Kes oskab öelda, miks ja kuidas keegi lolliks läheb. Ei viitsi otsida, et viidata, kuid eile lugesin mingit vana, kuid järjekordset lugu, kus noor tüdruk on näljutanud ennast poolsurnuks. Selge see, et tegemist on kiiksuga. Sarnaste lugude puhul, mis ajakirjades, ajalehtedes, televisioonis regulaarselt ilmuvad, antakse mõnikord sõna ka nende õnnetute tüdrukute emadele. Need on tavaliselt kurvad emad, kes ei oska oma tütre haigusega midagi peale hakata. Siiani pole ma kohanud, et keegi nende haigete tüdrukute isadest oleks sõna võtnud. Mõnikord tundub mulle, et neil lastel isasid polegi. Või siis nendel isadel pole olnud tahtmist või võimalust osaleda lapse kasvatamisel. Kui taoliste tüdrukute kujunemisel oleks isa saanud selgitada poiste nägemust asjast, oleks ehk mitmedki sellised haigestumised välditavad.
Postitused
25 kommentaari:
Nendele näljutajatele tüdrukutele on teatud eas kõige olulisem just sõbrannade arvamus ja kartus narrimise aluseks jääda. Aga isa sõna kohta tean omast käest, et tema sai lausa tigedaks, kui kumbki tema tütardest teatas, et on paar kilo alla võtnud.See pidi näitama, et su tervisega pole kõik korras. Sõnu anoreksia ja buliimia sellel ajal ei kasutatud.Ene-Liis
Kusjuures anoreksia üheks mõjuteguriks peetaksegi seda, et perekonnas domineerivad emad ja isad on endassetõmbunud ja passivsed. Samuti üleüldised suhtlemisprobleemid perekonnas. Vähe on ikkagi peresid, kus ei oleks 40+ isa kapseldunud 'eesti mees'. (Aga see võibolla on minu vigane osalusvaatlus :)
Anoreeksia või liigsöömine peavad noorukid sageli vahendiks saavutada kontroll oma elu üle liiga kontrollivates ja rangetes peredes või viisiks kompenseerida saamata armastust. Eestis liialt ju ei väljendata peredes (eriti isade poolt) oma hoolimist. SÕNAD, need sõnad! Põlvkondade viisi pole osatud ja nüüd ka enam keegi ei õpeta... katus pea kohal ja söök nina ees - vanemakohus on seega täidetud. Ja siis kasvavad noored üles meediaruumis, kus kõik üksteisele kinnitavad kui väga nad üksteisest hoolivad ja armastavad(no vaadake mõnd ameerika filmi või sarja) ning ootused ja tegelikkus põrkuvad valusa laksuga.
Anoreksia üheks vallandavaks teguriks peetakse ka püüdu suurendada eneseväärikustunnet. Psühhosotsiaalne stress esineb ennekõike neil noortel, kel on puudulik eneseväärikustunne, kes on ülikriitilised iseenda ja oma keha suhtes või kellel on probleeme inimsuhetes. Praktikas on vallandavaks teguriks teiste poolt tehtud märkused või teatud elusituatsioonid nagu kooli lõpetamine või kaotused... elame ju eduühiskonnas. Paraku. Eks söömishäired on 'uue aja' nähtus - st ajalooliselt on seda ikka ette tulnud: usulistel põhjustel või siis antiikaja bakhanaalid :), aga söömishäirete kuldaeg on ikkagi praegu. Peamine süü minu silmis on muidugi meedial, mis levitab iluga seotud stereotüüpe. See, et perekonnalt ei tule tuge taolisest jamast üle olemiseks on muidugi jah juba sügavam väärtuste teemaline küsimus.
Ma olen kuulnud, et noorte tüdrukute ebakindlusel on muu hulgas ka selline halb mõju, et nad lasevad endale poistel peale suruda kaitsevahenditeta seksi, sest "muidu äkki mind keegi ei taha".
Aga siis on veel olemas nähtus nagu meinstriim-mehed, kes on sellest, mis on kultuuris parasjagu aktseptaabel, nii mõjutatud, et nii kui kõhnad naised moodi tulevad, peab ka nende naispere kõhn olema.
Kui ma paar postitust tagasi kommenteerisin, tuli juttu ühest mehest, kes mu kallal õiendas, et nagunii tahan ma hakata temaga lapsi tegema ja teda aheldada - mõni aasta hiljem kuulsin, et ta oli pärast olnud paaris ühe mu sõbrannaga, kelle kallal ta õiendas pidevalt, miks see kaalus alla ei võta, miks ta on nii paks.
Veebis võib näha ju ka meesisendite kommentaare, kuidas naised peavad ikka kõhnad olema ja pekk on rõõ-vee. Tõsi, sama palju on neid, kes ütlevad, et kõhnad on rõõ-vee-daad, nii et arukas naine võiks sellest teha järelduse, et kõigile nagunii meeldida ei saa. või misasja, arukas naine ilmselt ei seaks oma eneseväärikust selle alusele, kui paljudele meestele ta täpselt meeldib.
Selleks, et jõuda 'aruka naise' faasi, peavad enamik läbi 'ebakindla teismelise' faasi :) Mõndadel õnnestub see suuremate, mõndadel väiksemate tagasilöökidega. Mõned on aga eluks ajaks ära lõhutud.
Mina tulin oma ebakindla teismelise faasist läbi teadmisega, et ma nagunii kellelegi ei meeldi, järelikult sellega ei ole mõtet tegeleda, nii et parem keskendun sellele, kes või mis mulle meeldib. Mis ei ole päris sama, mis aruka naise faas, aga praktikas andis sageli sama tulemuse, igatahes dieeti ei tundnud vajadust pidada.
Justkui piisavalt suur ebakindlus annaks lõpuks välja enesekindluse, noh, et kui minna nii kaugele ebakindluse sisse, et tuled teisest otsast välja.
"Paks" on jätkuvalt hullem sõimusõna, kui "neeger", kuigi seda viimast püütakse järjekindlalt "poliitilise korrektsuse" tähe all põlgusväärseks sõnaks muuta. "Kõhn" seevastu on üsna neutraalne sõna. "Sale" on koguni positiivse varjundiga.
Millegipärast on tants kehakaalu ümber võtnud järjest pöörasemaid tuure - küll ennast näljutavate teismeliste näol, aga ka ameerikalikult paksude inimeste õiguste eest võitlemise näol.
Mulle endale tundub, et midagi on nihu, kui kehakaal muutub asjaks iseenesest, kui see on olulisem, kui tervis näiteks. Mida kehamassiindeks näitab? Ilu küll igatahes mitte. Pigem soodumust (ja ikkagi AINULT eelsoodumust) terviseriketele.
Olen minagi teismelisena vaadanud peeglisse ja leidnud, et siit-sealt võiks saledam olla... Aga õnneks pole viitsinud selle nimel suurt tegutseda. Nüüd tagantjärele vaatan tolleaegseid pilte ja ei jõua ära imestada, miks ma endast üldse nii halvasti arvasin?! Suurepärased proportsioonid, terve, ilus tüdruk olin! Järelikult olin siis lihtsalt noor ja toores, mõjutatav suvaliste inimeste arvamusest, kellega juhtusin kokku puutuma. Ja õnn on, et ma ennast (nagu Nodsugi) lootusetuks pidasin ja välise hiilguse nimel midagi rumalat ei teinud.
Ma ei oska öelda, kui palju saavad vanemad üht teismelist üldse mõjutada. Nende jaoks on ju omavanused ja ajakirjandus ja televisioon tihti hoopis tõsiseltvõetavamad ja kui "lubi" midagi ka kobiseb, siis ei ole see tähelepanu ega ammugi usaldamist väärt. "Isa, see oli siis, kui sina noor olid! Sa ei tea midagi!" Eks see sõltub ka päris palju sellest, milline usaldus laste ja vanemate vahel üldse lapsest saati olnud on.
Huvitav, et söömishäired on tüdrukute maailma kuuluv nähtus. Pole kuulnud, et poisid sellesse haigestuksid. Muidugi on olemas pakse ja ülikõhnu poisse, kes sooviksid endale teistsuguseid kehavorme, keda nende välimuse tõttu ka lapseeas mõnikord kiusatakse, kuid...
Nõustun sajaprotsendiliselt Lendavaga, et paljud kasvuraskused elataks kergemalt üle kui laste ja vanemate vahel valitseb usaldus, ütleks isegi partnerlus. Seejuures ei tohiks tekkida kohatuid või ebameeldivaid teemasid eraldi emadele või isadele. Muidugi on tüdrukutel emadega omad naistevärgid. Kuid meheliku vaatenurga olemasolu ka neis küsimustes, isegi kui see pole kõige õigem, on siiski oluline. Kui sellest ka midagi muud kasu ei ole, siis ühte vast siiski: ah soo! või osa mehi/poisse mõtlevadki sedasi!?
Õpetus seegi.
Kui kellegile küsivalt otsa vaadata, miks on moes nn. " kõndivad riidepuud ", ja miks noored naisehakatised end kohati poolsurnuks, mõnikord ka surnuks näljutavad, siis vastuse leiab vast meediast ja moemaailmast.
Ei tea, kas on see tingitud sellest, et kõhnadele on kergem õmmelda ? Või läheb meterjali vähem ? Või on hoopis asi selles, et normaalkaalus inimene ei vaja terve välimuse saavutamiseks neid igat sorte kreemitotsikuid ja põsepunasid. Aga teatavasti on paljud kosmeetikafirmad seotud just moemajadega.
Kuidas see Loreal kiidabki : " Sa oled seda väärt? "
Nu mida iganes.
Kui ikka kodus selgeks ei tehta, millega noor tulevane naine riskib, kui end pidevalt näljutab, siis kodust väljaspool vaevalt mingit abi saab.
Nii kaua kui emad ise oma lapseohtu, viimasel ajal ka beebiohtu lapsi igasugustele missivõistlustele viivad, nii kaua on kuskil natuke midagi väga mäda ???
Kuna välise haipimine on nii moes,ja sugugi mitte ainult moemaailmas , siis mis selle ilusa kesta sees on ja kas seal üldse miskit on , see suurt ei huvita kedagi.
kõhh-kõhh, ma mängisin vahepeal mõttega, et tänapäeva inimesel ei tohi lihtsalt keha olla, eriti naistel.
KUI SUL ON PALJU PAPPI, ei huvita su paksus ja koledus kedagi. Kontrollitud.
Kahjuks ei aita mõttega mängimine midagi. Keha paistab olevat inimeste jaoks ülioluline.
Hetkel kui lugesin Sinu kommentaari ja viiteid, jäi silma http://blog.tr.ee/ avaleht. Selle hetke loetavamates postitustes on kehast, laiemalt võttes välimusest (on ju välimus riietuse või muu säärasega keha võlude kas puuduste vastavalt peitmine ja esiletoomine)aktuaalne järgmistes postitustes:
http://minumoodimaailm.wordpress.com/2012/05/08/seks-silmailu-loomulikkus-pole-alati-koige-parem-variant/
http://reeedenewyork.blogspot.com/2012/05/kaisime-ostuksilla.html
http://kaalustallatooted.blogspot.com/2012/05/10-snakki-koik-alla-50-kalori.html
http://kaalustallatooted.blogspot.com/2012/04/kaalust-alla-votmist-soodustavad-tooted.html
http://www.imagine.ee/blog/geniaalsete-ideede-top-3-ehk-nadala-reklaamileiud/
http://eff1.wordpress.com/2012/05/07/maksimaalne-tulemus-minimaalse-ajaga/
http://elviina.blogspot.com/2012/05/nimekiri-on-tehtud-samuti-korda-lastud.html
http://p3k1n29u.wordpress.com/2012/05/07/suitsuga-kaalu-langetama/
Arvestadades, et seal esilehel on esile toodud üldse 17 postitust, siis...
Aga tõsi see on. Võime rääkida palju tahes sisemisest ilust, kuid väline atraktiivsus on see, mis muuda meie meeled kõigepealt tähelepanelikuks. Muidugi kahju kui seeläbi muutuksime kõik Blondiin M-ks, loetavuselt populaarne kirjutaja temagi.
Kaaren, millegipärast meeste puhul kehtib see eriti. Ütleb Hundi ulg, pisut kõhnapoolne ja kole vanamees.
Tjah, ja mina ullikene mõtlesin, et peamine on iseendale meeldida ja siis veel ühele inimesele. Pigem pisut ehk kopsakam olla , ja täisväärtuslikku elu elada kui kogu elu endaga sõjajalal olla .
Aga jah, kes ilmarahva arvamuse järgi elab, eks selle elu jääbki elamata. Kontrollitud :)
Just see iseendale meeldimine ongi oluline, Krati. Ning see, et selle teise jaoks olen just mina see ainukene ja oluline. Jällegi Hundi ulg, kõhnapoolne ja kole vanamees :)
Oma mõttemängus ma seda silmas pidasingi, et hoolika disainimisega tuleb kehalt eemaldada keha tunnused - ja siis on lõpuks "ilus".
noh... olen kohanud ka isa, kes karjus oma täiesti normaalkaalulise 5 aastase tütre peale: ära õgi nii palju, sa oled paks! Tähendab, tütar oli selline sõudjatüüpi, lühike, tugevate õlgade ja jässaka kehaga, mitte nüüd niitnuudel, nagu lapsed tihti algkoolieas on, aga kindlasti MITTE paks. Kardan, et isa suust kõlab seline jutt palju hirmsamalt, kui ema suust... või mine tea.
Aga tõsi on, et isasid on lastel vaja. Normaalseid isasid. Sama palju, kui normaalseid emasid.
Aga poiste söömishäired, ehkki haruldasemad, kui tüdrukutel, on täiesti olemasolev nähtus ja kahjuks ka tõusev trend.
Mitte seda, et ma Su väite kahtluse alla seaksin, Morgie. Oleksin tänulik kui äkki leiaksid poiste söömishäirete kohta mõne viite. Söömishäireid poistel on vist ka ümbritasevate suhtumises leebemad. Õgardpoisi kohta ütleme tihtipeale õigustavalt: ta on selline tugeva söömaga poiss...
Jõudsin vahepeal silme eest läbi lasta tänaste noorte subkultuurid. Ega Sa juhuslikult pea silmas neid emopoisse? Millegipärast neid piitspeenikesi poisse vaadates on mul tekkinud kahtlus, et tegemist on teadliku dieediga.
see ühiskonna surve on õudne
kelle asi on milline teine välja näeb
minagi näljutasin end, seda 40 aastaselt
kõik muudkui kiitsid kui 40 kilo maha olin võtnud ja kui siis paar kilo juures, kukkusid noomima, et kas ei pea enam dieeti, mida ma paistsin läbi, kandsin oma tütarde väikseks jäänud riideid
rikkusin ainevahetuse, nüüd ei saa kuidagi enam ree peale, kaalun 120
uurisin neid norme
minu ideaal kaal oleks 67 kilo, ma paistsin siis läbi
miks peavad kõik olema modellimõõdus?!
minu sugune vanainimene oleks kole nii kõhnana
oleksin õnnelik, kui saaks kaalu 80le
siis oleks vana normi järgi 5 kilo üle
vanainimesel sobikski väike pehmus;)
Samas, Jonamari, ehk need noomijad ikkagi mõtlesid kõige paremat?
Minu elus on armas naisterahvas, lähedaste ema, kelle aastatega lisandunud kilod teevad mind murelikuks. Ei ole küsimus välimuses, tunnetes või muus. Lihtsalt inimlik ja pisut isekas mure, et liigsed kilod võivad tekitada tõsiseid tervisehäireid ja muret mu lähedastele. Tahaks temaga sellest rääkida, kuid ei oska. Sellesama tunnete riivamise pärast.
Oli see nüüd klikaegne "Maret " või "Kirilind " aga vana ajakiri see oli, kuskohast mulle silma hakkas selline asi nagu Brocca valem normaalkaalu kohta.
Ja valem ise oli selline : Pikkus miinus sada.
Meil viimasel ajal on liikvel vist prantslaste ideaalkaalu valem pikkus miinus 110?
Aga paluks mitte unustada, kui palju vähem kulub lõuna pool energiat sooja hoidmiseks ...Neil ju nii drastiliselt erinevaid aastaaegu pole.
See meie rahva usinus kõike võõrast valimatult omaks võtta on ikka hämmastav.
seal lõuna pool oskavad nad muide palju halvemini kütta-soojustada, nii et kodus toas kulub neil toiduenergiat sooja hoidmiseks rohkemgi kui meil. Talvel võib välistemperatuur langeda nulli ligi või alla selle, kütmiseks on sageli ainult puhur, ja majad on ehitatud pigem selle arvestusega, et nad suvel palavusele vastu peaksid (rõsked kiviseinad ja tuuletõmbus).
Ei tea kas keegi seda katsetab ka, jätab elamise kütmata lootuses seeläbi rohkem energiat kulutada ja kaalust alla võtta. See tooks kindlasti kaasa vaat et suuremaidki tervisehädasid kui anoreksia seda teeb.
anorektikud muide külmetavad ennast sihilikult, et energiat kulutada
elu on üldse ebaõiglane
kui olin noor ja ülikõhn , peeti mind koledaks, sest siis polnud kõhnad moes
nüüd kui olen paks, peetakse mind jälle koledaks sest nüüd on ülikõhnad moes
kui olin noor ja kõhn võisin süüa kõike ja ükskõik mis kell, nüüd aga pean mõtlema et ma söömata ei unustaks ja üle ei sööks,
sest keha mäletab nälga ja kui jätad liiga suure vahe kahele toidu korrale, on järgmine toidukord sul lupsti naha all, sest organism hakkab koguma, sest ei iial või tead millal jälle antakse ;)
kui se keha omanik selline näljutaja kord oli siis mine usu teda , ellujääminse nimel tuleb tagavaraks panna ;)
Postita kommentaar