reede, 27. aprill 2012

Hüljatud ja nälginud lapsed Eestist

Korra aastas teatab Sotsiaalministeerium avalikkusele lapsendamise arvnäitajaid. Igal aastal seda lugedes tahan ülesse otsida ühe vana loo, õigemini selle järje. Sinnapaika see aga jääb. Nüüd kui ministeerium teavitas Rahvusringhäälingut eelmise aasta lapsendamistest ja lisatud oli ka, "et aastate jooksul on olnud mõned juhtumid USA-s ja Rootsis, kus Eestist sinna lapsendatud lapsed on pidanud peret vahetama", võtsin selle asja ette. Justnimelt sellist lugu ma kunagi internetis jälgisin. Alles täna avastasin enda jaoks, et vahetult sündmuste toimumise järgselt kajastas seda ka meie  oma meedia näiteks pealkirjaga "USAs leiti hüljatud ja nälginud Eesti lapsed".

Peaaegu kuus aastat tagasi, septembris 2006. aastal sai USA häirekeskus Jonesville' (S.C) väikelinnakesest kõne, mis teatas järelvalveta lastest. Väikesed lapsed, poiss ja tüdruk olid peaaegu terve päev olnud üksinda kohaliku metodistikiriku mänguväljakul.  Patrullauto leidiski kaks äärmiselt kõhna ja väikest kasvu last juhatatud kohast. Ema oli nad toonud mängima ja ise läinud koos vanema tütrega suuremasse maakonnalinna sisseostudele. Küll aga oli politseinike imestus suur kui pealtnäha 6-8 aastased õde ja vend ütlesid oma tegeliku vanuse - tüdruk oli 12 ja poiss 10 aastane. Politseinike imestusel oli ka kindel põhjus. Lapsed toimetati  maakonna laste sotsiaalkodusse ning seal selgus, et tüdruk kaalus vaid 18 kilogrammi, vend mõni kilo rohkem.

Siit kiriku lähedalt leidiski politsei kaks ülikõhna last

Kõnealused õde ja vend adopteeriti kaheksa aastat varem Eestist USAsse, John ja Connie Oliveri perre, kus juba kasvas abielupaari oma bioloogiline laps, viieaastane tütar. Politseinikud tegid kindlaks, et maakonna sotsiaaltöötajad olid varemgi saanud vihjeid, et adopteeritud laste kodune elu pole korras. Sotsiaaltöötajad aga ei leidnud, et midagi on valesti, mis nõuaks nende sekkumist. Kuna aga seekord sai signaali politsei, kes hakkas ise asjaga tegelema, siis pandi rattad täistuuriga tööle. Lastega hakkasid koheselt tegelema spetsialistid. Õe ja venna jutust selgus, et ema tõstab lapsed tihti tänavale kui läheb suurde linna shoppama. Süüa neile sellel päeval polnud veel antud. Lisaks lukustatakse lapsed ka majas mõnikord oma tuppa, ei anta süüa ja muidu mõnitatakse.

Selles, Ameerika mõistes majakeses oli Eestist USAsse adopteeritud õe ja venna kodu

Uurijad, silme ees ikka laste kaal ja kõrvus laste poolt räägitu, tegid kiire otsuse. Ema Connie, kes muuseas töötas algkoolis viimased viis aastat abiõpetajana ja isa John, kes tegi piirkondlikus tele-raadiojaamas videotoodangut, arreteeriti koheselt. Esialgne kahtlus oli, et lapsi on näljutatatud ja väärkoheldud. Hoolimatuses ja ükskõiksuses süüdistatuna seisidki nad päev-kaks hiljem kohtuniku laua ees, kes vabastas nad uurimise ajaks vahi alt kautsjoni vastu. Emale määrati kautsjoniks 10 tuhat dollarit, isale 500 dollarit.

Connie Lucille Oliver,  tollal 53, laste kasuema

John William Oliver, tollal 48, laste kasuisa


See inimene, kes tegi telefonikõne hädaabisse, väitis, et ta näeb neid lapsi seal kiriku juures järelvalveta igal laupäeval. Seda kinnitas ka kirikuõpetaja, kes ühel eriti kõledal talvepäeval kutsus abikaasaga lapsed oma koju sooja. Mõned teised naabrid rääkisid, et nad annavad neile lastele tihti süüa, sest need on pidevalt näljas. Hoolimatusest laste suhtes pidavat rääkima ka nende riietus - juhuslik ja suurustele mittevastav.

Nädal hiljem esinesid adoptiivvanemad ja nende advokaat avaldusega. Mõlemad vanemad kinnitasid, et nad väga armastavad oma lapsi ja seepärast on neil hetkel väga valus. Laste väikene kasv ja kehakaal olevat tingitud kaasasündinud alkoholikahjustusest ning Eesti lastekodu hoolimatusest  õe-venna väikelapseeas. Lastel on lisaks arengupeetus, käitumishäired jms. Kaheksa aasta jooksul pole lapsi kordagi väärkoheldud. Nad on regulaarselt arstide järelvalve all, kusjuures viimane arstlik läivaatus toimus vaid nädal enne politsei sekkumist. Mõlemad lapsed saavad korralikult kolm korda päevas süüa. Pere advokaat iseloomustas oma kliente armastavate vanematena jne.

Enamgi veel. Abielupaaril oli kirjalik tunnistus arstilt, kelle hoole all lapsed olid viimased viis aastat. Just see lastearst oli see, kes teostas laste meditsiinilist läbivaatust vaid nädal enne intsidenti. Oma kirjas kinnitas Dr. Lynn Hornsby (pildil), kes on spetsialiseerunud laste arengu- ja käitumishäiretele, et ta ei usu nende laste väärkohtlemist või näljutamist viimase viie aasta jooksul. Lapsed sündisid kahjustustega, mille põhjustas bioloogilise ema alkoholi- ja narkootikumide sõltuvuslik tarimine. Lastel on tähelepanuhäired ja hüperaktiivsus. Kasuvanemate hoolitsusest annab tunnistust näiteks see, et nn. hundikurguga ehk kurgulaelõhega sündinud tüdruku ravi võtsid kasuvanemad ette ja finantseerisid koheselt peale laste Eestist äratoomist. Lisaks doktor Hornsby'le tegelesid lastega endokrinoloog ja mitmesugused muud nõustajad.

Mõlemad vanemad ei osanud arvata põhjust, miks lapsed sotsiaaltöötajatele niisuguseid asju rääkisid. Vanemad möönsid, et mõnikord on lapsi saadetud karistuseks oma tuppa ja kahetsusväärselt on selle ukse lukk selline, mis sulgub iseenesest väljastpoolt. Sellel päeval aga kui politsei leidis lapsed õuest, oli toimunud tüli laste vastuvaidlemise ja toorutsemise tõttu. Ema saatis lapsed lihtsalt välja mängima, arvatavasti olid nad pahased, et ema-isa nendega tõrelesid. Peamiseks põhjuseks pidasid vanemad siiski laste emotsionaalset tasakaalutust, millel on otsene seos sellega, kuidas lapsi Eesti lastekodus koheldi. Samaaegselt teatas politsei omalt poolt, et lastega esmast kontakti saada, nendega rääkida oli väga raske. Ema olevat olnud lastele sisendanud, et kui nad politseiga peaksid rääkima, siis pannakse lapsi endid vangi. Politsei tõi esile ka selle, et kiriku juurde läinud naispolitseinikule olid lapsed kurtnud, et ema peksab neid.

Paar kuud hiljem, detsembris sai kogu lugu jätku. Vahepeal olid õde ja vend paigutatud teise maakonna laste hoolekandeasutusse. Kuu keskel toimus Pereasjade kohus. Mõistmata, aga ka süvenemata ameerika õigusemõistmisse tuleb konstateerida seda, et kohus arutas vaid tõkendina rakendatud laste vanematest lahutamist. Kohus jõudis tulemuseni, et lapsed saavad vanematega siiski koos elada. Kohtus ei leidnud tõestmist, et vanemad oleks oma kasulapsi näljutanud. Enne jõule saabusid lapsed koju tagasi. Seejuures jäid kehtima siiski süüdistused laste jätmisest seadusega ettenähtud järelvalveta ja hooletus suhtumises. Seda eeskätt tolle 23. septembri sündmusi silmas pidades. Sest raske oli vaielda selle vastu, et lapsed sellel päeval olid üle nelja tunni järelvalveta; seda, et lapsed ei pääsenud koju, sest välisuks oli lukustatud ning tõsi oli ka see, et lastel polnud võimalust kasutada mingeid sidevahendeid õnnetusjuhtumi korral. See on aga antud osariigis karistatav.

Aga uurijatel oli lisaks pandud kokku mahukas materjal, peamiselt tunnistajate ütluste näol, et tolle päeva laste järelvalveta jätmine polnud esmakordne. Olulised olid ka laste endi ütlused, kuidas nendega siiani oli käitutud. Ja siis kõigile ootamatult, kümme kuud peale politsei sekkumist, jõudis süüdistatav ema äkki kohtuga kokkuleppele, et ta vabatahtlikult osaleb mingis spetsiaalses (reheilisatsiooni?) programmis, vanemakoolituse rühmades. Selle edukal läbimisel kustutab kohus ema vastu esitatud süüdistused kuriteoregistrist. Sama kokkuleppega loobuti süüdistustest isa vastu üleüldse.
----------

Ning nii see lugu nagu lõppeski. Seda muidugi avalikkuse ja ajakirjanduse jaoks. Pere pidi ju ise edasi elama. Pole raske ette kujutada nende laste kasuõe üleelamisi, kes just sellel aastal lõpetas keskkooli ja oli saanud koha sama maakonna kõrgkooli. Ajakirjanduse ja avalikkuse poolt kurjategijaks tehtud vanemate lapsena pole just kerge ringi liikuda - näe, see on see lastenäljutajate tütar! Üleelamisi oli kindlasti ka kasuvanaemal. Kuna Connie ema on ise Eestist pärit, eks siis on tal Eestis ka sugulasi-tuttavaid, kes nüüd lugesid, mis hirmsad asjad seal Ameerikas toimuvad. Mida tundsid nende Eestist pärit laste kasuvanemad ise, lastest rääkimata, jääbki vist saladuseks. Sest ega me keegi täpselt tea, mis siis tegelikult ikkagi juhtus.

Kogu asi on aga jällegi õpetlik. Olen ise kahetsusväärselt olnud ajakirjanduse küüsis. See on abituse tunne. Sellesse olukorda sattudes tundub iga ebaõiglaselt kirjutatud rida asjaosalise jaoks tuimestuseta skalpelli lõikena. Kui ajakirjanduse huviorbiidis olemine muutub töö või avaliku elu lahutamatuks osaks, siis inimene harjub lõpuks ka kõige eameeldivaga. Sattudes aga meedia hammaste vahele lihtsa inimesena või harva, siis võib see mitmeidki murda, tagasipöördumatult. Ning ei aita siin teadmine, et ajakirjandus on kiirtoit - homme ei mäleta enam keegi, mida sinust täna kirjutati. Jätkulugusid, mis edasi sai, seda ajakirjanikud aga ei taha või ei viitsi teha, Või on nad lihtsalt unustanud, millest ja kuidas nad kirjutasid. 

10 kommentaari:

kaaren ütles ...

Sellised asjad saavad alguse siis, kui inimesed oma laste h2dade ja vigade suhtes silmad sulgevad - kyll kuidagi ikka saab, kyll kasvavad v2lja... mul on endal kogemus, kui yhe v2ikelapse probleemi hilisem lahendamine v6tab aega kuid ja aastaid, ja hilhem tegeled sellega suuremal v v2hemal m22ral kogu oma elu. Kyll aga oleks mugav leppida sellega, et minu asi on toita ja riietada, t2ita seaduses etten2htud kohustused ja ylej22nu ravib armas Jumal. Ma soovin, et meil k6igil oleks rohkem silma n2ha l2hedaste muret, ja suuta nendega suhelda rohkem kui toidulaua ja pesu teemadel. Mis toimub hulle asju kogenud inimese hinges ja millised katlad seal k22rivad, j22b aga puuduliku empaatiav6imega ja ainult heaolu kogenud inimesele m2rkamata. Minu jaoks on sellises olukorras "kristlik halastus" veidi liiga pealiskaudne ja formaalne, sest inimese hing vajab ka seestpoolt p2ikest ja kobrutavad minevikukogemused ei tohi j22da ilusate riiete ja v2rvilise toidulaua varju. Sest varem v hiljem ikka lendab kaas pealt.

notsu ütles ...

No praegu oli segane isegi see, kuidas täpselt toidulauaga oli. Ühed räägivad üht, teised teist ja tõepoolest, pilt, mis me saame, sõltub kõvasti sellest, mis lehest parasjagu uudist lugeda.

Täiesti kõrvalisena jäi silma see nõue, et üle nelja tunni omapead jätta on ebaseaduslik. Praegu oli tegemist oma vanusest väiksemate lastega, aga üldjoontes tundub selline nõue 12-aastase lapse puhul küll jabur. Mismoodi ta peaks 16- või 18-aastaselt iseseisvuma, kui ta 12-aastaselt ei tohi üksi koduski olla?

Ja sealtmailt on kuulda olnud ka juhtumitest, kus vanema(te)l võetakse laps(ed) käest, sest appike, laps (nt 10- või 12-aastane jäi ema poeskäigu ajaks üksi koju.

Anonüümne ütles ...

Kui meie riigis kehtiksid ka sellised "lapsehoidmise" seadused kui USA-s, siis ei saaks pooled Eesti emad , kelle lapsed on algklassides, enam tööl käia.Eks ta tegelikult kole ole, kui sinu väike laps tuleb ja läheb üksi kooli ja terve pika õhtupooliku peab ka üksinda kodus veetma. Aga tõesti ei tohi USA-s alla 12-aastast last üksi koju jätta.
Ene-Liis

Hundi ulg ütles ...

Minu arvates on kogu loo moraal hoopis teises, Kaaren. Asja käivitas laste drastiline alakaalulisus. Meedikud kindlasti oskaksid täpsemalt seletada, kuid loetud lisamaterjalide põhjal saan aru, et kaasasündinud alkoholikahjustus võib otseselt põhjustada ka kaaluhäireid.

Lisaks veel. Raseduse ajal lastele põhjustatud kahjustuste ilminguks olevat kõik need nähud - arengupeetus, hüperaktiivsus, emotsionaalne tasakaalutus jne. Kasuvanemad ei pigistanud silmi kinni - lapsed olid pidevalt eriarstide järelvalve-ravi all.

Veel üks lisandus. Tüdruk sündis kuulmispuudega. Pärast seda kui kohus tagastas lapsed pere juurde, leidsid vanemad võimaluse ja raha lõikuseks, mistõttu tütar ei pea enam kandma kuuldeaparaati.

Ma näen viga hoopis muus. Sa ise elad külaühiskonnas ja ehk oled märganud, et mingil põhjusel kujunenud eelarvamused ühe või teise suhtes on visad kaduma. Nii ka seekord - alakaaluline, järelikult näljutavad lapsi!

See ei tähenda seda, et kasuvanemad antud informatsiooni põhjal oleksid mingid inglid. Aga kes meist on? Mina küll ei ole.

Notsu. Tänan, et panid tähele iva. Sest nii nagu meile öeldakse (viitan leheartklile meil, aga ka sellele. mis ilmus sealsetes kohalikes lehtedes), nii ka on - ega ajaleht ju ometi valeta!

Iseenesest mõistetavad nõuded laste kasvatusele on jällegi riigiti ja kultuuriti erinevad. Sama teemaga haakub ka näiteks mu varemkirjutatu:
http://hundiulg.blogspot.com/2012/02/kaitske-lapsi-lastekaitsjate-eest.html

notsu ütles ...

Ma võin Ene-Liisile vastata oma lapseea kogemuse pealt, et mul küll nukker ei olnud ise koolis käia. Kõik mu klassikaaslased käisid ise bussi-rongiga koolis. Ja enne vanemaid koju jõuda oli hoopis tore, selline omaette aeg, kodu minu päralt. Samamoodi oli tähtis tunne ise ema antud rahaga poes käia ja otsustada, mis ma selle eest söögitegemiseks ostan, ja ise süüa teha. Tähendab, ema pidi alguses selle võrra rohkem vaeva nägema, sest oskamatut last õpetada on esialgu kindlasti tülikam kui kohe ise teha. Aga pärast oli tal jälle selle võrra muretum, et ta teadis, et ma saan elementaarse söögitegemisega hakkama.

Vahel oli see tüütu, aga teisest küljest oli see autonoomsus jälle väga tore: näiteks ei sõltunud pannkookide saamine sellest, millal ema otsustab neid teha, vaid võisin kohe ise teha, kui isu tuli.

10-aastane laps ei pruugi üldse nii kohutavalt väike olla - sotsiaalselt, olgu, on ta ebaküps, aga tehnilisi majapidamisoskusi võib tal päris palju olla, oleneb, kui palju talle neid õpetatud on.

Emmeliina ütles ...

isiklikult tunnen ennast puudutatuna, kui kuulen, et järjekordselt lapsendati PUUDEGA eesti lapsi välismaale. Miks mitte kodumaale? See küsimus paneb meid virilalt muigama, sest teame, et nii või teisiti on välismaal puudega lapse kasvatamine majanduslikult võimalik, meie riigis aga peaaegu võimatu.Sellepärast neid artikleid lugedes ei teagi kus on tõde. Meenuvad 90-ndad, mil lastekodudesse ilmusid nn. haldjas-ristiemad, kes siis valisid endale ristilapse, tegid talle kingitusi ja viisid isegi Soome lõbustusparki. Midagi taolist toimus ka kirikute sõpruskoguduste liinis kus ekskursioonidele kaasati puudega lapsi.
Ise näen lahendusi perekonnaõpetuse osakaalu suurendamises juba põhikoolis, seksuaalkasvatuse õpetamises (eriti oleks vaja meesõpetajaid)ja majandamise algtõdede õpetamist.
Ja veel üks tähelepanek elust enesest: Olles nelja lapse ema, ei väärtustanud riik minu lastekasvatamisele panustatud aega isegi nii palju, et oleksin ilma palgatööta olnud ravikindlustust väärt. Nii et elukutse "ema" on meil senini põlu all.

Hundi ulg ütles ...

Ka minul, Emmeliina, alati midagi kihvatab kui lapsendatakse välismaale. Kuigi mõistusega annan aru, miks ja kuidas.

Ma ei pea ainsaks põhjuseks majanduslikke erinevusi riikide vahel. Kuigi ka see teeb meele mõruks, et Eesti ON lapsendamise adressaatriikide silmis arengumaa.

Selles asjas on aga midagi lahti ka meie meeltega.

Lugesin Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ühte raportit, mis rääkis liikmesriikide elanike abivalmidusest - selline uuring oli tehtud. USA, Austraalia või Suurbritannia kodanikest üle poole on valmis osutama oma kogukonnas sellist pisiabi - vanainimese eest poes käimine, pimeda aitamine üle keerulise ristmiku jne. Eestlaste hulgas on sellist valmisolekut kahjuks ainult veerandil elanikkonnast.

Meie mõttelaadi vildakusest räägib ka minu postitatud lugu. Tüdruk oli sündinud hundikurguga. Ameerika pere võttis asja ette koheselt peale lapsendamist. Kas meie lastekodus tõesti keegi ei märganud, et tüdrukul selline viga, mis meditsiiniliselt kohendatav? Või pole need lapsed ravikindlustatud (LOL!)? Aga äkki ikkagi asi hoopis selles, et need õnnetud lapsed ikkagi polegi kellegi lapsed ja nende tervisehädad pole ühegi täiskasvanu mure?

Emmeliina ütles ...

Arvan samuti, et lastekodulaste kaasasündinud kergemate kahjustuste ravimine pole kellegi mure. Pole ju nemad näiteks vangid, kellel õigus ja võimalus kirjutada kaebekirju, nõuda eritoitu jne.

Uuringut ei saa uskuda: veerand eestlastest, hea, kui kümnendik. Meil kogukonnas teretatakse üha harvem, ammu siis veel aitamine.

Hundi ulg ütles ...

Muidugi ei tohiks "vett peale tõmmata" kõigile neile tublidele inimestele, kes lastekodudes proovivad oma tööd teha südamega. Aga kindlasti on suur vahe, kas teha seda palgatööna või kutsumusest. Selles osas peaks meile alati jääma eeskujuks ukrainlanna Maria Minhov Tudulinnast. Pole ta presidendilt saanud ei auraha ega kutsutud pidusse, aga ometi niipalju "võõraid" lapsi emana ülesse kasvatanud, ea poolest küll vanaemana.

Emmeliina ütles ...

jälle õigus. Pedagoogilisel tööl kaob "missioon" varsti üleüldisesse hukkamõistu stiilis: "kas sina lollike õpid õpetajaks?" ja siis ei aita isegi sada euri kõrgem töötasu.