Kaaperdajad 3 (täiendus)

Mõned siinse blogi postitused on rohkem loetavamad kui teised. Need on sellised ajatud, järelloetavad asjad, mille juurde tullakse otsingumootorite kaudu. Ei möödu ühtegi kuud, kus ei otsitaks kord või paar materjali Eestiga seotud lennukikaaperdamistest. Seoses sellega on mul pikemat aega hinge peal, et pole täiendanud ühte episoodi selgitava informatsiooniga. Kui ma tollal neid asju  siia blogisse ülesse tähendasin, polnud mul aimugi, et Virkko Lepassalu on kirjutanud raamatu "Riigipiir". See on dokumentaalraamat kunagistest Nõukogude Eesti "riigireetjatest", nendest, kes põgenesid või vähemalt proovisid pääseda Läände. Peamiselt paadiga, aga ka maismaad pidi, üle jää ja kuidas veel. Seal on tuntuid ja üldsusele tundmatuid lugusid ja tegelasi. Igati väärt raamat. Siinkohal pole liiast ka avaldada isiklikku arvamust, et enamikule ülehüppajatest on, mitte küll sedavõrd konkreetses raamatus, püütud külge pookida mingit müstilist vabadusvõitleja oreooli. Mina jään selles asjas eriarvamusele kui asi puudutab kaheksakümnendaid aastaid. Ajastu kontekstis oli ju see tõepoolest mingi vastupanu võimule, kuid süvenedes motiividesse...

Sellest raamatust leidsingi olulise täienduse juhtumile, mille kohta mul oli kogutud märkmetes vaid lakooniline fikseering, et asi toimus. Kuid kuidas, kes ja mis asjaoludel - need küsimused olid mul paraku vastusteta. Ja ega ma sellest raamatustki kõigile oma küsimustele vastust saanud. See episood meie lennunduse ajaloos jääbki vist segaseks, kuigi asjaosalised on ju elu ja tervise juures. Mõnikord on lihtsalt asju, millest ei taheta rääkida. Eriti detailides. Minu põlvkonna inimestel, kellel olid kasvõi põgusaidki kokkupuuteid "elunditega" mõistavad miks.

19. september 1982





Vahetu sündmuste käik on viidatud raamatus tsiteeritud väljavõttena kohtuotsusest: "Kõik seitse asusidki 19. septembril 1982. a kell 8.55 Kingisseppast Tallinna väljalendavale lennukile. Arr, Berg, Ruus, Männa, Ljubko tunnistavad endid eelkirjeldatud kuriteos täielikult süüdi. Kiirend võtab faktilised asjaolud omaks, seletades, et ta loobus kuriteo lõppuleviimisest vabatahtlikult. (---) Koos kõigi nimetatud kuriteo osalistega 18. septembril 1982.a. õhtul ja öösel arutasid läbi lennuki hõivamise plaani, kus ta teatas igale osavõtjale nende osa ja ülesande lennuki hõivamisel. Nimelt Ruus või Arr pidid istuma lennuki salongi tagumisse ossa, kus teesklema joobunut või haiget, et tõmmata stjuardessi tähelepanu endale. Lennuki piloodi kabiini ukse avamisel Kiirend pidi tungima kabiini ja tegema piloodi relvituks. Berg pidi julgestama Kiirendit. Harusoo pidi tõkestama lennuki meeskonna liiget, kes läheb stjuardessile appi. Männa ja Ljubko pidid istuma teine teisel pool vahekäiku ning reisjate vahelesegamisel neid tõkestama. Kiirendi ütluste kohaselt keegi kuriteo osalistest vastu ei vaielnud, seega tema arusaamise järgi igaüks oli temale pandud ülesandega nõus. Ta joonistas lennuki salongi plaani, kus märgistas ära ja näitas ette igaühele nende koha lennukis."

Ja tegelikult nagu olekski kõik. Kõik, mis oli enne ja tuli pärast, jääb minule vähemalt ka raamatut lugedes segaseks. Seda vaatamata sellele, et raamatu autor on püüdnud loo peakangelaselt, Olev Kiirendilt teada saada üksikasju. Kõik üksikasjad olevat aga seitsmeköitelises uurimistoimikus, mis millegipärast on Riigiarhiivist kadunud. Ning tagatipuks olevat see kaaperdamiskatse olnud vaid a) pettemanööver KGB-le hilisema tõelise piiriületuskatse varjamiseks; b) KGB enda poolt Kiirendile ettesöödetud konks, et tembeldada võimudele teada olev "vabadusvõistleja" terroristiks.

Selle lennukihõivamise sündmuse ajal oli Olev 33 aastane tituleeritud maadleja ja noortetreener. Ülejäänud kaaslased tema poolt komplekteeritud lennukiseltskonnas olid aga põhiliselt hilisteistkümnelised poisid, enamikus samuti seotud maadlemisega just Olavi käe all.

Vasakul Olev Kiirend põgenemisplaanidega, paremal tema tollane kodune rivaal maadlusmatil Henn Põlluste

Raamatus väidetakse, et NSV Liidu maadluskoondise liikmel Kiirendil tekkisid põgenemisplaanid juba 1975. aastal. Seitse aastat hiljem, 1982. aasta kevadel proovib ta Karjalas väidetavalt esimest korda üle piiri pääseda. Jääb aga juba piirivalvetsooni sisenedes vahele ja asi lõppeb mõnetunnise sekeldusega. Edasi, juba lastetreenerina kogub ta siis oma hoolealustest kokku suurema seltskonna ja toimub järgmine katse. Poisid, kes asjasse kaasatud ootavad lennukis asjatult oma kambapealiku märguannet actioniks, kuid seda millegipärast ei tule... Kuigi jah, väidetavalt oli Kiirend oma õpilastele juba eelmisel päeval öelnud, et kaaperdamine jääb ära. Leppassalu raamatu napi teksti järgi antakse mõista, et Kiirendi kambas olevad nuhid(?) olid plaanist aegsasti teatanud kuhu vaja.

Kõik võis ka nii olla. Selle hommiku Kingisseppa-Tallinn lennuki väljalend "tehnilistel põhjustel" ju tõepoolest viibis. Lõpuks tõusis lennuk siiski õhku, pardal ka kõik võimalikud ja teada olevad kaaperdajad! Pisut müstiline seegi, aga ju siis polnud otseseid süütõendeid või midagi muud. Asja oleks võinud unustada, kui... Olav Kiirend oli/on järjekindel mees. Kohe järgmisel kuul, ühel kolmapäevasel päeval peab neutraalvetes seilanud kaubalaev Volgo-Balt 136 merel kinni katkise mootoriga päästepaadi, milles Soome poole aerutavad Olav Kiirend, meile juba tuntud Ingvald Arr ja keegi kolmas Kiirendi õpilastest. Noorukid ja Olav antakse üle kohaletulnud piirivalvele ja uurimine inkrimineerib neile ebaseadusliku piiriületamise. Ja alles kuu aega hiljem, novembris arreteeritakse riburada mööda ka olematu kaaperdamise osalised Andres Berg, Allan Ruus, Rainer Männa ja Sergei Ljubko. Uurijad said järelikult kätte piisavalt tõendeid ja tunnistusi, et need arreteerimised nüüd, paar kuud peale intsidenti toime panna.

Volgo-Balt 136

30. märtsil 1983.aastal toimub Patarei vanglas kohtuistung. Olev Kiirend saab seitse aastat range režiimiga kolooniat. Ülejäänud ebaõnnestunud lennukikaaperdamise osalised saavad väiksemaid karistusi. Seekord oli nõukogude kohus vast tõepoolest humaanne, arvestades, et noored poisid "olid kuriteole kaasatõmmatud Kiirendi poolt, kes oli neile suureks autoriteediks" (tsitaat raamatus tsiteeritud kohtuotsusest). Arr kui samaaegselt ka paadipõgenik sai vangistuseks kaks aastat paranduslike tööde kolooniat ja ülejäänud poistest tehti kohtuotsuse alusel "keemikud", ÜKT tegijad. (Märkus: Harro Harusoo, lennukikaaperdaja ja spekulatiivselt ka võimalik kolmas isik paadis, sai viidatud raamatu kohaselt "paadipõgenikest" siis kõige väiksema karistuse...?).

Mis nendest noortest poistest on tänaseks saanud ei oma antud kontekstis vist tähtsust. Siiski, kindlasti need kolmekümne aasta tagused sündmused mõjutasid kuidagimoodi nende edasist elukäiku. Loo peategelane Olav Kiirend on aga siiani maadluses ikka veel kõva tegija. Seda rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ja muidugi veteranide klassis. Saarlased teavad teda ka kui tütarlaste striptiisikunsti edendajat saare peal, talle kuuluvas ööklubis, mida mõnikord ikka ajakirjanduses, peamiselt kollases, mainitakse. Aga see teine mees seal ülal oleval vanal Lurichi mälestusvõistluse fotol, Olavi kõva konkurent Henn Põlluste, tema on lihtsalt treener. Eesti spordi Aasta treener 2012.

Vaata ka esialgset kirjeldust sündmusest, Kaaperdajad 3.