Ei mõista ma iseennast, miks need sooneutraalsust pooldavad sõnavõtud mind sedavõrd närvi ajavad. Äkki on tegemist eesti keele sõnavara vaesusega? Sugu assotseerub mõistega seksuaalsusest ja seepärast haarab mind, nagu enamus mehi, visuaalpsühholoogiline hirm sellest, et midagi tahetakse mu küljest ära lõigata. Või äkki on põhjuseks siiski see, et Postimehe kurikuulus artikkel oli Mikk Salu poolt kirjutatud autori omapoolse selge suhtumisega, mees ju temagi.
Seda anekdootlikult mõjuvat ajalehelugu lugedes jõudsin kohani, kus kirjeldatakse palliharjutust. Mees- ja naiskasvatajad ei leppinud omavahel kokku kuidas tasandada(!?) mehelikke ja naiselikke liigutusi. Sellel momendil tuli mulle millegipärast koheselt meelde film Borat. Ega see komöödia mulle eriti ei meeldinud. Pisut ülevõlli naljad olid. Kuid tegelaskujuna tuli Borat ometi silme ette sooneutraalse meeskasvataja võrdkujuna.
Seda anekdootlikult mõjuvat ajalehelugu lugedes jõudsin kohani, kus kirjeldatakse palliharjutust. Mees- ja naiskasvatajad ei leppinud omavahel kokku kuidas tasandada(!?) mehelikke ja naiselikke liigutusi. Sellel momendil tuli mulle millegipärast koheselt meelde film Borat. Ega see komöödia mulle eriti ei meeldinud. Pisut ülevõlli naljad olid. Kuid tegelaskujuna tuli Borat ometi silme ette sooneutraalse meeskasvataja võrdkujuna.
Tunnistan endale sedagi, et sooneutraalse kasvatuse põhifilosoofiast ja metoodikast ei tea ma tuhkagi. Seepärast ei tohiks ma selles asjas ka sõna võtta. Tean vaid seda, mida olen kunagi õppinud ja hiljem lugenud paljudest teadusartiklitest. Poisid ja tüdrukud on erinevad, eelkõige aju funktsioneerimise koha pealt. Erinevalt tuleb ka nende kasvatamisse suhtuda. Seejuures pole tegemist mingil juhul iseendastmõistetava ning vajaliku soolist võrdõiguslikust kujundava suhtumisega, mida sooneutraalne kasvatus pidavat edendama. Sooneutraalsus on sotsiaalne teema, mis õpitav, sugu seevastu biokeemilis-psühholoogiline tegelikkus. Ometigi tahaksin ma mõista, mis see sooneutraalne kasvatus endast kujutab.
Näitena meeldis mulle Triin Toomsaare blogis kommentaar Rentsilt. Ta kirjeldab lasterühma Raekoja platsil. Poiste ringijooksmisele pigistatab kasvataja silma kinni, tüdrukute samale tegevusele reageeritakse soopõhitsevalt manitsedes. Üldteada fakt, viiteid võib leida palju, et poisid suudavad selles eas kontsentreeruda, alluda distsipliinile, kusagil 30 minutit. Tüdrukud on selles osas võimekamad. Muuseas, see on põhjus, miks poiste õpivõimed koolis on tüdrukute omast keskmiselt kesisemed - meie tunnid on 45 minutit pikad. Muidugi oleks kasvataja pidanud antud juhtumil laskma poistel "auru välja" õigel ajal. Igati ilus näide sooneutraalse kasvatuse eiramisest. Samas pole ma kindel, kas Rents selle näite toomisega mõtles sedasama. Mehena kardan, et ta pidas silmas seda, et poistel tuleb midagi "ära lõigata" :).
Näitena meeldis mulle Triin Toomsaare blogis kommentaar Rentsilt. Ta kirjeldab lasterühma Raekoja platsil. Poiste ringijooksmisele pigistatab kasvataja silma kinni, tüdrukute samale tegevusele reageeritakse soopõhitsevalt manitsedes. Üldteada fakt, viiteid võib leida palju, et poisid suudavad selles eas kontsentreeruda, alluda distsipliinile, kusagil 30 minutit. Tüdrukud on selles osas võimekamad. Muuseas, see on põhjus, miks poiste õpivõimed koolis on tüdrukute omast keskmiselt kesisemed - meie tunnid on 45 minutit pikad. Muidugi oleks kasvataja pidanud antud juhtumil laskma poistel "auru välja" õigel ajal. Igati ilus näide sooneutraalse kasvatuse eiramisest. Samas pole ma kindel, kas Rents selle näite toomisega mõtles sedasama. Mehena kardan, et ta pidas silmas seda, et poistel tuleb midagi "ära lõigata" :).
See, et me lapsevanematena tõepoolest oleme stampides kinni, illustreerib alljärgnev klipp. Isa on koos oma tütre Mašaga jalutamas. Päris lõpus paneb isa tütrele südamele: "Ära emaga kunagi niimoodi tee, hästi!?". Igaüks saab ise mõelda, kes või mis on isa "hirmude" aluseks.
Või teine näide. Kõige ebasobivamal hetkel, siis kui poistele mõnikord hädavajalik adrenaliinilaks on parasjagu haripunktis, kostub kaadritagant ema hääl: Ваня, пиздуй за водой, бегом/Vanja, "lippa" vee järgi, jooksuga! Kui selle video vaatamisel mõistetakse, miks ülejäänud poisid seal lõpus naeravad, siis on kõik korras - vaataja saab aru, et meeste ja naiste mõttemaailmad ongi erinevad. Antud ema oli situatsioonis sooneutraalne, arvestamata, et enda autoriteediga põhjustas ta oma lapsele hetkel alanduse, mida poistemaailmas pisut põlatakse ehk häbenetakse.
Tagasi algusesse. Senised sooneutraalsust toetavad seisukohavõtud mind ei veena. Naised kirjutavad mingist ebavõrdsusest alatooniga, et olemasolev on tüdrukute kahjuks. Mina arvan teisiti. Sooneutraalsus, nagu kogu meie haridus- ja kasvatussfäär on kõvasti kreenis poiste kahjuks. See ainult võimendab seda üleüldist mehelikkuse hääbumist, meeste peataolekut tulla toime kaasaegses ühiskonnas, leida oma koht ja käitumismudel.
Need üksikud meeste poolthääled sooneutraalsuse toetuseks (naiste puhul ei julge väita - ei tea täpselt) viitavad tausta uurides pigem mingitele freudistlikele probleemidele. Teatavasti, viiteid on võimalik jällegi leida hulganisi, läbitakse puberteedis soolist identiteedikriisi. Mõnedel läheb see kergelt, mõnel raskemini. Üksikud vahetavad looduse poolt määratud orientatsiooni. Seepärast tundub neile, et sooneutraalsus on midagi umbmääraselt väga õiget, vabanduseks või sedasi.
Ilma igasuguse orientatsioonita on minu jaoks sooneutraalsus teoreetiliselt ääretult põnev teema. Senikaua kui poistel ei tulda midagi ära lõikama.
Postitused
47 kommentaari:
Haha, valgel heteroseksuaalsel mehel on ikka kogu aeg tunne, et temalt tahetakse midagi ära võtta - isegi, kui teistele tahetakse midagi juurde anda, tunneb selline stereotüüpmees kohe, et temal oleks selle arvelt nagu midagi vähemaks jäänud. Vähemalt mina olen alati kõigi õiguste suurendamist pooldanud - st ma ei taha võtta machodelt õigust mögiseda, arvan lihtsalt, et naistel on samuti õigus oma sõnavabadust kasutada. Kirjeldatud lasteaianäites ei ole ju selles midagi halba, kui poisid ringi jooksevad, eeldusel, et nad ei jookse sõiduteele ja neid suudetakse ohjata - aga mitte midagi halba pole ka selles, kui tüdruk rivist välja astub. Või kui ehk isegi üks tüdruk poistega koos jookseb. Tegelikkuses on selge, et kasvataja oli lihtsalt frustreeritud, sest tundis poiste käitumise tõttu, et tal on raske gruppi vaos hoida ja valas viha välja selle korrarikkuja peale, kes on tõenäoliselt kõige kergemini dresseeritav - tüdruku peale, kelle korrarikkumine oli tegelikult kõige väiksem. Grupp ei muutunud sellest rahulikumaks, ainult üks tüdruk õnnetumaks.
Inimesed peaksid saama kasvada nii, nagu see neile loomuomane on, ükskõik, kas see ühiskonna normatiivsele kuvandile vastab - enamasti ju nagunii vastab, miks seda vähemust siis vägisi ikkagi parema käega kirjutama sundida.
Nüüd on jama, Rents. Hammustasid lahti mu identiteedi, kuigi terve selle blogi sisuga olen püüdnud välja näha vävilise LGBTna... :)
Tõsiselt. Tundub, et Sa said aru minu sõnavõtu mõttest. Me võime irvitada või ironiseerida millegi äralõikamise kartuse kohta. kuid nii see lihtsalt on. Ma annan kohati ka iseendale aru, et kartuseks pole põhjust. Kuid see ei tee meeste mõttemaailma teistsuguseks. Naised ei saagi seda mõista. Samamoodi nagu mehed on ütelnud, Eimäletaklassikut sõnade kaudu: kui minuga juhtuks see, mis kord kuus naistega, siis läheksin peldiku taha ja laseksin endale kuuli pähe! See ongi meie erinevus, mispärast ei sünni tihtipeale asjalikku dialoogi.
Asja võiks päästa sellega, et aruteludes välditaks vastandumist. Seda tüdrukutele on lubatud, aga poistele pole lubatud või vastupidi värki. Siiani pole antud teemas suudetud sellest hoiduda. Kuigi tõsi, Sinu blogis kohtan lähedastel teemadel tihti just tasakaalukust. Selle eest respect!
Oma postitusega püüdsin mõtiskleda sellest, et üks ja sama nähtus on erinevalt mõistetav. Teinekord aga juhtub, et minu mõttest ei saada aru. Siis on kindlasti viga minus, kirjutajas, aga mitte lugejas.
Tegelikult olen ma äkki lihtsalt vana, vana kooli mees, et asju õigesti mõista, Rents.
Meie yhiskond on j2tkuvalt patriarhaalne ja t2is topeltmoraale, mille j2rgi meestele on lubatud palju rohkem, sh ka v2givaldsust endast n6rgemate vastu jne. Inimesed kannavad neid p6lvkondade jooksul omandatud p6him6tteid ka siis, kui yritavad olla 6iglasemad jne. Ma ei r22gi sellest, kuidas lapsena laua all jalahoope ootasin, samal ajal kui noorem vend oli "noorperemees", eg sellest, kuidas Tartu Prokuratuur mind mu laste ja mehe elu kallale kippunud p2ttidele vastu hakkamise eest kohtles, samas kui abikaasalt uuriti, et "kas sa ei saa oma naist k2pa all hoitud, miks ta selline on jne jne", need pole kahjuks ainsad n2ited.
Ma armastan v2ga lapsi, seep2rast on see, nende tulevase elu hakkamasaamise ja eneseteostuse teema mulle oluline ja armas. Maei taha, et minu tytred kunagi peaks harimata p2ti p2rast m6nest p6hi6igusest ilma olema, v6i mu poegadest saaks hoolimatud jorsid, ja arvake, kes oma elus suuremaid j2releandmisi peab tegema, ja niimoodi pidevalt.
Selle k6ige vastu avitaks haridus, mida rohkem, seda parem. Sest milliseidiganes v22rtusi luuakse ainult m6istust kasutades ja isiksuste erinevused tulevad ainult kasuks. Haridust ja oskusi n6udvas yhiskonnas ei ole kunstlike, sh ka soop6histe, tegelikult aga kasutute ja m6ttetute hierarhiate ehitamine kuidagi m6istlik, kahjuks pole sellest ikka yle saadud - kuidas ei m6isteta, et eriharidusega pereinimene on koost88v6imelisem, kohusetundlikum, t2psem ja hoolivam kui l6bus joodik, kellel aga pole nimetet omadusi ega haridust.
Ma olen jyll veendunud, et ametikohtade juures peab rakendama looduslikku valikut - kui mees ei vasta ametiposti hariduse n6uetele, ei tunne kella, ilmub pidevalt postile purjus v6i pahm8lliga, varastab vms, siis ei ole talle mingeid kunstlikke eeliseid vaja teha. Las otsib sellise koha, kus niimoodi saab. V6i teeb ise endale vastavaid omadusi n6udva ettev6tte. V6i hakkab nnast kontrollima. Liiga paljud ootavad, et teised neile annaks, ei viitsita 6ppida, ei suudeta kollektiivis k2ituda, ei kontrollita oma agressiivsust jms. Ma ei ole kyll sellega n6us, et nt haridussysteem kuidagi poisse ahistab. Hijaaegu k2isin oma lapse klassikaaslaste korrarikkumiste t6ttu koolis ja vahtisin maha terve 6htu - probleem on selline, et poisid ei suuda ega taha teistega arvestada, kakeldakse, kiusatakse n6rgemaid, pidev k2ra tundides ja isegi klassis m88bli l6hkumine, 6petajate kallal v2givallatsemine jne. Ma leian, et sellised asjad saavad alguse kodunt, sest piisava lastetoaga poiss suudab mistahes kollektiivis teistega arvestada ja mingi hormoonijutt siin ei p2de. V6i olemegi j2lle tagasi vajadusel eraldi poiste ja tydrukute koolide j2rele - tydrukute harimine on kergem ja n6uab v2hem fyysilist j6udu, poistel aga peavad olema valvurid ja kartserid???
Mul on 2 tytart ja 2 poega. Vanem poeg peab aeg-ajalt tunda saama, et kelle karja ta kuulub, selle s6na tuleb kuulata. Ja koolis tal korrarikkumisega suuri probleeme pole. Ma ei taha teada, mis toimub nendes kodudes, kus pojad on yksiku ema kasvatada, kes jaksab ainult halada "ma ei j6ua, ma ei saa, tehke teie midagi, mina olen ainult n6rk naisterahvas".
"Tegelikult olen ma äkki lihtsalt vana, vana kooli mees, et asju õigesti mõista, Rents."
Kas noorte maailmavaade on õige ja vanade oma vale, sest noored on tugevamad ja kel jõud, sel õigus? :D
Aga nimetage mind skeptikuks, aga ei mina usu, et ainult haridusest kasu oleks - haridus peab olema selline, et inimene tunneks end esiteks hästi oma kestas (ja väärtustaks end mehe/naisena) ja teiseks suudaks väärtustada ka vastassugupoolt. Osa tänapäeva haridusest töötab sellele üsna selgelt vastu - kui seda sooneutraalset lasteaeda tõesti objektiivselt kirjeldatud oli (milles ma tglt kahtlen, kui BlondiinMolly lapsed seal käisid ja seda armastasid, ei saa see nii jube koht olla), on selle tulemuseks noormehed, kes on segaduses ja ei saa aru, miks nad ei tohi autodega mängida või sõda mängida vms. USA-s aga õpetatakse sõnavabaduse ja feminismi egiidi all ikka totaalset kräppi, näiteks naiste rõhumise ajalugu jms - jah, meie ühiskond on patriarhaalne, jah, see ei ole väga tore, aga see ei tähenda, et kõik mehed naisi vihkaksid ja teadlikult mõtleksid, kui tore on küll neid alla suruda. Isegi šovinistid tavaliselt ei vihka naisi, vaid nad lihtsalt ei saa aru, et kui nad ütlevad "Ära sina oma pisikest peakest nii keerulise asjaga nagu Windowsi installimine vaeva, mine too mulle parem üks külm õlu," siis nad tegelikult alaväärtustavad oma naist, annavad seda kuulvale tütrele signaali, et ta ei saa kunagi isaga võrdseks jne. Nad ei mõtle ju tegelikult nii, nad lihtsalt mõtlevad, et "oled mu nukuke", kuigi eks see üks objektistamine ole, lihtsalt siin ei ole tahtlikku allasurumist. Seal õpetatakse aga terve hulk naisi konkreetselt mehi vihkama, selle asemel, et vastanduda teatud ilmingutele ühiskonnas (teate küll, lasteaialaste kasvatamise metoodika - mitte šovinistist siga ei ole paha, vaid tema käitumine on paha). Samas, kui me hakkame ütlema, milline haridus olema peab, leiab keegi taas, et teda surutakse raamidesse, rikutakse sõnavabadust jne.
Juhuks kui kogu see kommentaar läbinisti ebaloogiline pläma oli, olgu öeldud, et olin öö otsa üleval ja alles nüüd saan magama. :D
Märkusena Hundi ulule:
eestikeelne sõna "sugu" tähistab kahte mõistet - sex (bioloogiline sugu) ja gender (sotsiaalne sugu).
Sooneutraalsus puudutab seda teist mõistet, sotsiaalseid rolle. Nii et millegi "ära võtmisest" ei ole sooneutraalsuse puhul juttugi:)
T.
Probleemi lahendamiseks ei piisa halva asja keelamisest, t2iesti selgesti, puust ja punaselt peab uue lahenduse ette n2itama. Nii, nagu kasvatatakse lastele h2id kombeid, t2iskasvanuid tuleb tpselt samamoodi paremate lahendusteni k2ttpidi viia. Mistearvate, kas ylekohtuses ja topeltmoraale enesestm6istetavas peres ja kogukonnas kasvanud kodanik yldse teab, kuidas sooylene viisaks k2itumine k2ib? Kindlasti mitte, ja uued ideed sellisesse p2he iseenesest ei tule.
Huvitav, miks v2ga paljudel saab mistahes ideest, usust v eluylesandest vihkamise ideoloogia?
isegi sellest, mis justkui peaks maailma p22stma ja r6hutud massid tyranniast vabastama, aga k6ik l6peb ikkagi veresauna ja uue tyranniaga (sh erinevat laadi restauratsioonid), achh?
Lapsepõlv on kindlasti meie kõige suurem mõjutaja. Mul on kaju, Kaaren, et Sinu emotsioonid ja kogemused polnud ehk nii päikselised nagu paljudel teistel. Ometi mäletan Sinu varasematest blogidest ka seda helgust, mis oli peidetud üksikutesse lausetesse kui rääkisid oma loomingulistest õpingu- ja eluaastatest. Saan aru, et siis tuli lootusrikas argipäev, mis tasapisi hakkas omandama hallikaid toone. Selle viimasega Sa praegu vapralt võitled ja kokkuvõttes tublilt.
Ometi tahan ma Sulle rõhutada seda, et valdavalt ei ole meid ümbritsevad inimesed vägivaldsed, domineeri/vad/tud. Enamik meist kulgeb pisikeste konarluste ja müksudega oma eluteel. Nii mehed kui naised, parimal juhul teineteist leides käsikäes ja kumbki ei tunne ennast halvasti. Sugu ja ootuslikke soorolle eirates veetakse ühist vankrit ning proovitakse olla õnnelikud.
Ülaltoodust tigituna võivad mistahes uute lahnduste arutelud päädida teineteise mittemõistmisega. Ka antud teemas. Need, kes pole kunagi tundnud või märganud sugudevahelist vägivalda või ebaõiglust ei saagi aru, et midagi on valesti - milleks on vaja midagi muuta kui enam-vähem on kõik ju normis!?
Mina, kes ma tunnistan probleemide olemasolu, kaldun aga arvama, et sooneutraalne kasvatuskeskkond nüüd küll midagi ei aita. Pigem on tegemist boratliku jaburdusega.
Rents, Sinu kommentaar ei olnud unine ebaloogiline pläma. Kas Sa üleüldse oskadki plämada?
:)
Seesama kommentaar toonitas mulle ühte enda umbejooksnud mõtet, mida ma enda jaoks pole suutnud lahendada. Enamik meist oskab loendada terve rea üldinimlikke omadusi, mis on sooülesed - vastastikune austus, viisakus, abivalmidus jne. Kuid kas on olemas ikkagi mingeid omadusi, mis võiksid olla valdavalt mehelikud või naiselikud? Soole valdavalt iseloomulikud ja ootuspärased omadused? Jällegi ei räägi ma siinkohal mänguasjadest, roosadest kleitidest, ametitest ega muust ainelisest. Mõtlemisainet kuhjaga, kuid pole aega. Otsustasin täna teha endale teha kolmekäigulise lõunasöögi ja süüa söögitoas :)
Õige tähelepanek anonüümne T.. Samas on mulle jäänud teadusartikleid lugedes mulje, et bioloogiline sugu määrab tihti sotsiaalse soolise käitumise. Seepärast tuleks minu arvates vaadata neid asju mingil määral ikkagi koos.
Pealegi ei tohiks unustada rahvatarkust, mis eelnes tõsiteaduslikele uuringutele, et mees mõtleb... Palun! Palun ärge lõigake midagi ära! :)
Oh, Hundi ulg, kas see umbejooksnud küsimus vajabki nii väga lahendamist? :) Annass jummal, et Sinu nimetatud sooülesed omadusedki olemas oleksid, traditsiooniliselt mehelikuks/naiselikuks peetavad omadused (saavutusvajadus/hoolitsemisvajadus, loogilisus/irratsionaalsus jne jne) esinevad niikuinii mõlemal sool nii laias-kirevas spektris, et katsu sabast kinni saada ja kastidesse ajada.
Kui kellegi käitumine paneb juba mõtlema, et "no see oli nüüd küll eriti isane/emane", kipub imho naeruväärse liialduse piir lähenema... Oma aja kuulsaim dändi Beau Brummell olevat öelnud, et kui inimesed tänaval su riietust vahtima jäävad, ei ole sa sugugi hästi riides - mis ei tähendanud, et ta kotiriidest ürbis ringi lasknud oleks, eks.
See peegeldab muidugi mu isiklikku tõmmet ähmaste mittebinaarsete lähenemisviiside suhtes (igaühe maitse ei pruugi olla), aga kole sümpaatne on mõiste "genderqueer", mille raames võib leida kolmandaid ja kas või kuuendaid variante nagu "agender", "pangender" ja "genderfluid", ja kelleltki ei tule midagi ära lõigata ega juurde õmmelda :)
http://en.wikipedia.org/wiki/Genderqueer
Libarott, tänan, et juhid mu mõttekäikku kvaliteetselt kõrgemale tasandile oma jutu ja konkreetse viitega. Ju sedasama proovis teha ka anonüümne T. Õpetlik ja vajalik. Siiski veel vanalt tasandilt.
Oma postituse kirjutamise hetkest kuni käesoleva kommentaari kirjutamiseni olen proovinud selgust saada, mis mind ikkagi ärritab. Päris selgust ei ole saanud ja korralikult sõnastada ei oska.
Kindel on see, et olen tolerantne sugudevahelise käitumise muutustele seni kuni see toimub loomulikus arengus.
Kindel on see, et mulle sümpatiseerib naiste sõnavabadus ja aktiivsus oma seisukohtade kaitseks.
Kindel on see, et mind häirib meestes tekkinud ebakindlus sotsiaalsetes suhetes, mis väljendub väga paljudes õpitud või omandatud omadustes ja käitumismallides, mis justnimelt ei vasta MINU ootuspärastele ettekujutustele soorollidest.
Viimane vajab lühikest selgitust ja vabandamist. Muidugi võiks sellest kogu oma blogi täis kirjutada ja tegelikult olen ma seda ühes või teises vormis ka kogu aeg teinud. Kirjutatu peegeldab ju ikkagi kirjutaja mõttemaailma ja vanust.
Ainuüksi "minu ajal" on toimunud suured muutused soorollides, sugudevahelises võrdõiguslikkuses, sugudevahelises suhtluses. Kui ma lisaksin siia oma vanemate ja vanavanemate "aja", mis kahtlemata mõjutasid seda, kuidas ma vaatan maailma täna, siis need muutused omandavad grandioosset mõõdet.
Mina asetaksin arusaadavuse mõttes võtmekohale pere mõiste. Sada aastat tagasi toimisid pered mingitel kindlatel põhimõtetel. Tänapäeval on muutunud tollased peremudelid tundmatuseni. Väga paljudel juhtudel polegi peresid tollases tähenduses. Vanasti oli lahutus sündmus, täna aga abiellumine.
Need muutused on tingitud sellest, et igaüks saab võrdõiguslikuse lisandumisega hakkama üha rohkem üksinda. Kadunud pole vajadus inimliku läheduse ja intiimsuse järele, kuid selleks pole vaja enam ABIelu. Õnneks või õnnetuseks, kuidas keegi võtab, jääb meestel üha vähemaks kohustust ja vastutust, keegi ei vaja enam abi nagu abi ei vaja ta enam isegi. Mulle tundub, et mehed ei oska tekkinud vabadusega suurt midagi peale hakata - eesmärk on tuhmistunud. Proovitakse ühte ja teist kooselu. Mõnikord sünnivad üksikud lapsed, kes nagu on omad ja ei ole ka, sest endiste paariliste edasi liikudes jäävad reeglina lapsed ema lasteks.* Ja jällegi on käes vabadus, millega ei oska nagu midagi peale hakata. Nüüd juba varsti põlvkondade kaupa lisandub meeste perre neid poisse, kes sisuliselt on kasvanud isata. Heal juhul on selline poiss näinud täiskasvanud meest tema olemises mõne ema elukaaslase näol. Ka koolis on ta valdavalt naiste käe all. Üledramatiseeritult kokkuvõttes, utreerides, toodame üha rohkem küll sootunnustega, kuid sootu sotsiaalse käitumisega isendeid.
Kuna see on asjade loomulik käik saja aasta jooksul, siis las olla. Minule käib vastu see kui neid protsesse kunstlikult kiirendame. Mehelikkus ajast kui "mehed olid rauast ja laevad olid puust" on tänapäeval selges vähemuses. Kuid ka nendel on õigus elada - erinevus rikastab.
* Isade ja laste suhetest kirjutasin pika kommentaari Katariina mõttekodus:
http://m6ttekodu.wordpress.com/2012/04/17/lopp-normaalsele-suhtlemisele/.
Ka sinnakirjutatu selgitab meeste elueesmärkide tuhmumist.
Kunagi mingit soo-uuringute ettekannet tehes koperdasin temaatikale "soorollid erinevates kultuurides" ning materjali põhjal pean tunnistama, et mind veenab argument "soorollid eksisteerivad kõigis kultuurides, aga nende rollide sisu on erinev". On kultuure, kus matemaatika on naiste ala, sest "naised peaksid tegelma abstraktsete asjadega ja mehed poliitikaga" ja on kultuure, kus naiste väike peake abstraktsioone ei võta, on kultuure, kus naised ei tohi füüsiliselt pingutada ja on kultuure, kus raskete asjade tõstmine on naiste ülesanne, sest neil on selleks sobivam peakuju. Jne. Seega, ma väga kahtlen, et sotsiaalne sugu on kuidagi bioloogiliselt determineeritud, bioloogiline sugu on lihtsalt hea lihtne meetod ühiskonda pooleks jagada.
Industriaalühiskond aga on selline kaval asi, kus spetsialiseerumine on märgatavalt kitsam kui "kodu/avalikkus" dihhotoomia ning "kodu" on kaotanud oma tähenduse "tootmisüksuse" tähenduses. See tähendab aga seda, et suvalisel alusel binaarsed jaotused ei ole enam tingimata vajalikud ning olulisem on, et inimesed jaotuksid kuidagi kitsamalt, oskuste järgi. See aga nõuab märgatavalt indiviidikesksemat lähenemist (olgu siis kapitalism või mitte). Minule industriaalne ühiskond meeldib ja ma väga mingitesse eelmistesse ühiskonnavormidesse väga tagasi ei taha ka :-) Industriaalne ühiskond õnneks lubab ka seda, et üksikindiviid võib valida endale suhteliselt suvalise "soorolli", seda takistab ainult mingi muu ühiskondlik hegemoonia.
See ei tähenda, et ma arvaksin, et antud Rootsi pedagoogika on kindlasti õige ja hea lahendus, aga ma ei tea sellest lasteaiast piisavalt, et seda uskuda - ja ma arvan, et Mikk Salu kallak ei ole mitte see, et ta on mees, vaid see, et ta on antipõhjalamudel-liberist ja selleks sobib ju igasugune näide...
Ma ise õnneks olen kasvanud piisavalt sooneutraalses keskkonnas - juba mu vanaisa ütles vastuseks küsimusele "aga kuidas poisid selles olukorras...", et "samamoodi nagu tüdrukud, mingit vahet ei ole". Aga õnneks oli minu ja mu sõprade keskkonna üks reegleid ka "autoriteedi vastu tuleb mässata" ja "otsused peavad olema õiglased ja põhjendatud", mida täiskasvanud õhutasid, seega, arvatavasti, oleks väga raske olnud mingeid ebameeldivaid rolle kellelegi peale suruda :)
Me ei olnud hoovis poisid ja tüdrukud, meil olid nimed.
Kultuurierinevuste fenomen on antud teemas tõepoolest huvitav. Nooruspõlves loengus kuuldud näide, kahjuks ei mäleta saarestiku nime, on meeles siiani. Lapse sündides heidab mees nn. nurgavoodisse ja võtab vastu kogukonna õnnitlusi - sooroll seegi.
Samas ma pisut kahtlen selles, kas ikkagi saab päriselt eitada bioloogilise sugu mõju sotsiaalsele soolisele käitumisele. Tundub, et siin on veel kõvasti uurimisteemat, et viia kokku psühholoogia ja sotsiaalantropoloogia.
Sinu viide industriaalühiskonnale on minu case'i puhul väga kohane. Sest mingil määral ma mäletan isiklikult, lisaks veel kaasaantud vanemate ja vanavanemate kogemus, kuidas oli ning mis on nüüd. Mina olin juba tunnistajaks kui linnarahvastik ületas meil esmakordselt maarahvastiku, mis hetkest saamegi rääkida industriaalühiskonna tekkest Eestis. Ka minule iskilikult meeldib praegune elukorraldus, endastmõistetav võrdsus sugude vahel jne. Siiski tunnen aeg ajalt nostalgiat aegade järele, kus mehel oli täita peamine meheroll elus. Justnimelt sealsamas "tootmisüksuses", peres, mis on vaikselt hääbumas. Psühholoogid väidavad, et meestele on naistega võrreldes rohkem omane eesmärgistatud tegevus. Elueesmärk pere mõttes on aga hägustunud, sest liialdusena öeldes pole ka enam tootmisüksusi. Seejuures annan endale aru, et minust nooremaid mehi ei pruugi see üldsegi häirida. Ühiskonna praegusel arenguastmel ruulib individualism.
Huvitav on siin ja ka mujal blogides jälgida kui erinevad on olnud inimeste lapsepõlved. Võrdle kasvõi Sinu enda ja Kaareni kogemusi. Ning kui tähtis on mehe mehelike arusaamistega roll lapse kasvatusprotsessis. Selle näite tõid Sa ise. Su vanaisa valdas kateheetikat ka sooküsimustes ning usun selle näite järgi, et ta oli üldse tark mees.
Mulle on mulje jäänud, et praegused peavoolu-soorollid ongi sellised, et laste kasvatamine on naiste asi, mehe töö on raha teenida. ja meeste toomine laste kasvatamise juurde on rohkem sooneutraalse partei rida. Pehmed väärtused jms.
Teine asi, mis meenus: kas tuumperekond ei ole ise mitte industriaalühiskonna aegne moodustis? Varasemates ühiskondades oli perekond midagi laialivalguvamat.
Tulid pähe ka need preindustriaalsed kultuurid, kus lapsed kasvavad ema majapidamises ning laste isa ei samas majapidamises ei ela (tema elab oma ema juures). Laste oluline meessoost pereliige on hoopis onu (ema vend), vanemas põlvkonnas siis vanaonu. Aga juhul kui vendi ei ole, siis seal majas ka mehi ei ole.
Kultuuriti on see perevärk muidugi erinev nagu Oudekki viitas. Üks lähedastest kirjutas äsja mulle Vanuatu saartelt, sealsest perekorraldusest. Seal näiteks on ühel saarel kombeks, et pere esiklaps antakse üldse naise perele nn. taastootmise korvamiseks. Mistahes hetkel võib pere loobuda laste kasvatamisest ja endastmõistetavalt ning traagikata võtab lapse eest hoolitsemise kohustuse üle isa venna pere. Samas emakohused(?) lähevad üle lapse ema õele, keda laps kogu aeg samuti emaks kutsub, jne. Kõik seal on meie jaoks üks pudru ja kapsad. Ometi asi toimib ja enamus on vist rahul.
Tuumperkond meie mõistes on aga vist ikkagi agraarühiskonna pärisosa. Tollane majapidamine, mitu põlvkonda koos, oli tõepoolest ka majandusüksus, kus tööd ja tegemised olid jaotatud füsioloogilise otstarbekuse printsiibil. Seda taaka me veamegi siiani kaasa ja seepärast vaidleme, kes peab mustad nõud panema nõudepesu masinasse :)
Ma pidasingi silmas seda, et mitu põlvkonda koos (ja sageli veel kõrvalharud onude-tädide näol majapidamises elamas, nagu Simeoni elas Juhani peres) ei ole päris tuumperekond. Sellises koosluses ei muutuks laste eest hoolitsemises vist suurt midagi, kui isa kuhugi kaob.
Kuigi stiilipuhtas agraarühiskonnas polnudki muidugi teab mis pikka lapsepõlve, põllutöö on küllalt primitiivne ja samas mahukas, et lapstööjõud marjaks ära kuluks. Ja ei olnud alamklassidel (st valdaval enamikul) üldse mingit koolitust.
Koolitamine ja koolid on ikka juba linnastumise kõrvalnäht, mis lekkis linnadest ka maale.
Koolide koha pealt: mul tekkis mõte, et kas poistele ei mõju praegu koolides halvasti just nende teatav eelistamine: st nende pahandustele ja halvale õppeedukusele vaadatakse rohkem läbi sõrmede kui tüdrukute omale (mäletan selgelt juba 25 aasta tagusest ajast, mil olin ise kesise õppeedukusega tüdruk) ning tehakse neile ka igasugustel sisseastumistel mööndusi. Selles mõttes, et see võib ju sisse kasvatada ettekujutuse, et ma ei peagi midagi teadma ega käituda oskama, kui ma poiss olen. Mis ei ole ilmselt õppimiseks ega üldse eluks väga kasulik mõtteviis.
Ja see poiste käitumisele läbi sõrmede vaatamine ei ole kindlasti sooneutraalne hoiak.
Möönduste tegemine poiste kasuks - sellega nõustun. Ka mulle tundub sedamoodi. Kes oskab öelda, kus mängib siin vastuvõtjate alateadvus või hoopis teadlik tegevus. Kardan näiteks, et Sisekaitseakadeemia vastuvõtul tooks soolise diskrimineerimise eiramine kaasa peamiselt tüdrukutest koosnevad kursused. Mida see endaga kaasa toob, mõistab igaüks. Kindlasti meie sisejulgeolekule on kasuks paremad ajud, kuid teinekord on abiks ka brutaalne jõud.
Poiste eelistamise koha koolis olen teisel arvamisel. Pigem ei osata nendega midagi peale hakata, mis pealiskaudselt näib poiste eelistamisena, läbi sõrmede vaatamisena. Postituses toodud videodega proovisin illustreerida, et "harju keskmiselt" on isade ja poiste suhtumised situatsioonidesse sellised nagu nad on. Seejuures rõhutan, et esimeses klipis jalutab isa justnimelt tütrega.
Ehk on kohane veel üks näide kunagisest õpetaja kogemusest:
Õpetaja seletab tunnis uut materjali. Järgneb harjutustöö. Kõik lapsed hakkavad hoolikalt(LOL!) tööle. Mingil hetkel tahab õpetaja selgitada ühte nippi, kuidas kiiremini tulemuseni jõuda:
"Vaadake korra tahvlile! Siinkohal te peaksite bla-bla-bla...".
Mis on valesti?
Õigem oleks olnud hoopis järgnevalt:
"Palun pange korraks pastakad käest. Kas kõik on pannud? Nii, siinkohal te peaksite bla-bla-bla...".
Asi selles, et "harju keskmine" poiss ei ole suuteline ühelt tegevuselt - ülesande tegemiselt, lülituma sama kiirelt ümber teisele tegevusele nagu seda teevad tüdrukud. Parlleelsetest tegevustest rääkimata. Just poiste pärast peaks õpetaja andma märguande, et nüüd lülitume teisele tegevusele - kuulamisele. "Harju keskmisele" tüdrukule on selline märguanne tarbetu.
Ning kui esimese variandi puhul küsib õpetaja kontrolltöö kesise tulemuse järgselt poisilt:
"Kas sa siis ei kuulnud, kuidas ma tunnis seletasin?"
ja poiss vastab eitavalt, siis ta ei valeta. Ta tõepoolest ei kuulnud, ta lahendas ülesannet.
Ma arvan, et tegevnaisõpetajad võivad neid näiteid tuua sadu. Kas nad neid aga igapäevaselt rakendavad, see on iseküsimus. Enesekriitiliselt ütlen, mõne täiskasvanud tütre isana, et ega mina omalt poolt seda tüdrukute maailma päris täpselt tea ning igapäevaselt arvestanud. Aga õnneks ei ole ma ka koolis õpetaja.
Seega, pigem soopõhist kui sooneutraalset õpetamist ja kasvatamist.
Küsimus on hoopis muus.
Mida teha, et ilma traumadeta kasvaks üles ka poiss, kes juba ON naiselik ja tüdruk, kes juba ON poisilik?
Just nende suhtes võib soorollidekeskne lasteaed olla otsekui teerull, mis psüühika korrast ära ajab.
Ehk siis mina näen sooneutraalset lasteaeda millegi seesugusena, kuhu lapsed saaks pigem psühholoogi või spetsialisti nõuandel, sest neil konkreetsetel lastel on seal parem kui tavalasteaias.
"Harju keskmise" järgi juhindumine on nii või teisiti halb komme.
Kui õpetaja ei arvesta, et mõnel lapsel võib ümberlülitumine võtta rohkem aega, siis on igal juhul halvasti. Tegelikult on sellise iseloomuga ka tüdrukuid. Ma ise olen eluaeg olnud sellise süvenemisvõimega, et kui ma parajasti olen keskendunud, siis võib mulle mida iganes rääkida, ma lihtsalt ei kuule. Õppimise mõttes on sellel eeliseid sama palju kui puuduseid.
Siin ilmub hoopis individuaalse lähenemise vajadus, väga suur vajadus - ja see ei tähenda ekstra iga lapse nunnutamist, vaid just seda, et õpetaja arvestaks, et tal on klassis eri tüüpi õppijaid ja keskendujaid. Ja see on põhjus, miks klassid peaksid väiksemad olema (ma kardan, et praegune koolireform töötab sellele hoopis vastu).
Vahetasin just blogisõbraga kirju - meil on mõlemal koolist sarnaseid halbu kogemusi sellega, kuidas õpetajad hindasid tublidust ja korralikkust rohkem kui tegelikku akadeemilist võimekust. Tema on mees, mina olen naine - mõlemad üle keskmise intellektuaalsete võimete ja alla keskmise hoolsusega.
Selline pealiskaudne hindamine on kahjulik kõigile õpilastele (ei soodusta tegelikku intellektuaalset arengut) ja ma usun, et ka siin on üks kurja juur liiga suured klassid - ülekoormatud õpetajal on seda karja lihtsam kõige silmatorkavamate tunnuste järgi sorteerida. Teine kurja juur on vähevõimekad õpetajad, soost olenemata - inimene, kelle enda edu alus on korralikkus, mitte intelligentsus, ei suuda seda ka oma õpilaste juures hinnata.
Siin oleks ehk kasu kõrgematest palkadest, et õpetaja ametikohtadele oleks suurem konkurents. See on nii tähtis töö, et seda ei tohiks keegi tegema sattuda sellepärast, et "paremat kohta ei saanud".
Päris ausalt, ma arvan, et see, mis soost õpetajad on, on vähem oluline, kui see, kas nad on rumalad või intelligentsed.
***
Võib õigus olla, et see läbi sõrmede vaatamine on tõesti pigem minnalaskmine kui tegelik eelistamine - aga on ka tegelikku eelistamist,. Mu noorem vennake kirjeldas, kuidas neil jäi hinnete pärast keskkooli saamata mõnel tüdrukul, kelle hinded olid siiski paremad, kui mõnel keskkooli sisse võetud poisil. Kusjuures nende tüdrukute hinded olid keskmise tüdrukuga võrreldes halvad tüüpilistel "poisilikel" põhjustel - nad ei olnud sellised tublid ja korralikud - aga kindlasti mitte rumalad. Mis tähendab, et selliseid omadusi trahvitakse tüdrukute puhul karmimalt.
See juhtus 2000. aastate algul.
Mis sõjalist valmisolekut puudutab, siis riigid, kes on päriselt kogu aeg sõja künnisel, eeldavad, et naised annavad sama suure panuse kui mehed. Iisraelis on ju naiste ajateenistus enesestmõistetav. Ja eriti sõdade ajal on naised seal saanud ka üsna hästi sõjaväelist karjääri teha - rahuajal seevastu hakkab jälle klaaslagi ette kasvama. st kui päriselt on vaja sõdida, tahetakse naisi sõdima küll.
Meil siin ilmutab kõige tugevam sooline diskrimineerimine ennast hoopis gümnaasiumidesse sisseastumisel ja ka kõrgkoolides, eriti humanitaarerialadele - kui vastuvõtukatsetel on vestlust vms katseid, kus on näha, mis soost keegi on.
Mujalt maailmast - memokraat viitas kunagi ühele artiklile alateadlikust diskrimineerimisest (olgu rassilisest või soolisest, igatahes silmaga nähtavate tunnuste järgi) ja sellest, kuidas see tegelike võimete hindamist kahjustab.
Seal oli toodud näide tegelikust elust: 1970. aastatel oli orkestrites kogu aeg meesmuusikuid valdav enamik; orkestritesse värbajad ei olnud teadlikud diskrimineerijad, nad pooldasid põhimõtteliselt võrdsust ja arvasid, et nende katsetel lihtsalt ilmnebki see, et meesmuusikutel on nii palju kõrgem keskmine tase.
Ja tänapäeva orkestrites on asi teisiti; ning muudatust ei ole toonud mitte sookvootide kehtestamine, vaid see, et praegu tehakse värbamisel palju rohkem pimekatseid, st kandidaadid mängivad sirmi taga; st värbajad ei tea hinnanguid andes, mis soost muusik on. Sellise värbamise tulemusel on orkestritesse hakanud mees- ja naismuusikuid enam-vähem võrdselt pääsema.
Artikli autor tegi ise oma firmas sellise muudatuse, et palus oma alluvatel enne, kui hakkas kandidaatide CV-sid ja avaldusi hindama, kandidaatide nime, soo, päritolu ja vanuse kustutada. Ja oli seejärel jahmunud, kui palju erinevamaid kandidaate ta selle tulemusel üldse intervjuule kutsus. St ta oli sinnamaani enese teadmata irrelevantsete tunnuste järgi eelistusi teinud.
Ning selline alateadlik eelistamine annab kahjuks meestele signaali, et nad peavad vähem pingutama - ja naistele signaali, et pingutamisest pole kasu, nagunii ei hinnata, võib-olla ei tasu koguni kandideerida. Mis tähendab, et osa võimekaid inimesi läheb raisku.
(aga naisõpetajate üliküllus meie koolides on vägagi soorollidest tulenev - kultuur ja haridus on selline nõme naistetöö, seda mehed ei tee.)
PS - ma loodan, et mu kommentaarid ei mõjunud liiga kurjalt. Tegelikult pean ma siinsest blogijast väga lugu, olen just siin mitu korda täheldanud, et kuigi esitatud seisukoht on minu omast kardinaalselt erinev, on see esitatud nii, et ärgitab pigem diskussiooni kui viha,
Ramloff, tänan, et sekkusid siinsesse vestlusesse. Ying Yang dimensiooni sissetoomine juhib mind algsesse teemapüstitusse. Võtan seda kui praktilist ülesannet, kuhu kunagi poleks tahtnud ja õnneks ka ei sattunud.
Lapsevanemana ütlen kindla ei ka seda aspekti arvestades! Vanuses, millest me räägime, eelkooliealisuses, pole sooneutraalsest lasteaiast mingit kasu. See oleks vaid probleemide edasilükkamine. Pealegi ei usu ma, et selles vanuses "normaalsusele" vastupidised välised tunnetused oleksid veel probleemiks. Need saabuvad koolilapse staatuses, varapuberteedis ja hiljem. Minu jaoks oleks mitmeid kordi hullem kui peale turvalist lasteaeda satuks mu laps pärismaailma. Sinna kus prevaleerub sektantlik homofoobia jms.
Viimasega öelduna olen teinud meelevaldse seose Sinu poolt kirjeldatu ja hilisema võimaliku homoseksuaalsuse vahel. Siinkohal oleks vist õigem asendada see küll sõnaga transseksuaalsus.
Kindlasti saame mõlemad ühtemoodi aru, et eelkoolieas nukkudega mängimine ei tähenda, et lapsest saab gay jne. Märkasin minagi või teadsin, millal mu lapsed olid sooeelistuses kõhkvel. Mis on igati normaalne, mida mainisin ka kusagil üleval kommentaarides. Minu teada pole ükski mu laps homoseksuaalne. Ja kui minu teadmata ongi, pole ka katki midagi.
Nähtus. millest Sa räägid, ei ole reeglina ea- ja sookaaslaste poolt aktsepteeritav. Irvitamine selle üle? Mina isiklikult liigitaksin selle kõige muu sellise alla, mille üle ikka "standarditele" vastavad lapsed teistsuguseid narrivad. Minu jaoks on tegemist koolikiusamisega (paksud, memmekad, vaesed, ботаники jne.) Selle kõige suhtes on minu poolt nulltolerants - siis kui harrastasin õpetajaametit ja nüüd kui minu olemasolu kellelegi korda ei lähe. Mäletan juhtumit kui klassiekskursioonil läks mul kismaks endast suurema keskkooli poisiga (õnneks võitsin :)). Ning hilisemalt polnud mingit kobisemist - seleatasin klassi ees, miks mul närv üles ütles ja kogu klass sundis kiusajat poissi minu ees vabanndama. Teretame ja ajame törts juttu muuseas siiamaani.
Vaevalt, et eksin, kuid lasteaedades tundub, et seda nulltolerantsi kasvatajate poolt jätkub - annaks jumal vaid märkamist. Kahjuks juba lapse kooli sattudes teevad paljud pedagoogid näo, et kiusamist ei märganudki.
Jua paarkümmend aastat puudub mul vaidlustes hasart mistahes hinnaga peale jääda ning veendumus oma tõe ainuõigsuses. Seepärast, notsu, Sinu sõnad on minu jaoks hinnalised. Sekkun diskussioonidesse eesmärgiga hoida kuidagi veel kätt pulsil, proovides tõepoolest asjadest aru saada.
Paar märkust. Individuaalne lähenemine oli õpetaja Lauri aeg. Hariduskombinaadis on hea kui saaks rakendatud "harju keskminegi". Muidugi tahaksin ka mina, et haridusse suunatakse rohkem raha, et enam mehi läheksid kooli tööle - muig, kuid tõsiasi. Ning nõustun sellega, et ega õpetaja sool pole tähtsust. Peaasi, et arvestataks - koolis käivad tüdrukud ja poisid. Meesõpetaja aga iseenesest? Olgu ta siis pealegi tänases peresituatsioonis kui näitlik õppevahend ja eeskuju, milline üks
elus mees tegelikkuses välja näeb.
Sa laiendasid mu mõtet-näidet Sisekaitseakadeemiast kogu riigikaitsele. Ma pidasin rohkem silmas selle kooli lõpetajate teatud profiili - politseinikke ja päästeametnikke.
Isiklikust vaatepunktist - mis on minu arvates kõige ausam vaatepunkt, kust ma saan üldse lähtuda - ei oleks mul kasu olnud, kui minu õpetajad oleks rohkem arvestanud, et klassis on poisid ja tüdrukud. Vastupidi, mul oleks võrdsema kohtlemisega mõni alandus saamata jäänud. Oli mitu keskpärast õpetajat, kes kohtlesid mind kui lolli, kuna ma ei olnud väga hoolikas (sellistes asjades, nagu vihikute äärejooned, ilusad puhtad joonised, lugemispäeviku täitmine, üldse päeviku täitmine). Ja selles kohtlemises oli üks tegur see, et ma olen tüdruk, järelikult tähendab minu lohakus enam-vähem vaimset puuet.
Ja ma kahtlen, kas poistel sellepärast selliste õpetajate käe all parem oli õppida, et neile selliseid asju vähem nina alla hõõruti. Tähendab, nad tundsid ennast küll vähem halvasti kui mina, aga vaevalt nad sellise õpetajaga rohkem õppisid.
Selle nuhtluse vastu aitas kõige rohkem see, kui meid tuli õpetama paar andekamat ja intelligentsemat õpetajat, kes tegelesid rohkem õppimise sisulise küljega kui vihikute korralikkusega. Kusjuures neist oli väga palju kasu ka vähem lahtise peaga õpilastel - sest nad motiveerisid kõiki õppima.
Nii et ausalt, ma ei usu, et keskpärased pealiskaudsed õpetajad üldse mingitele õpilastele hästi mõjuks. Olgu poisid või tüdrukud.
Rohkem raha tekitaks rohkem konkurentsi, mis võiks anda sellise hea tulemuse, et koolidel on võimalik valida, keda tööle võtta. Sh ka rohkemate meeste hulgast. Aga ma pean väga oluliseks, et tööle võetaks siiski võimete, mitte soo järgi. Meeskandidaatidel on selles sfääris nagunii teatav mitteametlik eelis, nii et võrdsete võimete puhul võetakse tööle kindlasti mees. Oleks hoopis hull, kui võimekam naisõpetaja jääks vähem võimeka meesõpetaja pärast ukse taha - ebakompetente on mõlema soo hulgas, omaenda koolis olen näinud.
Teiseks oleks vaja üldse rohkem õpetajaid, et nende koormus oleks väiksem - see tähendab, et ikkagi oleks vaja väiksemaid klasse, sest meenutades Aidi Valliku kogemusi, sõltub õpetaja tegelike töötundide arv õpilaste arvust.
Kui tulla tagasi poiste ja tüdrukute erinevuse juurde, siis on väga oluline statistiline erinevus see, et kooliealised tüdrukud on sama vanadest poistest arengus enamasti ees. Aga ma kahtlen, kas lahendus oleks see, kui kõigi poiste kooliiga tõsta. See tähendaks suurte kontrollimatute klassikollektiivide puhul ka seda, et paar aastat vanemad poisid jaksavad tüdrukutele palju kõvemini peksa anda kui samavanused - oma koolimälestustele mõeldes seda küll ei tahaks.
Pealegi ei ole ka kõigil poistel või kõigil tüdrukutel intellektuaalne areng päris ühes rütmis. Äkki oleks ikkagi vaja koolikatseid, et ühte klassi satuks lapsed, kes on tõepoolest ühel tasemel?
Sest üks nuhtlus, mida ma koolist mäletan, oli ka see kohutav molutamine, mis toimus - ma olin kooli ajaks kaks aastat raamatuid lugenud ja ma pidin igavlema ühes klassis lastega, kellel oli probleeme lugemisoskuse kui niisugusega. Ei olnud see motiveeriv minusugustele, kellel oli igav, ega ka neile veerijatele, kellele see oli alandav.
Kindlasti tuleb meie erinev hinnang soorollidele ka kogemuste erinevusest.
Minu kogemus on see, et millal iganes minu naine- või tüdruk-olemine kõne alla tuli, oli tegemist millegi halvaga - kas sellega, et ma ei vastanud mingile normaalse tüdruku standardile, või sellega, et mind süüdistati milleski puhtalt sellepärast, et "kõik naised ju teevad/mõtlevad nii" (olenemata sellest, mida ma tegelikult tegin või mõtlesin), või sellega, et eirati minu saavutusi või panust, sest ma olin juhtumisi naine - nii et ma pidin endale hankima meessoost suuvoodri.
Neid halbu asju ei ole mu elus juhtunud väga palju, enamasti on mul õnnestunud tunnustust saada ja süüdistajatest eemale hoida - aga need head mälestused ongi enamjaolt seotud "sooneutraalse" keskkonnaga: kus ei ole tähtis, mis soost ma olen, vaid see, kui head tööd ma teen või kui head ideed mul on.
Seda, et soorollid võivad intiimsfääris toredad olla, ma usun - aga seal on muidugi igasugused rollimängud päris toredad, tingimusel, et asjaosalised on mängureeglites ühel meelel. ;)
Ja on ju arusaadav, et sul ei saa olla kogemust, kuidas sind alandatakse sellepärast, et sa oled naine.
Postitusest ja siit kommentaariumist on mulle jäänud mulje, et tegelikult kardad sa, et see rollihierarhia keeratakse vastupidi, nii et alandused ei kao kuhugi, aga hakkavad tabama mehi - ütle, kui ma eksin.
Mina pooldan muidugi seda, et kõigi inimestega suheldaks... ee... inimlikult, kuulataks, mis neil öelda on; et kõigi võimed leiaksid rakendust (eriti nii väikeses ühiskonnas nagu Eesti on tõsine raiskamine, kui need rakendamata jäävad) ja et kellelegi ei seataks kunstlikke tõkkeid talle sobiva ja meeldiva töö tegemisele. Kas sa näed sellises sooneutraalsuses midagi halba?
Su esimese video isa on tegelikult väga hea näide, kuidas hästi välja kukkunud sooneutraalne kasvatus välja võiks näha: ei ole kuskil juttu, et "ise veel tüdruk". Rentsi lasteaianäite vastand.
Ühesõnaga, üldse võiks olla nii, et lapsi asja eest, teist taga ei sõimataks ega karistataks.
Notsu kommides v2ljendatud ideedele v6iksin ma 2 k2ega alla kirjutada. Sest igap2evases elus n2eb liiga tihti just soop6hiseid ebap2deaid valikuid ja ylekohut, samas kui soomomendi k6rvalej2tmine ja inimeses k6igepealt tema erialaste vm v6imete n2gemine viiks asja tublisti edasi ilma ebaolulistele asjadele keskendumata. Aga inimesele ongi yldiselt omane sageli suurem asi silmist kaotada ja j22da koperdama mingile suvalisele pisiasjale.
ja NB, samasugune ülekohus on ka see, kui meest, kes meeleldi lastega tegeleb, hakatakse narrima (või kahtlustatakse kohe pedofiilias).
ma juhtumisi tean üht meessoost toredat eripedagoogi (väga vajalik amet), kes on sellega ikka hädas küll, et ta Eesti meestemudelile korralikult ei vasta. Kolis välismaale eripedagoogiks, nüüd on Eesti temast ilma.
Selles Sa, Notsu tabasid naelapea pihta - kartusel, et alandused võiksid hakata tabama mehi, tundub juba praegu alust olevat. Mistahes võrdõiguslikkust puudutav artikkel kogub netiportaalides arvestava hulga meeskommentaatorite "arvamusi", mis on suhteliselt nõmeda sisuga. Jätaksin kõrvale taoliste kommenteerijate võimalikud isikomadused - haridus, viisakus jms. Murelikuks teeb hoopis see, et neid kommentaare "meesõiguslastelt" on sedavõrd palju.
Mina pean anonüümseid netikommentaare inimeste isiklike frustratsioonide väljaelamiseks. Ja minus tekib üha rohkem veendumus selles, et juba praegu väga palju mehi kannatab vaimse vägivalla all. Eduühiskond loob niigi meessoo omavahelisi pingeid, võistlejad nagu enamus mehi on. Lisandunud on naistepoolne surve, isegi vaimne vägivald(mis mees sa oled? ole ükskord mees!, eesti mehed ei kõlbagi kuhugi.., mina olen EMA! jne...) Naised kasutavad väitlustes tihti pisut riukalikke võtteid. Rääkimata aju biokeemilistest erinevustest. See naiste, ma mäletan küll, mis sa ütlesid 72.aasta juunis..., teeb relvituks mistahes mehe :). Need üksikud mehed, kes räägivad naiste vaimsest vägivallast, mainivad tihti lõputut näägutamist. Tegelikult on see teema omaette. Sellest asjast mehed kõvasti ei räägi, sest sellest kõnelemist peetakse mittemehelikuks.
Võrdõiguslikkus on endaga kaasa toonud ka võrdõiguslikkuse vägivallatsemiseks. Uues situatsioonis peaksid mehed ja naised korrigeerima ka seniseid käitumisvorme.
Tegelikult ajame me, Notsu ja Kaaren ühte joont. Soovime inimestele valikuvabadusi ja võimalusi, mida ei kammitseks looduse poolt määratud sugu. Tundub, et nüanssides jääme pisut eriarvamusele selles, et mina rõhutan tüdrukute ja poiste erinevust rohkem kui teie. Aga see on ka loomulik, sest mina olen mees ja teie naised :)
Ma ei usu hästi, et tegelik võrdõiguslikkus suurendaks meeste frustratsioone. Kui vaadata riike, kus õigused on võrdsemad, on seal ka näiteks meeste eluiga ja enesetappude arv vähem: nähtavasti on neil just vähemaks jäänud seda survet, mida meil meeste jaoks loomulikuks peetakse.
Netilämisejad on hoopis omaette ooper. Seal võib siiski mängida rolli ka see tunne, et "ma olen kogu aeg saanud ennast paremaks pidada lihtsalt sellepärast, et ma olen, mis ma nüüd ei saagi enam teistele lihtsalt niisama pähe sülitada või?". Kahtlemata frustreeriv, aga ma ei usu, et ühiskonnale oleks tervislik, kui iga sellise frustratsiooni vältimiseks igale ülbele jõhkardile alati õigus anda (sest ta ju lihtsalt teab, et ta on teistest parem, ja solvub, kui teised seda ei usu).
Sellist meeste suurt vastuseisu oli veel rohkem varem, siis, kui naised hakkasid tahtma sellist tänapäeval elementaarsena tunduvat asja nagu hääleõigus. nii et frustratsioon ei sünni tingimata sellest, kui juba niigi rõhutut tabab uus rõhumine, vaid väga kergesti ka sellest, kui privilegeeritu kaotab privileege.
Ka balti aadlikud olid väga solvunud, kui nende mõisad ära jagati. Ja samamoodi enamjaolt seesmiselt veendunud, et ühiskond, kus eestlastel on sama suured õigused kui neil, ei saa toimida.
Tüdrukutel ja poistel on statistiliselt muidugi erinevused olemas, lihtsalt konkreetse isendi puhul ei ole selle statistikaga suurt midagi pihta hakata.
Näide elust enesest: mul on probleeme olnud pigem näägutavate meestega: kui ma olin lühikest aega täie kohaga koduperenaine, pidin ma kogu aeg kuulma näägutamist, miks ikkagi minu ja tema peale kokku rohkem raha kulub kui mehe peale üksi; üks teine noris mu kallal pidevalt sellepärast, et ma kindlasti tahan temaga abielluda ja teda aheldada (kusjuures ma olin ta ise suhtefoobina valinud just selle järgi, et temaga abiellumisohtu ei ole).
Enamasti kipub vist halbade suhete puhul nii olema, et kellel on suhtes mingi eelispositsioon, võtab endale ka õiguse nõrgema poole kallal norida, sest seda, et mees koduse naise kallal raha pärast vingub, olen ma ikka mitmest allikast kuulnud.
pfft, liiga kiiresti toksin enterit: eelmise kommentaari esimeses reas peaks olema
"meeste eluiga kõrgem ja enesetappe vähem".
marginaalne märkus: kui ma loen, et ühest küljest on meestele oluline võistelda ja saavutada, nii et seda peab võimaldama; ja teisest küljest ei tohi nendega võistelda võrdsetel tingimustel, vaid peab andma kunstlikke eeliseid - siis jääb mulje, justkui meessugu peetaks mingiks puudeks.
Muide, mis sooneutraalsuse pooldamist ja soolise identiteedi või seksuaalse orientatsiooni seost puudutab: ma olen tähele pannud, et homomeeste hulgas armastatakse soorolle keskmiselt rohkem kui heterote hulgas. Sellised Tom of Finlandi stiilis über-machod meeldivad raudselt geimeestele rohkem kui naistele. Ja samuti olen ma selles subkultuuris kuulnud avaldusi nagu "mehel peavad ikka lühikesed juuksed olema", nii et partneri kallal hakatakse kohe virisema, kui selle juuksed liiga pikaks kasvavad - "ega mulle naised ei meeldi, mulle meeldivad mehed, lõika kohe juuksed ära". Samuti juhtub paljudel neist selle tõttu kodutülisid, sest kumbki ei taha "naistetöid" teha.
Ja märkusi, et ma peaks naiselikumalt riietuma, ei ole ma kuulnud kellegi käest rohkem kui homomeeste käest. ;)
Mitte et kõik homod nii ranged soorollimängijad oleks, lihtsalt nende hulgas olen ma seda rohkem näinud.
Ja siis tean ma üht geinoormeest, kes on selline sümpaatne pikajuukseline nohik ja kellel on seetõttu raskem partnerit leida - tüdrukute seas oleks tal lööki kõvasti, aga meeste jaoks ei ole ta reeglina küllalt isane.
Mis sa muidu sellest artiklist arvasid?
(pean silmas eksperimendi kirjeldust).
Sinu näide elust enesest on huvitav. "Minu ajal" oli selliseid mehi vähem. Või äkki hoopis räägiti sellest vähem. Igatahes on minu jaoks selline näägutav mees vastuvõtmatu. Keegi oleks nende poiste kasvatamisel pidanud pisut suunama, et see pole mehelik.
Raili Uibo kirjeldatud eksperimendid on huvitavad ja vahvad. Kuigi ka tema ei suuda kirjutamisel hoiduda vastandumisest:
"... juba paari nädalaga suudeti tüdrukud traditsioonilisse alluvasse positsiooni suruda."
Hakkan taipama, mis mind närvi ajab. Pidev rõhutamine, et keegi allub ja teine prevelleerib. Nagu holokausti sündroom või sedasi. Suhtuksin rahulikumalt kui mulle neid asju esitataks positiivses võtmes. Näiteks - vaata kui vahva, sedasi lisame tüdrukutele ja poistele lisaväärtust.
Pisut olen järelemõtelnud.
Tegelikult olen võimalusel Raili poolt kirjeldatud "eksperimente" alateadlikult pidevalt rakendanudki väikeste lastega suhtlemisel. Kuigi ma ei ole kunagi mõtelnud sellele, et tüdrukute puhul aitan neid välja kusagilt "alluvast" positsioonist. Või poiste puhul oleksin neile lisanud mingeid pehmeid "naiselike" jooni.
Ma olen ehk kasvanud ja elanud vati sees. Minu olemusele on võõras see allumise jutt. Nüüd, vanas eas õpin, et maailm on hoopis teistsugune nagu mina seda arvasin olevat.
Raili Uibo hoiakud on jah üsna sõjakad, aga mis hakkas lasteaia algse oleku juures silma, oli just see, kui ühekülgseid oskusi taheti - või õigemini, et poistelt ei tahetudki erilisi oskusi, ei söömisel, rääkimisel ega riietumisel.
Ja see, mis uutmoodi süsteemis juurde anti, oli tõepoolest vinge - mõlemad said just neid oskusi juurde, mis neil enne olid vähem arenenud, mis võikski olla mõttekas lähenemine erinevustele: kust on nõrk, tuleb tugevdada. Ja vähemalt poistel oli sellest ka edaspidi kasu, tüdrukutel kahjuks nulliti lasteaia tulemus ära. Aga no hea seegi, et kellelgi kasu oli.
Mis näägutamisse puutub, siis see on ju ebameeldiv ka siis, kui seda teevad naised. Igal juhul on see ju vägivalla vorm ja ei tohiks kehastada normaalsust, just nagu ei tohiks kehastada normaalsust ka see, kui mõni mees otsustab konfliktid alati füüsilise vägivallaga lahendada - see, et tal on selleks head füüsilised eeldused, ei tohiks olla tsiviliseeritud ühiskonnas argument.
Ma kardan, et pigem vanasti räägiti sellest vähem, võib-olla sellepärast, et kodust naist nähtigi teatud määral parasiidina ja sellise pilguga vaadates oleks mehe õiendamine (või füüsiline vägivald) justkui õigustatud. Selles mõttes, et kui kodused naised oleks vanasti kõik olnud suure au ja väärtustamise sees, oleks neil ju olnud vähem motivatsiooni hakata koduvälist karjääri ja poliitilisi õigusi taotlema ja naisõiguslust ei oleks juhtunudki. Suuresti on see olnud ju prestiiži küsimus, kes see ikka tahab teha midagi, mida alaväärseks ja parasiitlikuks peetakse.
Hundi ulg, kui sa oled ise selliseid võtteid rakendanud, tajumata, et lammutad sealjuures soorolle, siis äkki sinu peas ei olegi nii jäiku soorolle olnud?
Jääb mulje, et sa lähenesid siis lastele individuaalselt, mitte soorollipõhiselt - vaadates, mida kellele juurde on vaja õpetada - just see, mida ma ennist koolijuttudes haipisin (noh, et ümberlülitumistuge võib vajada ka mõni tüdruk).
Mõtlesin veel selle vägivalla kohta, mida partnerid halbades suhetes üksteise vastu teevad - ja selle kohta, et sa arvasid, et vanasti poleks sellist minu kirjeldatud meeste käitumist mehelikuks peetud -
ma kardan, et inimesed ei käitu ühelgi ajastul, üheski ühiskonnas kogu aeg nii, nagu nende rolli täiuslikult esindajalt eeldatakse, vaid sageli hoopis nii halvasti, kui neil võimalik on. St kui paarisuhtes on ühel poolel teise üle suur võim, siis on ka suur oht, et ta seda kuritarvitab. Isegi siis, kui see ei sobi selle ühiskonna ideaalse mehe/naise/riigivalitseja/pedagoogi mudeliga.
Headel ja terve psüühikaga inimestel juhtub oma rollivõimu kuritarvitamist harvem, aga alati on olnud ka katkisi ja halbu inimesi, ja ka hea ja terve inimene on mõnikord kuri ja katkine.
Ja vahel tulevad pereellu lisapinged, mis inimesi lõhuvad, puhtalt majanduslikel põhjustel. Väga väga naine, kes tookord blogis vist veel vana naise nime all, meenutas korra Nirti blogis, kuidas tema kui koduse naise elu muutus alavääristatuks ja õnnetuks - mitte sellepärast, et mees oleks olnud eriliselt kuri ja mõistmatu inimene, vaid pere peale oligi vähe raha - ja nii kuhjusid pinged - ja tööl käival mehel tekkis kiusatus süüdistada selles, et raha otsa saab, kodus olevat naist, kes "päev otsa passib kodus ja midagi ei tee". Sest ise tööl käies ja majapidamistöid tegemata läheb meelest ära, kui palju võtab aega ja jaksu kodumajandamine, eriti kui seda peab tegema väga vähese rahaga (= mööda turge jooksma ja odavamat toitu otsima) ja väikeste laste kõrvalt.
PS: Memokraat mainis oma viimases meediakriitika-postituses ühe kaasusena (kolletumisest) Mikk Salu artikli ära.
Eks kogu see arutelu determineerimata mehelikkuse ja naiselikkuse üle ongi pigem teoreetiline, mis muutub koos ajastuga. Igaühe jaoks on omad kriteeriumid ja valulävid.
Meenub mõneaastatagune tippblogija, kes avameelselt kirjutas oma mõtetest seoses luhtunud pereeluga. Arvan, et mõistsin seda hingevalu, mida see kirjutaja tahtis blogis väljendada, kuid see virin ja hala, mis seal kirjas oli... No ei olnud minu jaoks mehelik! Seejuures, kui mõni naine oleks samamoodi lahanud oma meest ja seda, mis tollel püksis, siis oleksin õlgu kehitanud. Ah, mis rääkida. Praegugi blogipuu esilehel tihti blogid, kus naised halavad ja virisevad - löön käega, naiste värk!
Võib-olla me määratleme ka virinat erinevalt. Kui mees näiteks kõva häälega karjub, miks kurat naine majapidamisraha eest ainult suppi sai tehtud, mitte praadi, siis see kvalifitseerub ehk traditsioonilisemalt mehelikuks, aga ma nimetan sellist asja lühidalt vingumiseks ja ei tunne vajadust sellel ja vaiksema, kuid kõrgema häälega näägutamisel suurt vahet teha. Üks vaimne vägivald puha, mõlemal juhul heidetakse paarilisele ette, miks see ei ole jumalikum kui ta on.
(kusjuures kahepoolne karjumine võib olla täiesti okei, meil endal juhtus elukaaslasega hiljuti selline Itaalia stiilis poliitilis-filosoofilis-teoloogiline vaidlus, kus detsibellid tõusid laeni ja allüürnik sai meie peale kole kurjaks ja saatis tigeda SMSi "karjuge vaiksemalt", mispeale meie vaidlus läks üle vandeseltslaslikuks itsitamiseks.)
Oma aastate tagustel parematel päevadel pole I & I kahve ka nii palju klikke korjanud!
Postita kommentaar