See postitus oli eile valmis kirjutatud ja tahtsin vajutada avaldamise nuppu. Siis tuli meelde, et see ei ole kuidagimoodi sobilik. Oli ju emadepäev. Eks minagi mõtlesin eile eelkõige oma ema peale. Muidugi õnnitlesin oma kõikide laste emasid, seda siiralt ja südamest. Lisaks saatsin sõnumid nendele lähedastele järgmisest põlvkonnast, kes ise on juba saanud emaks. Passlik oleks tagantjärgi soovida midagi ilusat ka kõigile nendele vähestele selle blogi alalistele lugejatele, kes on emad. Minu jaoks on emadepäev olnud midagi olulist juba lapsepõlvest alates. Sellest ajast kui enamikes peredes tähistati naistepäeva. Meie peres oli naistepäev tavaline argipäev, seevastu emadepäev oli oluline.
Nüüd aga see lugu, mida ma ei pidanud võimalikuks emadepäeval avaldada.
Selles blogis on viimasel ajal mõned jutud tekitanud hajevil vestluse meheks ja naiseks olemisest, võrdõiguslikkusest, poiste ja tüdrukute erinevustest või vastupidi, sarnasusest. Mina olen esitanud oma seisukohad ja tunnistanud enda märgatavat konsvervatiivsust. Samas olen õppinud vestluspartneritelt teistsuguseid arvamusi ja lähenemisnurkasid. Olen siiani oma arvamistes, aga ka vestluspartnerite omis piisavalt skeptiline mõistmaks, et kusagil ega milleski pole absoluutset tõde. Samaaegselt eksisteerib aga mingi märgatav trend, muutus meie igapäevastes arusaamistest, mis mõjutab meie nägemust sellest, kuidas see maailm toimib.
Siin on üks video. Ma ei püüagi seda vene keelt mitteoskavatele reaaluselt tõlkida. Mõned vene keelele ainuomased sõnad on siiani juurdunud ka meie noorte tavakeelde, mida kasutatakse tõlkimatult. Pealegi on liikuv pilt siinkohal olulisem kui verbaalne helitaust, mis selgitab antud konflikti olemuse. Minu sõnum selle video kopeerimises on järgmine: näete nähtust, mis minu lapsepõlves-noorusajal oli tundmata. Ning isegi kui seda esines, siis oli see midagi enneolematut. Jutt on tüdrukute kaklusest. Mitte seesugusest, mida pisut paljad plikad meestele raha eest näitlevad. Tegemist on reaalse eluga. Ja minule üllatuseks selgub mitmetest vestlustest noortega, et see, mis selles videos kujutatud, on tegelikkuses ka meie, paljude Eesti laste igapäevase elu pärisosa. Meie lastel on lihtsalt rohkem "tarkust" selliseid videosid mittelaadida internetti. (Ning mitte rääkida kodus, mis tegelikult väljaspool koduseinu toimub, nagu mõnikord ei räägita sõpradele sellestki, mis elu kodus elatakse). Tüdrukute kisma on mitmete meie koolide tavapärane rutiin.
Märkus: originaalvideo asendatud samaväärsega 25.01.2018.
Märkus: originaalvideo asendatud samaväärsega 25.01.2018.
Ma olen enam kui kindel, et mingil ajahetkel pole see video enam vaadatav. Samamoodi kui Youtube'st kadus video, kus Kalingradis peksis üks alaealine tüdruk omavanust invaliidist tüdrukut. See kadunud video sai sedavõrd suure resonantsi, et Venemaa parlament arutab hetkel võimalust alandada vanust täisrauaga kriminaalkaristuse kohta kaheteistkümnenda eluaastani. Ning pange tähele! Selle arutelu ei põhjustanud poiss peksab julmalt teist poissi, vaid see fakt, et tüdruk peksab tüdrukut. Ei taha olla irriteeriv nagu kunagine staarblogija Ninataga, kuid eks seegi nähtus räägib mõndagi võrdõiguslikkusest tegelikkuses.
Lisandus täna: nendestki tüdrukutest saavad emad, kellele oleks kombekas edaspidi soovida ilusat emadepäeva.
Postitused
30 kommentaari:
Ma käisin koolis 1983-1994. alg- ja põhikoolist otseselt võttes tüdrukute kaklusi ei mäleta, kambakaid küll. ja mäletan poiste ja tüdrukute vahelisi kaklusi, mis on kergemad tekkima kui tüdrukute omavahelised, sest poistel on loomulikku agressiivsust keskelt läbi rohkem. või noh, olenes tüdruku kuraasikusest, kas sellest kujunes kaklus või oli lihtsalt tegemist sellega, et poiss läks mööda ja andis jalaga.
(kakluseteema peale tuli muidu esimesena meelde Rentsi postitus hoopis rahvuslikest erinevustest).
mõtlesin, et vaatan video ära ja ütlen ka midagi tarka sekka, aga... mul ei olegi sõnu. vastik ja valus oli vaadata, ning pea täitus vastuste asemel hoopis küsimustega.
võin vaid öelda, et tüdrukute vahelist füüsilist kaklust pole ma vist ise iialgi näinud. kuigi kultuurierinevuste teooriaga olen natuke nõus - raske ette kujutada puhastverd eesti tüdrukuid nii kaklemas (või mis kaklemas, antud video oli puhas peks maaslamajale), aga eks sedagi kindlasti siiski esineb.
Maaslamaja löömine peaks küll olema asi, mis näeks ka poiste kakluses närune välja.
Mina lõpetasin keskkooli 1978. aastal ja räigeid tüdrukutevahelisi kaklusi oli tollelgi ajal piisavalt. Vähemalt Mustamäe kombinaatkoolides. Ise just osalema ei sattunud, aga pealt nägin mitmeid kordi. Videot ei vaadanud, vihkan vägivalda.
Nii et Hundi ulg, äkki oli sul lihtsalt selline rahulike tüdrukutega kool või tegid nad seda kuskil nurga taga?
See, et lapsed lähevad siis, kui nad on suure karjana koos ja ilma erilise täiskasvanute kontrollita, väga räigelt vägivaldseks, on kindel. Vanasti oli vist üldse tglt vähem olukordi, kus lapsi oleks koos NII palju ja NII kontrollimatult.
Invaliidi peksmine ja maaslamaja löömine on lihtsalt head näited - vägivald, mida vist naljalt ükski ühiskond või kakluskoodeks pole heaks kiitnud. Olgu poiste või tüdrukute, meeste või naiste puhul.
ja et mu eelnevat täpsemalt illustreerida, siis mõtteharjutuseks: kas video, kus invaliidi peksab poiss või maaslamajat peksavad poisid, oleks traditsioonilise mehelikkuse kehastus?
Pmst tahan ma öelda seda, et alatus on alatus ja nõrgema löömine on kindlasti alatus, mis tahes soo hulgas.
Tahtsin just näidata, et esineb kahepalgelsust, Notsu. Kui poiss mõnitab poissi, siis tihti üteldakse, et ah, poiste maailm...
Minu ajal olid üleüldse pisut teised reeglid. Ka poiste omavahelistes kaklustes. Ning võin kindlalt väita, et Nikita ajal oli tüdrukute vägivald haruldus. Thela märkusest sain aru, et Brežnevi ajal juba võis seda märgata. Uue Eesti vabariigi ajal on see nähtus aga juba igapäevane. Kinnitan seda oma viimase poole aasta vestluste näol nii tavakooli noortega, rääkimata Kaagvere tüdrukutest.
"Kui poiss mõnitab poissi, siis tihti üteldakse, et ah, poiste maailm"
aga see on ju mõnes mõttes veel kohutavam. selles mõttes, et nõrgemale ülekohtu tegemine on halb niikuinii, aga kui seda veel takka kiidetakse, on veel hullem. Ühiskond nagu Vene vangla.
Laste omavahelise mõnitamise suhtes on muidu üldse kahetsusväärselt palju suhtumist "ah, lapsed niisama mängivad".
Aga omast koolist on mul ka meeles episood, kus see, et klassivend lõi mind, oli "ah, poiste maailm", aga kui ma talle vastu hakkasin, oli see "ise tüdruk ja kakleb". sellised kuldsed kindlaksmääratud soorollid: poiste asi on tüdrukuid peksta, nii nunnu.
Ma olen kooli ajal ühel korral koolikaaslase poolt füüsiliselt alandatud olnud ja see oli pesuehtne tüdrukute kaklus. Ma sain haledalt peksa endast kaks korda raskemalt tüdrukult, ikka väga jõhkrad võtted olid kasutusel. Kakluseks sai seda nimetada seetõttu, et ma ikkagi üritasin vastu hakata.
No ja koolis käisin Thelaga ühel ajal.
Pole midagi uut siin päikese all.
Mitte, et see normaalne oleks, muidugi.
Paraku tundub, et mida suuremasse karja lapsed kokku aetakse, seda tugevamalt võtab juhtimise üle olelusvõtlus ja karja juhi valimine füüsilise üleoleku tõestamise abil.
Kombinaatkolid, noortelaagrid, sõjavägi ja muu selline, eksole.
Ega vahet ju ei ole, kas lööja on mees- või naissoost ? Kui mina veel laps olin, siis meid õpetati, et nõrgemaid ei lööda . Kuigi , praegu mõtlen, et kas siis tugevamaid võib? :)
Intelligentne inimene peaks sõnadega asjad aetud saama.
Aga tundub nii, et rusikad lastakse käiku siis, kui sõnadest, ja eelkõige mõtetest, kuidas olukorrast veretult välja tulla, puudu jääb.
Ma ei pea silmas praegu enesekaitset, sest ainult siis on vägivald õigustatud.
Aga kui ikka veres seda loomulikku agressiivsust pole, siis oledki nagu ohvrilammas ja lased end tümitada.
Needsamad mehed -naised, kes kõmm teisele silmade vahele äsavad , võivad kasutada samu võtteid ju kunagi ka koduseinte vahel oma lähedaste peal. Probleem on ju olemas, seda näitavad varjupaikade olemasolud.
Kui kämmalt , mis peaks pai ja kalli tegema või looma ainult rullikeeratuna ja lõhkuvana näha saab, siis ta ei oskagi ju teisiti.
Nii et probleem on olemas, vaata kumbalt poolt vaatad.
Vaatasin nüüd kommentaare veel kord ja märkasin, et Hundi ulg meenutas: "Minu ajal olid üleüldse pisut teised reeglid. Ka poiste omavahelistes kaklustes" - ja see klapiks nagu ka sellega, mis mina olen n.ö traditsioonilistest väärtustest kuulnud. Kuigi eks see ole vist ka vanasti olnud rohkem ideaalide tasandil - teoreetiliselt ei tohtinud ka rüütlid talupoegadele liiga teha, aga praktikas tuli ikka ette.
Aga paraku võib jah tõsi olla, et tänapäeval millegipärast tolereeritaks selliseid ilgusi poiste vahel paremini. sest ausalt öeldes ma usun, et praeguses Vene ühiskonnas võib selliseid ratastooliepisoode tulla ette ka poiste vahel - aga tüdrukutest saab paremini uudise ja rohkem klikke.
Soorollidega on sel juhul kindlasti tegemist, aga mitte just üdini traditsioonilistega.
Aga mõnikord tundub mulle, et ehk ma elasin hoopis teises maailmas ja ei märganud seda, mis tegelikult toimub? Need kambad, kus mina olin, järgisid siiski mingit aukoodeksit ja eetikat. See, et poiss oleks löönud tüdrukut ei tulnud kõne allagi.
Mõte uitas perevägivallale. Sellele füüsilisele, kus tavaliselt mees loob rusikaga korda majja. Muidugi oli seda ka siis kui mina laps olin. Kusagil peres seda ikka juhtus ja täiskasvanud siis rääkisid. Aga ometi ei peetud poistemaailmas tüdrukute löömist lubatavaks. Kui nüüd loen ka kommentaaridest, et tüdrukute kaklus on reaalsus ning ka poisi-tüdruku kähmlus pole haruldane, hakkan mõistma, miks füüsiline perevägivald on muutunud eriti aktuaalseks. Ning polegi vahet, kes keda seal peres tümitab.
See tüdrukute löömise keelu ja perevägivalla samaaegsus on tõesti huvitav. Sest mulle tundub, et perevägivald on praegu aktuaalne pigem seepärast, et nüüd on seda rohkem taunima hakatud, kui seepärast, et seda nüüd rohkem oleks kui vanasti. Vt kas või Tammsaarest. või noh, muinasjuttudes on ju ka, sellest räägitakse kui millestki täiesti normaalsest. Ja mis on normaalne, sellest polegi ju vaja rääkida.
Taunitakse perevägivalda rohkem sellepärast , et naised on sellest rohkem rääkima hakanud.
Vanasti liikus millegipärast rahva seas tendents, et fakt vägivalla toimumisest, kui sellisest on häbiväärne, veel enam sellest väljaspool koduseinu rääkimine või mujalt abi otsimine. Ei teadnud ju naise ema-isagi alati,mis elu nende laps elab.
Ja õigus on notsul, kes arvab, et seda peeti millekski normaalseks.
Mingi küsitlus kunagi, mille tulemusi meedias kajastati, näitas et 80 % naistest on koduvägivallaohvriks sattunud korra kindlasti. Ja mitte ainult lihtrahva seas.
Mõelge, milline üüratu number see on - 4/5 peredest- enamus .
Seega 80 % peredest on lapsed pealt näinud, kuidas issi end rusikaga kehtestab, ja emme peale seda vakka nagu hiir nukas on.
Ning valu tekitamist näeb ka telemeedias pidevalt.
Loetaksegi peale seda löömist normaalseks enesekehtestamisevahendiks ja laps kasvab teatavasti matkides.
Ja kui siis pea kõva on, või raha vähevõitu , ei ole loodus ka mingi erilise andega õnnistanud - jääbki üle rusikas , mis aitab oma kohta klassiühiskonnas kinnistada .. Valu kardavad nii tark, rikas kui ka ilus.
Pilt ühest ilusast tüdrukusest arvutimängu mängimas (suisa seelikuga, mulle tundub, ja rahulikus olekus on ta kindlasti täielik printsess). Mehelik vend on kõrval hulga rahulikum: http://d24w6bsrhbeh9d.cloudfront.net/photo/4177986_700b.jpg
Ehk siis pane sa inimene riidesse, kuidas tahad, kutsu teda tüdrukuks, poisiks või naabri koeraks, aga iseloom on tal ikka selline, nagu ta on.
Kas siin siiski ei ole natuke ka seda, et kui vägivaldsus on põhimõtteliselt aktsepteeritav, siis on sellel aktsepteeritud vägivallal ka mingid piirid, mingid reeglid, mingid raamid, mis teda piiravad. Muidugi mitte, et need piirid alati peaksid, aga siiski.
Kui aga keelatud vägivallatsemine siiski toimuma hakkab (ja midagi pole teha, vahel ikka hakkab), siis pole selliseid piire. Kui kedagi ei tohi lüüa, siis pole enam olemas eraldi reeglit selle kohta, et maaslamajat ei lööda. Seega kui juba lüüakse, siis ka maaslamajat. Pole reeglit, teadmistki, lõppude lõpuks ka mitte puht tehnist oskust, kuidas lüüa või kuhu lüüa, et mitte surnuks või vigaseks lüüa.
Samas, võibolla ongi nii parem? Võibolla on tõesti sedalaadi üle igasuguse talutavuse piiri toimuvaid vägivallatsemisi tegelikult enam-vähem sama palju, kui varem, siis kui "anna vastu" oli veel täiesti normaalne soovitus, mille isa või ema pojale andis. Ja samas neid n-ö talutavaid vägivallatsemisi mõnevõrragi vähem?
Topeltmoraalid ei ole ikka veel kuhgi kadunud.
Videot ei vaadanud samal p6hjusel, mis Thela.
Ja mul on retsidivisti tempel otsaees ning t88koha leidmisel probleeme mh p6hjusel, et astusin mu pereliikmete kaitseks v2lja. 1) yritasin akendesse kive pilduvaid ja meie autosid ryystata yritavaid meeskodanikke oma valdustest vestluse vormis viisakalt v2lja saada, selle asemel et sedasama teeks erilise, "meheliku" s6navara abil mu meessoost abikaasa, 2) andsin vastu pead p2tile, kes istus mu teadvusetuks l88dud abikaasa rinnal jatagus teda vastu n2gu koos teise p2tiga, kes kolkis lamajat jalaga p2he. Selle eest rebiti mind selja tagant p2he tagudes pikali ja peksti jalgadega p2he, j2rgneb paarkend min m2luauku.
Selle juhtumi kohta, muide, "kadus 2ra" minu politseile tehtud avaldus ja selle alusel ei toimunudki mingit uurimist, kyll aga uuriti seda juhtumit, mille kohaselt ma olevat 3 tunni jooksul kylavaheteel ringi liikunud, 2hvardanud ja peksnud tervet hulka viisakaid, kenasid noori. Kusjuures keegi ei vaevunud kontrollima kellaaegu, meie rsti juures fikseeritud vigastusi, minu kirjeldatud varakahjusid ja mu CTO uuringut - see k6ik j2eti t2helepanuta, kuni 2 (!!!) aastat hiljem prokur8r kutsus mu v2lja ja teatas, et kahju kyll, aga me ei saa teie heaks midagi teha, paneme selle asja nyyd ilma suurema k2rata kinni...
Sellise "kohatu ja kuritegeliku" k2itumise eest sain hurjutada Tartu Prokuratuuri uurijalt ning hiljem piirkonnakonstaablitelt ja loomulikult KOV ametnikelt ja omakandi rahva seas olen surmamist v22rt hull jne jne jne rahvavaenlane. Ja seda heidetakse mulle ette ilmselt elu l6puni ja otsitakse v2lja iga kord, kui on vaja oma joodikuelu eba6nne kellelegi v2lja valada.
Kuigi ma tegin k6igest seda, mida iga normaalne inimene teeb olukorras, kus tema pereliikmete elu ja vara saab juba reaalseid kahjusid jne. Aga nii mugav on vanu t6desid edasi leierdada ja endast n6rgemate kaela omaenda lollust v2lja kallata. Ja seda ei tehta mitte yksnes koolis, kus on esindet l2bil6ige kogu yhiskonnast, vaid ka igati lugupeetud haritlaste ja varaliselt edukate sea, kus samamoodi vaestpatust ja h2rrast m2ngitakse, ainult varjatumalt ja intelligentsele m6istusele kohaselt mitmekesisemates vormides.
Inimene on ühiskondlik olend, ta ei saa hakkama teisteta, eriti pärast sündi ja kasvamise ajal. Hiljem võib küll uhkes üksinduses eksisteerida, ent see pole normaalne, kuna karjaloomadena inimkarjas peaksime olema karja teenistuses. Tüdrukud, kes selles videos teist jalaga peksid, on ilmselt ilma jäänud paljustki, millest meie, eetilised ja targad, ilma pole jäänud. Just meie oleme sageli ükskõiksed, süüdistavad, hinnangulised laste suhtes, kes taolisi tegusid teevad.Ma arvan, et see on aja märk. Tulekul on uus sõda. Viilma rääkis ühes loengus, mul on see siiani meeles, et kui naised muutuvad jõhkraiks, tunnevad mehed tungi minna võitlusväljale. Äsja lugesin ka, et Eestis on samaealisi poisse võrreldes tüdrukutega ligi 6000 rohkem.Loodud reguleerib vist taolist nähtust läbi naiste agressiivsuse ja agressiivsuse tõttu. Emadepäeval võinuks just selle video üles riputada. Seda ilulemist ja valet, elu valgema poole eksponeerimist ja musta peitmist on kogu meedia täis, eraeludest ma ei räägigi. Agressiivsus on seesmiste pingete tung välja nagu vulkaanipurse. Miks ühe lapseohtu tüdruku psüühika on kui vulkaan - see huvitab mind enim? Kui lugupeetud Hundi Ulg oskab hästi vene keelt, soovitan talle videote seeriat, kus analüüsitakse inimest, ta psüühikat, elustsenaariumite reliseerumist ja mitterealiseerumist - arvan, et selliste vaatamine toob rohkem kasu kui kakluse pealt vahtimine või silmade sulgemine taoliste nähtuste ees: http://mind-reloader.com/index.php/home/vvodnye/---3/2011-06-30-01-35-27.html
ja siit: http://www.youtube.com/user/MindReloader/videos (mina alustasin vanemate kuulamisest).
ma olen mõelnud sama asja peale, mis Tqnis: et neil, kelle vägivaldsus on aktsepteeritav, on sageli mingid piirid.
Ainult et mulle tundub, et sellised piirid on tugevamad olnud nii-öelda ülemklassi, "korralike inimeste" hulgas, alamklass peksab ikka, kuidas juhtub.
Võib-olla on sellise kontrollimatu vägivalla levik koolides osalt seotud ühiskonna laieneva lumpenistumisega?
Mu elukaaslane on rääkinud sellest, kuidas ta sai korraliku pere poisina šoki lasteaeda minnes ja avastades, et reeglid lihtsalt ei kehti.
Aga laste jõhker koolivägivald - see ei ole tegelikult ainult laste, ainult kooli ega ainult lumpeniperede teema. See on nähtus, mis lööb välja igal pool, kus suur hulk inimesi on vastu oma tahtmist koos (st nad ei ole koos sellepärast, et nad ise oleks üksteist valinud) ja kontroll nende üle piirdub peamiselt sellega, et nad minema ei jookseks ja vbla ka ära ei tapaks. See käib ju vanglates samamoodi.
Mis selle filmi nimi oli, kus "tüdrukud" kaklesid? "Suvitajad"?
Ikka karvust kinni, ja kui sellest väheks jäi, siis kontsaga silm ka "rulli". Ükskord olen sellist kätši pealt näinud, tüdrukute vetsus, vist vanas Tombis. Ammu-ammu.
See, mis videos oli (vaatasin küll ainult algust), see ei olnud kaklus, see oli lihtlabane peksmine. vastik, vastik, vastik...
Te ikka panite tähele, mille pärast peksti? Tegelikult oli ohver olelusvõitluses edukam kui peksjad. Selle konkreetse lahingu ta muidugi kaotas, aga üldiselt...
"Issand, anna mulle
meelekindlust
leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,
julgust
muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust
nende vahel alati vahet teha"
Kurt Vonnegut "Tapamaja, korpus viis"
Aki, suurepärane tsitaat ühelt mu lemmikkirjanikult!
Tqnis. Väga huvitav mõttekäik - aktsepteeritav vägivald. Seal, kus lõppeb diplomaatia...
Anonüümne - selle Kostja enesehinnang on kindlasti pöördes. Minusuguse könni pärast ei saanud näiteks ükski tüdruk peksa :)
Mainitud tsitaat on olnud mu elus valikute tegemisel olulisel kohal, ait2h hr Vonnegutile sinna Taevastesse Kirjandusklubidesse:)
Ei, v2givald ei ole aktsepteeritav. Probleeme lahendada saab edukamalt ja kauakestvamate tulemustega vaid m6istust kasutades.
omaette teema on kuritegude eest kristamine, aga siin kehtib p6him6te - 1) kes alustas? ja 2) vere maitse ajab karistamata kiskja uuesti murdma.
5) miks inimesed ei suuda n2ha kaugemale kui vaid k2esolev hetk? m6eldes sellele, et t2na ma peksan kellegi vigaseks, aga hiljem?
Need, kellega ma olen kokku puutunud, on seisukohal, et neil oli 6igus n6rgemat peksta, kuna tema n2gu ei meeldinudja yldse oli teine ise syydi, ja yldse - midagi hullu ju ei juhtundki! Ja pole v6imalik lapsest saadik oma tegusid 6igustava inimese m6ttemaailma muuta, avitab ainult hirm.
Meeste kaklust naiste pärast on samas alati normaalseks peetakse. Röövid, võitlus, tapmised, suisa sõjad hea sugupartneri pärast on mitte vaid folklorr & muinasjutt, vaid ka tõelisus.
Miks siis tüdrukute füüsiline võitlus mehe pärast nii imelik tundub?
Maailm on tsiviliseerunum ja me oleme harjunud, et võideldakse teisiti?
kellega ma olen kokku puutunud, on seisukohal, et neil oli 6igus n6rgemat peksta
vahest veel hullem on see, et tollel nõrgemal, kes peksa sai, võib tekkida sama ettekujutus, et kord ongi säänne, et ta peab peksa saama.
mingil määral ise kogetud, kuigi mitte kõige drastilisemal kujul.
Käisin keskkoolis aastatel 1986-1988, tegemist on väikelinna kooliga. Meie klassis olid konfliktid poiste ja tüdrukute vahel, mis minu jaoks päädisid kümnendas klassis hetkega, kus klassivend haaras mul juustest, tõmbas pea taha ja torkas taskunoa kõrile ning ütles, et kui ma liigutan, siis torkab nuga mulle sisse.
Nii et heal õndsal nõukaajal esines ka igasugust vägivalda, selajuures seda, et poisid piinasid ja peksid tüdrukuid. Issanda loomaaed oli ka varem üsna mitmekesine.
Kuhu sa kadunud oled? Ilma Sinu kirjutusi lugemata on nagu midagi siin elus puudus!Tervitades Ene-Liis
Postita kommentaar