Traditsioonid - lapse sünniteade

Eelmisel nädalal sain taas kinnitust, et mulle meeldib teatud konservatiivsus. Siia alla võib liigitada ka igasugused traditsioonid, olgu omad või võõrad. Näiteks olen ma alati väga murelik kui mõnes pika monarhistliku ajalooga riigis võetakse aegajalt kõneks monarhia likvideerimine. See koormavat maksumaksjat ja muud argumendid. Ma ei tea. Kui juba pisike, vaene ja traditsioonideta Eesti suudab ülal pidada ämmeerika presidendi peret, meie oludes mõttetut presidendi institutsiooni, siis miks peaks monarhia ülalpidamine olema probleemiks rikastes riikides? Seda enam kui see monarhia iseenesest on seal suurelt jaolt pealegi isemajandav. Minu õhkamine traditsioonide järele tuleneb eelkõige lapsepõlvekodu mälestustest. Hilisemas elus ei osanud neid traditsioone oma peres hoida ega luua. Ja sellest on mul kahju.

Eelmisel nädalal küsis üks mu lähimatest sugulastest minu postiaadressi. Peatselt sündiva lapse isamaal on kombeks lapse sünni puhul saata sugulastele ja arvatavasti ka siis sõpradele spetsiaalsed postkaardid, Geboortekaartjes. Tänapäeval on tigupost ja postkaardid muutunud kahjuks veidruseks. Kuid mulle selline, minu jaoks seni teadmata ja meile harjumatu komme meeldib. Selles on midagi püsivat ja turvalist järjepidevust sisalduv nagu seda on ka monarhia. Ning tulebki välja, et ühel või teisel moel on osades riikides selline komme juba viktooriaaegadest peale. Ma päris põhjalikult ei viitsi endale selgeks teha, et miks on selline komme tekkinud, levinud ja säilinud inglise keelt kõnelevates riikides, aga ka hollandi ja flaami keelepiirkondades, ning kindlasti ka veel kusagil. Samaaegselt kui meie oma kaasaegset kultuuri kujundanud ja mõjutanud riikides, Venemaal ja Saksamaal pole selline komme vist eriti levinud. Kuigi ka siin Eestis oli veel kaua aega peale sõda traditsiooniks anda vastavasisuline teade üldsusele kättesaadavaks läbi ajalehtede sellesisulistes kuulutuste rubriikides.

Muidugi on igasugustes kommetes olemas ka omad tüütud momendid. Sünniteate kaartidega maades on erinevusi pisiasjades. Mõnes riigis eeldab sellise kaardi saamine vastukaardi saatmist. Teises kohas peab mõtlema kingituse peale. Rääkimata värskete vanemate murest, milline see saadetav kaart peaks välja nägema - kas harjumuspärased roosa või sinine sümbol on tänaste tõekspidamiste juures ikkagi lubatavad ja muud detailid. Ning kuigi sellised asjad, adressaatide nimekiri, ümbrikud, kaardi kujundus jms. tehakse selgeks eeldatavalt aegsalt enne lapse sündi, siis ikkagi võib see kaasa tuua ka stressi kui asja liiga tõsiselt võetakse. Sest igast pisikesest asjast võib teha raketiteaduse või saada masendushoo kui ei suuda näiteks sünniteadet või tite vannipidu organiseerida kogu nõutud etiketti järgides.

Seal kus selline sünniteate kaartide traditsioon on levinud, käiakse muidugi ajaga kaasas. Muutunud on kaartide kujunduspõhimõtted ja üha rohkem kasutatakse individuaalseid, ainulaadseid arvutikujundusi. Vanadel postkaartidel on aga muidugi palju meile tuntud kuremotiive. Meil kasutati neid vanasti tavaliselt vastupidisel eesmärgil, õnnitluskaardina vastsündinule ja ta vanematele. Ma panen siia üles samuti ühe ennesõjaaegse beebi sünniteate kaardi, mis on lõbusalt tobe, Ise nagu rohkem magusate kurekaardi kitšide austaja, traditsioone austav ja igatsev nagu ma olen. Aga ilu ja meeldivus on teatavalt siiski individuaalsed mõisted.

Igatahes minusugune eraklik vanamees on rõõmus, et mul on jälle asja postkasti juurde. Te ikka kirjutage ja joonistage mulle.