikult kaib.
Ma olen viimased 1,5 aastat moodsale maailmale vastu astunud ja hakanud oma Eestis elavatele s6pradele ja sugulastele synnipaevade puhul 6nnitlusi posti teel saatma. V6ib olla on asi ka Inglismaal elamise m6jus, sest siin armastatakse kaarte hullumoodi. Endalegi yllatuseks ma lausa naudin seda tegevust. Nii m6nus on minna poodi ja otsida kaarti, mis minu arvates peaks synnipaevalapsele k6ige rohkem sobima. Vahel ma kirjutan isegi vaikse omaloomingulise luuletuse tervituse asemel, nii et kokkuv6ttes saab kaardi saatmisest pikem protsess, aga ma naudin sellest iga hetke. Tore on r66mu valmistada, sest postkaarti tanapaeval just kuigi tihti ei saada.

Tervitades,
Eva

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Ruta, selgituste eest. Isikikult arvan, et kena traditsioon sisaldab ka praktilisust. Iseenda lapselaste puhul on ka minul probleem, millal on sobilik (enda) järeltulijat esmakordselt näha.

Aga mis Beatrix'i puudutab... Nii nunnu, et krooni üle annab. Kahjuks küll vahuveinita ja sedsi... Õnne sünnipäevaks ikkagi!

Eva, tänu Sinu kommentaarile luban, et võtan ikkagi need õnnitluskaardid uuesti kasutusele. Tõepoolest on kogu see kaardimajandus kokkuvõttes midagi olulist. Elus üldse.

Rents ütles ...

No aga jäta ometi oma aadress, ma võiksin sulle suisa kirju saatma hakata. Sinuga oleks huvitav kirjutada küll.

Hundi ulg ütles ...


Sümpaatia on vastastikkune, Rents!

Anonüümne ütles ...

Nüüd antakse sünnitusvabrikutes vastav kaart kaasa.Kaal,pikkus,kellaaeg,ämmaemandad ja arstid ja praktikandid,kõik saavad kirja pandud,kel oli asja juures toimetada.
Ja kui laps sünnib n.n. inglina,tuleb sinna kaardile tema "tindine" jalajälg...